The Master

The Master

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Paul Thomas Anderson; osades Philip Seymour Hoffman, Joaquin Phoenix, Amy Adams

the-master

The Master on karakter, kes põhineb (lõdvalt?) saientoloogia isal L. Ron Hubbardil, 20. sajandi suurmehel, kel õnnestus enda taha koondada kogudus, kelle usk põhineb vaid “faktidel”. Karakteri nimeks on Lancaster Dodd, ekstsentriline veidi alkohoolikust entusiast ja kõigeteadja (“ma olen füüsik, filosoof, matemaatik, bioloog …”), kelle sarnased tänapäeval enam ei leidu, nagu ütlemine käib.

Kuid peategelase au jääb siiski Joaquin Phoenixi mängitud Freddie Quellile, vaatamata asjaolule, et Oscari-kandidatuur on kõrvalosa eest. Phoenixi tegelaskuju oleks mõnes mõttes justkui jätk tema paari aasta tagusele eksperimendile aru kaotamises, “I’m Still Here’i” “tema ise”, kes üritas laaberdades räpparikarjääri alustada. Freddie on samamoodi niivõrd omadega sassis kui saab olla, närvid läbi, pidevalt purjus, ettearvamatu käitumise ja olematu mõtlemisega mees, kelle ainsateks obsessioonideks on alkohol ja seks.

Kahe mehe eluteed ristuvad Doddi “Ürituse” kruisiilaeval, millele jõudmist Freddie ei mäleta. Kohtudes Meistriga silmast silma, otsustab viimane Freddie’le mõistuse pähe panna ning teha temast korraliku maailma- ja universaalajakodaniku. Kuid, kui oleme nüüd jälginud Freddie’t seiklemas merelainete kohal, mis ähvardavad mehe koheselt alla neelata, näeme, et ta on kohtunud oma elu kõige sügavama kuristikuga.

Dodd ei ole Freddie “päästja”, vaid samasugune kadunud hing ja laaberdaja nagu tema ise. Freddie ei ole teispool päästmist mitte seetõttu, et ta oleks lootusetult kahjustatud sõjaveteran, vaid seetõttu, et sõda käib ka rahu ajal edasi. Rahu maskeeringu all mässab võitlushimuline lapsikus, kes enesekontrolli eestkõnelejana purskab välja sõnu nagu “pigfuck”. Sõda on mehe kõige sügavamas sisemuses. Ja nii ei saagi loota mingit resolutsiooni ega suure (emotsionaalse või füüsilise) lahinguga lõppevat arusaamist võitjast, lõpuks enese leidnud ja ennast võitnud kangelasest.

Valitseb segadus. Kant kirjutas kunagi, et inimene, oma kasuahne ja egoistliku loomuse tõttu vajab paratamatult valitsejat. Ta ei saa omapäi ühiskonnas funktsioneerimisega hakkama. Kuid probleem on selles, et ka valitseja on inimene, samasugune kasuahne ja isegi veidi loomalik. Lancaster Dodd ütleb Freddie’ile: If you figure out a way to live without a master, any master, be sure to let the rest of us know, for you would be the first in the history of the world. Kuid kogu inimkond peab eksisteerima ilma õige valitsejata, on jäetud omapäi seiklema oma alateadlikes labürintides.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s