2012 parimad

Veebruar on alanud. On viimane aeg vaadata tagasi eelmisse aastasse, võtta kokku filmid, mis jäid meelde, mis meenuvad loodetavasti veel ka tulevikus. Et üle vaadata ja üllatuda või pettuda, vaadata nimekirjale tagasi ja mõelda – mida ma küll mõtlesin? Aga olgu, 25 filmi, alustades viimases. Ehk leidub nii head kui vaidlemisväärset:

25. The Dark Knight Rises

Vaatamata oma vigadele (liigne seebiooperlikkus ja sellega kokku käiv süžee ülepaisutatus), väärib Nolani Batmani-triloogia viimane film kahtlematult kohta aasta tähelepanuväärseimate seas. Esitatud kui suurejooneline sündmus iseeneses, suudab film haarata tänapäevast ühiskondlikku maastikku kummitavaid probleeme ja konflikte, mis läbistavad meie kõigi, mitte ainult superkangelaste elusid.

24. Shame

Oo, obsessioon ja iha! millistesse inimhinge sügavustesse viite meid seekord? Michael Fassbender on seksisõltlane, filmi postril voodilina, millelt äsja tõustud, millelt õhkumas mustust. Et jõuda hingeni, peame läbima kõik keha pinnad, mis kaetud täitmata ihade täitmispüüde häbistava värviga. Carey Mulligan on tema õde, mitte vähem problemaatiline keha, kes otsib kiindumust kõigilt ja kõikjalt. Ainus koht, kus seda ei leia, on Michael, kes on otsustanud masinatee kasuks. Vaid liigutused ja õlitamine. Inimhing ei ole taandatud kehaks, vaid viimast esitatakse kui pinda, mille kurdudes märkame sügavust, mis võib ulatuda kaugemale klaas-metall korteri lame-ekraanteleris pakutavast kaubast.

23. Safety Not Guaranteed

Ilus ja leidlik dramöödia-fantaasia, mis saab alguse järgmisest kuulutusest: WANTED: Someone to go back in time with. This is not a joke. You’ll get paid after we get back. Must bring your own weapons. I have only done this once before. SAFETY NOY GUARANTEED. Film tegutseb maailmas, mille toimimispõhimõtteid me peaksime teadma – meie igapäevamaailmas, kuid ometi leiab üles selle, mis meid üllatama, avastama ning armastama paneb.

22. Oslo, 31. August

Narkosõltuvusest vabanev noormees teeb taas tutvust tavalise eluga: tööotsingutega, perekonnaga, armastusega. Ei ole midagi imestada, kui narkouima lõõgastava pilve ning taastusraviasutuse turvaliste seinte vahelt naaseda, tundub kõik liiga ere, pimestav ja vägivaldne. Kuid eelkõige: mõttetu – miks peaks tema, kes on kogenud teispoolsuse imelisust ja õõvastust, naasema hallusesse, milles mitte midagi ei toimu peale igapäevase enesekulutuse ning hõõrdumise, mis lagundab vaikselt kogu maailma?

21. L’Apollonide (Souvenirs de la maison close)

Kaunis ja koletu; kaunitar ja koletis; naine ja ühiskond; tunded ja mõistus 20. sajandi vahetusel kõrgklassi lõbumajas, mis elab oma viimaseid päevi. Mõistuse ja meeste poolt valitsetud ühiskonna poolt alamateks olenditeks kuulutatud prostituudid, kes on ometi ainsad, kes suudavad needsamad mõistuslikud olendid mõneks hetkeks ülendada tundelistesse kõrgustesse. Vihatud ja häbiväärsed, ent ometi ühiskonna südames ja sellele vajalikud – kellest, kõige parem, kui jääks alles vaid idee; peaasi, et ei omandaks inimlikku nägu, kust näha oleks kannatust; peaasi, et jääks pidama igavikku, kust võib välja noppida vaid ilu.

20. A.C.A.B. – All Cops Are Bastards

Itaalia märulipolitsei igapäevaelu, mis ei ilusta ei politseinikke ega mässajaid. Politseinike eraelu on parimal juhul õnnetu, halvimal juhul täiesti p***ekukkunud. Tööl ei ole sugugi ilusad ajad, kui natsigrupeeringud otsustavad hakata Itaalia iseseisvuse eest tänavatel võitlema. Kõige hullem on muidugi see, kui politseinik peab iseenda või perekonna vastu võitlema – keda kaitsta? Elu on närviline ning kumminui võib vahel iseenesest tööle hakata.

