John sureb lõpus

John Dies at the End

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Chase Williamson, Rob Mayes, Paul Giamatti, Clancy Brown

john dies1“John Dies” on ülevoolav seiklus, millesse on topitud kõikvõimalikke koletisi, trikke, leiutisi, mis autoril pähe on tulnud. Pole ka ime, kuna algmaterjali näol on tegemist romaaniga, mis on kokku toimetatud lühijuttudest, millest igaüks pidi esitama midagi ekstraordinaarset ja veidrat. Don Coscarelli on David Wongi/Jason Pargini kirjutisele truuks jäänud ning pooleteisesse tundi kokku kuhjanud kõik, mis raamatu pea viiesajal leheküljel leidus.

Kogu hullumeelne võitlemine ja hüppamine ühest maailmast teise, kolmandasse jne ning nende maailmade siia hüppamine aga ei jäta sugugi niivõrd eklektilist ja koordineerimatut muljet kui võiks arvata. Tuleb kiita lavastaja võimekust materjali käsitlemisel. Lisaks muidugi asjaolu, et pinnapealsest karnevalist mööda vaadates ühendab kogu tulevärki üks peateema: eksistentsiaalsed (või ka metafüüsilised) küsimused asjade, maailma ja meie olemise/olemuse kohta (mis ei ole sugugi väike saavutus väikese meelelahutusfilmi kohta).

Film algab arutlusega kirve üle, mille terale tekkis auk, kui peksti mingit keskmisest suuremat nälkjat. Vars tuli välja vahetada. Järgnevalt kohtumine zombie’ga, kelle pea eemaldamise käigus murdus vars, mis tuli omakorda välja vahetada. Kui nüüd aga zombie taasilmub, pea tagasi keha otsa õmmeldud ja teatab, et see on seesama kirves, millega ta tapeti – kas tal on õigus? Algselt palja targutamisena kõlav jutustus omandab filmi edenedes sügavama tooni, kui kohtame tegelasi, kes on täpselt samad nagu alati, ainult et teised, või kes reisivad teistesse maailmadesse, kus nad peavad eksisteerima hoopis ümbermõtestatult.

Või tegelasi, kes näivad enesele ühtmoodi ja teistele radikaalselt erinevana. Või tegelasi, kes on surnud, kuid helistavad kusagilt seiskunud universaalsest ajast ning on suutelised oma sõnumid edastama läbi hot dogi või läbi päris koera. (Romaanis mängiti ka peategelase identiteediga, kuid kahjuks filmist on see aspekt välja jäänud.) Võimalike maailmade omavaheline mäng, nende samaaegne tegelik-olemine, samaaegne aktualisatsioon avab eksistentsiaalse pinge, mille all me samaaegselt oleme ning ei ole meie ise; oleme ühel ajal mina ja keegi teine – ning maailmade segunemise korral ei ole võimalik enam tõsikindlalt öelda, kellega tegemist on, kui ma lausun “mina”, selle viimase ja kõige tõelisema asesõna ilma milleta mind ei oleks.

Ühesõnaga, parim ulme-õudus-komöödia tulevärk ja sügavamal tasandil hiiliv eksistentsiaalne hirm ja ebakindlus. Aasta  alustamiseks ideaalne.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s