Masculin féminin

Masculin féminin

Prantsusmaa, Rootsi 1966; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Pierre Léaud, Chantal Goya, Marlène Jobert, Michel Debordmasculin3“Marxi ja Coca-Cola lapsed” – nii soovitab Godard ühes vahetiitris filmi ümber nimetada ning lisab: “Arvake sellest, mis tahate.”

Peategelase Pauli arutlus: We’d often go to the movies. We’d shiver as the screen lit up. But more often, Madeline and I would be disappointed. More often we’d be disappointed. The images flickered. Marilyn Monroe looked terribly old. It saddened us. It wasn’t the film we had dreamed, the film we all carried in our hearts, the film we wanted to make… and secretly wanted to live.

Niisiis: kas kino suudab lepitada kaks vastandit: Marxi ja Coca-Cola; sotsialismi ja tarbimiskultuuri; võitluse ja leppimise? Godard paneb kokku töölisklassi õiguste ja parema tuleviku nimel võitlevad (plakateid riputavad, seintele joonistavad, inspiratsioonilisi kõnesid pidavad) noormehed ning konsumerismihaardesse “sattunud” (või vabatahtliku valiku teinud) tüdrukud. Kas nendevaheline armastus on võimalik, kas Paul ja Madeleine suudavad üle olla stereotüüpidest?

Kuid Godard ei huvitu tegelastest, nende siseelust, vaid laseb just nimelt kõnelda tekstidel, mis neid ümbritsevad, kultuuril, millesse nad peavad kuidagi sobituma. Tegelased räägivad tsitaatides ja veendumust väljendavates fraasides, tegutsevad ideoloogiaid järgides. Godard’i vaadates tuleb tahes-tahtmata meelde Derrida – ei ole olemas midagi väljaspool teksti. See ei tähenda loomulikult, et füüsilised isikud ei eksisteeri, vaid et neil ei ole muud eksisteerimisvõimalust kui enesevahendus keele kaudu. Vahetut eksistentsi ei saa kunagi olla.

Marxi keel ja Coca-Cola keel – kuuekümnendate Pariisi valitsevad hegemoonid, kelle kaudu noored peavad “iseennast leidma”. Kuidas aga on võimalik iseennast leida millegi kaudu, mis ei ole eneseomane? Siin tulebki appi kino, mille olemus väljendub Godard’il dekonstruktsioonis: mitte vastandite sulandamises ja kustutamises, mitte harmoonias, vaid rõhutamises; vastandite, kokkkusobimatute äärmuste kooseksisteerimine on mitte ainult võimalik, vaid vältimatu.

Iseennast on võimalik leida just dekonstruktsioonis – ehk Godard’i puhul kinotöös, mis toob esile kahe pooluse vältimatu teineteisetäienduse. Kui ühest loobuda, kui üks saavutab lõpliku võidu, ei ole enam mingisugust võimalust kaaluda kriitiliselt omaenese vahendatust. Küsimus: kas praeguseks on Coca-Cola saavutanud lõpliku võidu?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s