19. Cesare deve morire

Rooma range režiimiga vanglas etendavad kinnipeetavad Shakespeare’i “Julius Caesarit”. Vangistus seguneb näitemänguga, seguneb vabadusega; vabadus tungib vangistusse ning ähvardab selle lõppkokkuvõttes muuta talumatuks. Eksistentsipiinade leevendus võib saada piinade suurendajaks. Oleneb mängitavast rollist, sest kindlat vahet enam ei eksisteeri. Näitlejad on tõelised kurjategijad ning vastupidi. Ajaülesed eluaegsed, pimedate vanglakoridoride vahel tõstmas kõrgele kunsti ideaale.

18. It’s Such a Beautiful Day

Minimalistlik animatsioon. Tegutsemas kriipsujuku nimega Bill, kelle elu mureneb, keda närib haigus, mis võib osutuda ravimatuks. Don Hertzfeldt lavastab, kirjutab ja jutustab. Mehest, kes on depressioonis, kes ei suuda elada, kes fragmenteerub paberil kui plahvatus iga ajahetke vahel, mida ta ei suuda enam kannatada. Mehest, kes teeb läbi imepärase paranemise – mälukaotuse; mehest, kes elab lõpuks ainult ühes hetkes, mis on igavest ilus. Ilusa päeva eksistentsi võimalikkuseks on tarvis reaalsus lõhkuda, sellest välja astuda. Kurb, ja loodetavasti mitte tõsi.

17. On the Road

Kriitikutelt kõvasti tappa saanud Jack Kerouaci biit-generatsiooni analüüsi ekraniseering, mis keskendub pigem hüljatusele, õõnsusele, nukrusele, mis kogu ekstaasiotsingute taha ikka kummitama jääb. Põhimõtteliselt süžeetu pildijada, ajastu ning põlvkonnakroonika ja -kriitika, mis keeldub tegemast kellestki kangelast, vaid vaatab, kuidas tegelastega elu lihtsalt juhtub kogu uimasti-, tubaka- ja alkoholiaurus, mida saadab pidev saksofoniheli, millel rütmiks kirjutusmasinapeks (siis oli veel võimalik kirjutamine kui põhimõtteliselt vägivaldne tegevus, enese tõeline väljaelamine mitte ainult sõnades, vaid samal ajal ka teos eneses – tänapäeval läheb klaviatuur lihtsalt katki).

16. Django Unchained

Postmodernistliku kino suurmeister, kes jätkab žanrikino dekonstruktsiooni ning selle konstruktsiooni millekski, mis ei mahu ühtegi žanri. Tarantino filmid kuuluvad juba ammu omaette. On tähelepanuväärne, et ühel hetkel naerad nii, et pisarad on silmas, järgmisel hetkel oled tõsises eksistentsiaalses hirmus ning samal ajal avastad, et sellel tegevus on ka sulle midagi öelda – ta tahab sinuga arutleda. Olgu 2Paciga 19. sajandi keskpaigas kuidas oli, kuid intelligentne kino parimate (paljude) žanride tunnustega ning paljude näitlejate (DiCaprio eriti) karjääri parimate osatäitmistega väärib alati vaatamist.

15. Rebelle

Kusagil Aafrikas … 12-aastane tüdruk “värvatakse” mässajate armeesse ning koolitatakse tõeliseks sõduriks. “See relv on minu ema ja isa, see relv on minu elu.” Täiskasvanuks-saamise lugu, mis suudab kõndida kitsal rajal liigse julmuse ning liigse magususe vahel. “Tüdruk AK-47-ga” on kõigest alguseks; muundumine sõduriks käib imelihtsalt, kuid sellest väljakasvamine on tõeline katsumus. Kuidas lõpetada tapmine? Küsimus nii tüdrukule kui, ilmselt, üldiselt kogu maailmale.

14. Paradies: Liebe

Valge vaal läheb mustade pantrite kodumaale ning otsib armastust, mida kodumaalt ei leia. Lihaselist, eksootilist, ihaldatavat armastust. Kuid probleem seisneb selles, et armastust osta ei ole võimalik. Seega tuleb valetada, luua emotsionaalsed sidemed, mida ei eksisteeri. Tekib ekspluateerimisvõrk, millest keegi enam puhta nahaga ei pääse. On mõttetu küsida, kellel siin on õigus, kes käitub valesti. Kas mees, kes endale vastiku tegevuse eest raha küsib või naine, kes suurejoonelisi valesid nõuab.

13. Tabu

Film, mis mängib väga oskuslikult nii filmi- kui koloniaalajalooga, muutes jutustuse müütiliseks ja isegi dokumentalistlikuks samaaegselt. Austusavaldus romantilisele eksootikaotsingule, suurejoonelisele armastusele ning kriitika impeeriumi pihta, mida Lääne kinokunst aegade algusest on esindanud. Vastuolud, mis saavad kokku ühes võimsas filigraanses mängus. Tummfilminostalgia, mis on palju peenetundelisem kui eelmise aasta Oscari-võitja “Artist”, mis keskendus, nagu ikka, suurele egole, kes ületab kogu maailma.

