The Day He Arrives

Book chon bang hyang

Lõuna-Korea 2011; lavastaja ja stsenarist Sang-soo Hong; osades Jun-Sang Yu, Sang Jung Kim, Seon-mi Song, Bo-kyung Kimvlcsnap-2013-01-15-16h22m48s160Siin filmis on tühjust; siin on üksindust, kuid see on niivõrd ilus ja inimlik, et tekitab pigem nukrapoolse naeratuse kui ahastamapaneva õõnsusetunde. Siin filmis on tundeid, mis ei ole rõhutatud värvikoodides ega ülevoolavates melodramaatilistes-traagilistes kokkupõrgetes. Kõik on vaikne, kuid samas sisemuses möllab … (Kui kirjeldada kedagi äärmuslike omaduste kaudu, osutub kirjeldus peaaegu alati õigeks, lausub üks tegelasi).

Filmilavastaja Songjoon naaseb peale pikka äraolekut Seouli. Praegu elab ta maal ega valmista enam filme; ta ei jaksa, ta puhkab. Ta helistab sõbrale, keda pole kodus; ta kohtab tütarlast, kes ilmselt on kunagine kolleeg; ta joob end täis ning sukeldub (ilmselt) vana armastuse voodisse; ta ärkab, leiab sõbra, läheb baari, vestleb, suudleb, filosofeerib, ärkab, kohtab tütarlast, läheb baari, vestleb, suudleb … vlcsnap-2013-01-15-16h59m54s199Vahepeal tundus mulle, et tegemist on Korea versiooniga “Groundhog Dayst“, milles kordub üks päev lõputult, väljapääsu ei ole, kuni mees õpib tegema head ja nõnda edasi. Kuid siin ei ole midagi pistmist moraalse paranemisega ja õnnestumisega. Kõik kordub, iga päev, väikeste variatsioonidega, tuleb end tutvustada uuesti ikka samale inimesele, tuleb end veenda ikka uuesti selles, et elada on mõtet; et see, mis toimub, ei ole mustvalge lumine joobnud uni.

Kõik kordub, kuid alati kordub uus ja erinev; uue meeleheite ja naeratuseotsingu igavene taastulek … Vaikselt ja märkamatult kulutab aeg peategelast ning muudab võimetuks kõige jaoks peale vaikse eksisteerimise ja närviliste-kompulsiivsete tundepuhangute. “Sa tundusid alguses nii sarmikas,” kuid praegu? Aasta hakkab läbi saama; lörtsi sajab, on aeg tagasi koju minna. Songjoon kohtab Seouli iga nurga peal “tuttavaid”, kes küsivad – miks ta enam filme ei tee? “Ma elan maal.” Võrdub: ma ei julge otsida/leida midagi uut; ma tahan, et igavesti korduks vana, mitte erinev. Ma valin isegi uueks armastusobjektiks tütarlapse, kes on minu endise koopia. Ma tahan rahulikult nõjatuda seina vastu kellegi teise filmis, kus öeldaks mulle, mida ma tegema pean.

Tule lörts ja silitav kaamerasilm ja puhu mind ära loominguteelt; paita mind ja sosista, et kõik saab korda; sa ei pea enam tegema mitte midagi. Puhka … Ära mõtle … Alistu …

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s