Masculin féminin

Masculin féminin

Prantsusmaa, Rootsi 1966; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Pierre Léaud, Chantal Goya, Marlène Jobert, Michel Debordmasculin3“Marxi ja Coca-Cola lapsed” – nii soovitab Godard ühes vahetiitris filmi ümber nimetada ning lisab: “Arvake sellest, mis tahate.”

Peategelase Pauli arutlus: We’d often go to the movies. We’d shiver as the screen lit up. But more often, Madeline and I would be disappointed. More often we’d be disappointed. The images flickered. Marilyn Monroe looked terribly old. It saddened us. It wasn’t the film we had dreamed, the film we all carried in our hearts, the film we wanted to make… and secretly wanted to live.

Niisiis: kas kino suudab lepitada kaks vastandit: Marxi ja Coca-Cola; sotsialismi ja tarbimiskultuuri; võitluse ja leppimise? Godard paneb kokku töölisklassi õiguste ja parema tuleviku nimel võitlevad (plakateid riputavad, seintele joonistavad, inspiratsioonilisi kõnesid pidavad) noormehed ning konsumerismihaardesse “sattunud” (või vabatahtliku valiku teinud) tüdrukud. Kas nendevaheline armastus on võimalik, kas Paul ja Madeleine suudavad üle olla stereotüüpidest?

Kuid Godard ei huvitu tegelastest, nende siseelust, vaid laseb just nimelt kõnelda tekstidel, mis neid ümbritsevad, kultuuril, millesse nad peavad kuidagi sobituma. Tegelased räägivad tsitaatides ja veendumust väljendavates fraasides, tegutsevad ideoloogiaid järgides. Godard’i vaadates tuleb tahes-tahtmata meelde Derrida – ei ole olemas midagi väljaspool teksti. See ei tähenda loomulikult, et füüsilised isikud ei eksisteeri, vaid et neil ei ole muud eksisteerimisvõimalust kui enesevahendus keele kaudu. Vahetut eksistentsi ei saa kunagi olla.

Marxi keel ja Coca-Cola keel – kuuekümnendate Pariisi valitsevad hegemoonid, kelle kaudu noored peavad “iseennast leidma”. Kuidas aga on võimalik iseennast leida millegi kaudu, mis ei ole eneseomane? Siin tulebki appi kino, mille olemus väljendub Godard’il dekonstruktsioonis: mitte vastandite sulandamises ja kustutamises, mitte harmoonias, vaid rõhutamises; vastandite, kokkkusobimatute äärmuste kooseksisteerimine on mitte ainult võimalik, vaid vältimatu.

Iseennast on võimalik leida just dekonstruktsioonis – ehk Godard’i puhul kinotöös, mis toob esile kahe pooluse vältimatu teineteisetäienduse. Kui ühest loobuda, kui üks saavutab lõpliku võidu, ei ole enam mingisugust võimalust kaaluda kriitiliselt omaenese vahendatust. Küsimus: kas praeguseks on Coca-Cola saavutanud lõpliku võidu?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s