12. L’ordre et la morale

Uus-Kaledoonia iseseisvusreferendum saabub 2014. aastal. 1988. a toimus aga Kanakite rünne Ouvéa saarel asuvale politseijaoskonnale, kust võeti üle paarikümne inimese pantvangi. Olukorda saadetakse lahendama kapten Legorjus, kes peab laveerima iseseisvust nõudvate ülestõusjate ning “korda ning moraali” taga ajavate Prantsuse poliitikute vahel. Pole muidugi mõtet lisadagi, et “kord ja moraal” tähendab lahendust, mis säilitaks praegu võimul olevate inimeste püsimise mugaval toolil. Seega: kord ja moraal saavad saabuda alles sõjalise tegevuse tagajärjel, mis hävitavad metslastest kurjategijad …

11. Killer Joe

Väike “ilus” pildike räpastest inimestest kuumas Texases, esitamas meie korralikus kodanlikus ühiskonnapildis võimatuid perekonnasuhteid, mis võivad nii mõnelegi kaunishingele traumeerivalt mõjuda. Mitte lihtsalt muidugi suhted ise, vaid kuidas need on välja mängitud ning lavastatud. William Friedkin oleks justkui ise sellistes oludes üles kasvanud ning Matthew McConaughey on võimas oma “põhimõtetega” tapja rollis, lisaks pingutavad ülejäänud näitlejad viimseni, et ulatuda võimalikult madalale. Tulemus on hirmutav ja naljakas samaaegselt. How are you gonna kill my mama? – That’s not appropriate dinner conversation, Dottie. –  It is if you poison her.

10. Cloud Atlas

Ausalt öeldes ma ei uskunud, et David Mitchelli “Pilveatlasest” võiks välja kooruda vähegi korralik ekraniseering. Filmimeediumi jaoks on tegemist keeruka struktuuriga, mis nõuab vaatajalt jälgimiseks ehk liigselt tähelepanu, mistõttu on teatud lihtsustus paratamatu. Kuid Tykwer ja Wachowskid, tundub, et isegi ei mõelnud lihtsustamise peale ning võtsid vaatajat kui partnerit, kes peab suhtesse ka omalt poolt panustama. Ehk tööd tegema. Visuaalselt niivõrd meisterliku filmi puhul ei ole töö tegemine muidugi mingi higi ja pisarad, vaid puhas rõõm. Läbi sajandite kestvad hingerännakud koovad kokku imekauni kanga.

9. Himizu

Laiali lagunenud maailm, milles inimesel ei ole enam võimalik end ära tunda, milles inimene ei ole enam võimeline teistega suhtlema muidu kui vägivalla kaudu. Puudub narratiiv, puudub struktuur. Ning inimene ei ole võimeline eksisteerima isolatsioonis keelest. I know all / I know flies in milk / I know the man by his clothes / I know fair weather from foul / I know the apple by the tree / I know the tree when I see the sap / I know when all is one / I know who labours and who loafs / I know everything but myself. Kuidas alustada nullist, kui kõik on kadunud?

8. Into the Abyss

Werner Herzog siseneb vanglasse ning mõrvarite mõtetesse. Michael Perry tappis jõhkralt kolm inimest ning hukati 2010. aastal; tema kaassüüdlane Jason Burkett saab umbes kümne aasta pärast vabaks. Kuidas juhtub, et mõnele määratakse surmanuhtlus, teisele aga kõigest “väike istumine”, kui nii võib siinkohal end väljendada? Mõtisklus tapmisest ja surmanuhtlusest, mis, haruldaselt, ei esita otsesõnu tugevat argumenti surmanuhtluse vastu, vaid paneb küsima, millistelt alustelt neid otsuseid tehakse.

7. A Separation

Mitmekihiline filmike Iraanist, mis võtab vaatluse alla sugudevahelised suhted, naiste rolli ühiskonnas ja seadussüsteemis, perekonnakorralduse, valitsuse üldisemalt, isegi elu mõiste tingituse seadustikust jne. Kogu probleemistik on esitatud laitmatus jutustuses, mis haarab lisaks veel inimemotsioonide laastava mõju igale seadusele, mis neid reguleerida üritab. Karakterid on niivõrd detailirohked (ja seega inimlikud), et paneb imestama, kuidas nad kõik siia kahte tundi ära mahtusid. Inimlikud saatused ebainimlikus võrgustikus, mis võtab arvesse vaid ratsionaalsust ja loogikat.

