Tabu

Tabu

Portugal, Saksamaa, Brasiilia, Prantsusmaa 2012; lavastaja Miguel Gomes; stsenaristid Miguel Gomes ja Mariana Ricardo; osades Teresa Madruga, Laura Soveral, Ana Moreira, Carloto Cotta, Isabel Munoz Cardosotabu2Eelmisel aastal külastas meid “Artist“, tummfilminostalgia, mis võitis parima filmi Oscari, mis tähendab, et keskendus peamiselt ameerikalikule tummkultuurile – slapstick-komöödiale, suurtele karakteritele, kes on võimelised ületama igasugused neile ette asetatud aegruumilised takistused, melodraamale, milles magusast pungil emotsioonid meie eluvaimu tervendavad … Sel aastal külastab meid “Tabu”, portugallase Miguel Gomese (pealtnäha) vanaaegsuse nostalgia.

Kuid “Tabu” on, mulle tundub, palju enamat kui kurb-magus-naljakas suurmeeste-ülistus “Artist”. “Tabus” ei ole tegemist mitte aja võitmisega, vallutamisega, vaid ajatuse ja universaalsusega, teemadega, mis ulatuvad kaugemale igasugusest – ükskõik kui kangelaslikust inimesest. Siin ei ole (isegi mitte luhtunud) kangelast.

Filmi juhatab sisse “dokumentaal”-klipike seiklejast-avastajast, kes, armunult võõral maal, ümritsetuna eksootilistest mustanahalistest pärismaalastest, on sunnitud end ohverdama voolavas vees, kuna ta ei ole enam võimeline olukorda, kuhu ta niivõrd õnnetult (alguses õnnelikult) on sattunud. Me ei tea, kus ja millal täpselt kogu sündmus toimub, kuid kohe leiame end kinost, vaatamas Pilari, meie kaasaegse kurvapoolset nägu, millel peegeldub kaugete aegade vilkuv valgus.

“Kaotatud paradiis”. Sellist nime kannab nüüd algav filmi esimene pool, 2011. aastal aset leidev üsna veider kohtumine üsna veidrate inimeste vahel. Pilar, lahke ja abivalmis, seltskonda vajav keskealine naine. Aurora, vana, mõistust kaotamas ja õige pea hinge heitmas naine ning tema mustanahaline teenijanna Santa. Kõik tegelased tunduvad eksinud, ajastust ja ruumist (Lissabon) isoleeritud, üksikud otsijad, kes ei loodagi enam leida otsitavat. Pilar suhtlemas välismaa neiuga, üritades kõnelda inglise keelt, kõlades kui masin, tunneteta, isiksuseta. Lihtsalt. Olemas. – Kaotatud. Paradiis.

“Paradiis”. Filmi teine osa. Leitakse Aurora tuttav peale seda, kui A. sonib midagi krokodillidest; räägitakse, et ka too tuttav on mõistust kaotamas. Ometigi jutustab Ventura meile suurepärase loo 1970ndate Aafrikast, noorest Aurorast ja iseendast, armastusest, mis võitis kõik takistused, kuni kohtus surmaga ja muutus kaugest kultuurist ning ajast pärinevaks postkaardiks, mis oma universaalsuses ikka veel ka segaduses (nii filmifänni kui peategelaste) mälu ergutab.tabuOo, vaevatud seikleja võõral maal, ümbritsetud mustadest metslastest, keda kodustada ja armastada, ümbritsetud eksootikast, millesse seikleja eksib kui tormimere lainesse – kuni peab end ohverdama, olles astunud liiga sügavale, saanud imetud üle piiri ja muutudes ise eksootikaks …

“Tabu” – ehk mäng piiridel. 1) tumm- ja helifilm; 2) impeerium ja postkoloniaalsus; 3) minevik ja tänapäev; 4) müüt ja ajalugu. Kindlasti leiab veel, aga leidsin esmakordsel vaatamisel rõhutatuimana mainitud. Järjekorras:

1) Filmi esimene pool on filmitud mustvalgelt ja vanaaegses proportsioonis, kuid heliliselt, asetades meid juba ebamäärasesse ruumi, kus me ei saa ennast täiesti kindlalt tunda. Juba filmitehniliste võtetega on ootushorisonti õõnestatud. Me võiksime sattuda nii sajandi keskpaiga eksperimentaali kui ka suurde melodraama-saagasse. Ühesõnaga, film eksitab meid ajas ja ruumis – muudab meid seiklejaks. Filmi teine pool esitab tummfilmiliku seiklusarmastusloo, mille tegelastest ei kõla ühtegi dialoogikatket; esineb vaid jutustaja hääl ning muusikapalad ja taustahelid. Tegemist ei ole tummfilmiga – jällegi, tumm- ja helifilmi piiriga.

2) Ilmselt on tegemist 1970ndate aastate Mosambiigiga (filmi teises pooles), Portugali kolooniaga, mis hakkab valmistuma iseseisvumiseks. Vägivaldseks vabadusvõitluseks valge mehe uhke seisakuga, kes ei ole enese troonilt tõukamisest isegi mitte teadlik. Filmi tegelased (ka tänapäeva Lissabonis) kohtlevad musti kui alamaid, kõigest teenreid, kes võlgnevad oma elu ja hinge valgele ülemusele. Ei armastajad Aafrikas ega eksinud vabad hinged Lissabonis pole teadlikud oma karikatuursusest, masinlikkusest. Nad ei ole teadlikud sellest, et nad on kõigest kujundid, kelle kõne ja teod on ette kirjutatud ajaloo poolt, mis neid õgib. Impeerium ei taha alla anda (ega pole veel andnudki) ning koloniaalmaad ei ole veel võimelised valitsejaid tapma.

3) ja 4) Minevik/tänapäev ning müüt/ajalugu langevad niivõrd ühte, et koos on lihtsam. Nagu öeldud, on filmi tehniline teostus otseses mõttes ajalooline, mis muudab juba tänapäevase tegevuse minevikule avatuks. Aga samal ajal: kui film vaatab minevikku, on ainuke selgitav/tõlgendav vahendaja meie jaoks tänapäevane jutustaja, kes need sündmused (väidetavalt) läbi elanud. Tegemist ei ole sugugi seega sündmuste dokumenteerimisega, vaid eelkõige ajaloolise tunnetusega, emotsioonidega, mida need sündmused esile kutsuvad, sündmustega, mis on esile kutsutud emotsioonide poolt. Tegemist on sündmustikuga, mis on loonud tegelased, kes neid mäletavad – selles mõttes otseselt müütilisega. Mälu toimib kujundite, allusioonide ja metafooride kaudu. Mälu on poeesia, mis taasleiutab tegelikke sündmusi läbistatuna emotsioonidest. Mälu (ja “Tabu”) loovad postkaarte, mis avavad terve sajanditepikkuse ajaloo ühtses müütilises kunstiteoses.

Vana tõde: piiridel toimub aktiivseim kommunikatsioon. Piir mitte ei eralda kahte omaette asuvat territooriumi, vaid loob need.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s