Vaikne Maa

The Quiet Earth

Uus-Meremaa 1985; lavastaja Geoff Murphy; stsenaristid Bill Baer, Sam Pillsbury, Bruno Lawrence; osades Bruno Lawrence, Alison Routledge, Pete SmiththequietearthMees ärkab üles, vaatab masendunult peeglisse ning tirib endalt identiteedikaardi kaelast. Kell on 6:12. Istub voodile tagasi. Koputab kella, vahetub 6:13-le. Vähemalt aeg ei ole seisma jäänud. See annab meile infot, et mees teab, et aknast välja vaadates võib midagi valesti tunduda. Ja tõepoolest, helistades, minnes tööle, käies läbi tuttava juurest, ei leia ta eest mitte üht hinge. Kõik on kadunud. Isegi loomad. Ei ole laipu, ei ole hõljuvaid kummitusi. On tühjus. Ma rohkem süžeest (sündmuslikust põhjus-tagajärg seostest) ei räägi, kuid olgu öeldud, et lõpust tagasi vaadates tundub film palju sügavam ja põhjendatum (ka igasugused pisidetailid ja -tegevused) kui esmapilgul näib.the_quiet_earthAga millest siis veel rääkida? Näiteks sellest, et tegemist ei ole post-apokalüptilise aktsioonige, milles võideldakse ebardite ja kollidega ning võitluse läbiviijaks on valget kleiti kandev kiilanev – kuid üsna lihaseline – uusmeremaalane. Hoopis vaiksem on lugu. Ülemisel pildil on mees saamas jumalaks – tappes jumala poja, Kristuse. If you don’t come out, I’ll give it to the kid! Jumalikkuse ja depressiooni vahel pendeldav üksikhing hingetus maailmas (Bruno Lawrence mängib kogu vahepealse skaala vägagi detailitäpselt välja, suutes esile manada ülirikkaliku tundearmee – tänud temale!)

Kahjuks ilmuvad välja ka kaks teist tegelast – kohustuslik naine ja tugev pärismaalane (enam-vähem sarnaselt kohustuslik) – kelle omavahelised konfliktid n-ö viivad filmi süžeed edasi, tekitavad inimliku mõõtme ja nõnda edasi. Kuigi – miks ei võiks keegi kunagi kätte võtta ja teha filmi, milles viimane inimene ongi viimane. (Isiklikult nautisin Bruno Lawrence’it üksinda ekraanil enam kui teisi kahte kokku.) Mis muudaks ka post-apokalüpsise võimalikult anti-humanistlikuks. Sisestades aga veel mõned karakterid, moodustub juba ühiskond ja tegevus toimub ikka veel inimsuhete tasandil. Väike perekond, väike rivaalitsemine, väike seebiooper. Aga inimene vs Maailm jääb seejuures tagaplaanile. Kahju. See kõrvale jätta, oli tegemist väga tugeva maailmalõpufilmiga. Lisaks väga detailitäpselt konstrueeritud, nii et ühtegi elementi ei ole tegelikult võimalik kõrvaldada ja teha kokkuvõte. Isegi algustiitrite tõusev päike on olulise tähtsusega.

Aga võib-olla on meie maailm juba ammu lõppenud ja ühiskond on vaid illusioon?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s