6. Les petits mouchoirs

Film, mis pärit küll 2010. aastast, kuid jõudis laiema publiku ette (st esilinastus USAs) alles 2012, nii et peaks praegusesse nimistusse sobima küll. Sõber saab mopeediõnnetuses peaaegu surma ning ülejäänud, selle asemel, et koguneda haiglavoodi ümber, otsustavad minna puhkust veetma, kus ilmnevad väikesed valed ja suured saladused ja nõnda edasi, nagu ikka. Mis teeb aga filmi tõeliselt heaks, ei ole mitte süžee, vaid näitlejad ja lavastus, mis suudavad esile manada sellise loomulikkuse illusiooni, mis paneb kõigile maksimaalselt kaasa elama. Ilu ja inetus pisiasjades.

5. A Torinói ló

Võimas ja valus. Iga sekund sellest mustvalgest tuulisest filmist tundub kui maailmalõpp. Pidev muusikaline rünnak vaheldumas tuule kummitava heliga ja liivaga, mis silmad täis pritsib. Ilmselgelt eelmise aasta kõige raskemalt jälgitav ja psüühiliselt rusuvam film, mille tegevus toimub peaasjalikult ühes toas ja selle lähiümbruses, kus räägitakse kõigest mõni sõna ning inimesed tunnetavad iga sekund oma surelikkust läbi kõleda ilmastiku ja hobuse, kes on otsustanud surra. Kui see ka jääb Béla Tarri viimaseks teoseks, oleks sobivamat tema karjäärile soovida võimatu.

4. Moonrise Kingdom

Aga nüüd – midagi hoopis teistsugust. Midagi ilusat ja armsat ja veidrat, kuid samavõrra sügavat kui eelmine depressioonipuhang. Wes Anderson on loonud filmi, milles absoluutselt kõik elemendid kõlavad omavahel kokku. Nii põgenevad lapsed kui laagriülemad, politseinikud, vanemad, ilm, torm, Alexandre Desplat’ muusika (miks ta küll sellega Oscarile ei kandideerinud?) ja võimatult värvikirev pilt, mis jookseb silme ees kui suurepärane lilleaed, milline elu peakski olema. Ah, nooruslik armastus, lõpmatu ja võitmatu! See on maagiline maailm, millesse sisenedes enam väljapääsu ei ole. Mis jääb kummitama ja rõõmustama. Mis on oma külluses müütiline.

3. Cosmopolis

Miks küll asetada kolmandale koha film, mis on pälvinud niivõrd hävitavat kriitikat ja isegi solvavaid märkusi lavastaja suunas? Vaadake ise ja mõelge. Miks peale selle filmi vaatamist tekib soov öelda “Fuck you, David Cronenberg”? Valus nagu rektaaleksaminatsioon, kuid samavõrra sissetungiv. “Kunst peab olema nõelav, mitte meeldiv”, ütles keegi. “Igavus on naudingu tingimuseks,” ütles veel keegi võib-olla.

2. Hors Satan

Bruno Dumont on, julgen arvata, Werner Herzogi kõrval praegu parim kino-antropoloog. Inimesed nende kogu puhtuses, komplekssuses, räpasuses, lihtsuses. Lisaks muidugi selle juurde käiv Kino, suure tähega, meedium, mis võimaldab inimestel üldse eksisteerida … Kirjutasin kunagi: “Ühesõnaga, “Hors Satan” võib olla hämmastavalt raevuajav filmielamus. Võib. Olla. Kuid ma ei saa jätta väljendamata oma heameelt Dumont’i jätkuva tahte üle valmistada loodusdokumentaale ilma mingisuguse selgituseta. Mis juhtus? Kõige lihtsam vastus on: me vaatasime just filmi. Muud midagi ei juhtunud. Tegelased sulavad ühte maastikuga, millest nad on välja joonistatud. Maastik sulab ühte ekraaniga, millele ta on kuvatud. Ekraan kas avab või sulgeb meile maailma. Avab meile tee väljaspoolsusse, teise maailma. Võib-olla me ka tundsime midagi.”

1. Holy Motors

Jätkame ja lõpetame Kinoga, mis on niivõrd paljudele andnud eluõigustuse, sünnitanud niivõrd palju unistusi ja tehnoloogiaid. Varsti, nagu pühad limusiinid ütlevad, ei ole inimestel enam tehnikat vaja. Nad muutuvad ise meediaks ja hakkavad vahendama iseennast iseendale ja teistele. Inimene kui kunstiteos. Kino kui meie sügavaim sisemus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s