Élisa

Élisa

Prantsusmaa 1995; lavastaja Jean Becker; stsenaristid Jean Becker ja Fabrice Carazo; osades Vanessa Paradis, Clotilde Courau, Sekkou Sall, Gerard Depardieuelisa1Élisa on Marie Desmoulini ema, kes teiste võimaluste puudumisel (?) üritab enesetappu ning ühes sellega tahab kustutada ka oma kolmeaastase tütre Marie eluküünla. Ent Marie leegitseb edasi, elurõõmsalt ja “deviantselt” Pariisi tänavatel. Filmi esimene pool keskendubki noorte seiklustele ja eneseleiupüüetele, kohtumistele heade, halbade ja inetutega. Kogu keerise keskmes on loomulikult Vanessa Paradis, kelle “takso-Jaanist” oli möödas juba 7 aastat. Film keskendub emotsioonidele ja tungidele, mida Vanessa suudab tekitada, sütitada ja kustutada – vägivaldsetele ja heasüdamlikele.

Kuid mängust ju ainult ei piisa, et elada täisväärtuslikku elu (?). Tuleb otsida üles oma tõeline isa, mitte leppida mingite suvaliste asendusainetega. Otsida üles kas või ainult selleks, et kätte maksta hülgamise, mitte hoolimise ja mitte-eksisteerimise eest. Teine peatükk. Marie lahkub Pariisist, et minna väiksele saarele, et kohtuda oma joodik-pianistis isaga, kes on pettunud kõiges, milles võimalik on pettuda. Siseneb Gérard Depardieu, kogukas piirituselehaline isane, kes ei saa aru mis tema peas toimub samamoodi nagu Marie ei suuda toime tulla iseendaga. Marie jätab vihjeid, külvab kaost ja nõnda edasi. Oled sa taassünd või tütar? Oled sa isa või armuke? elisa2Film keskendub palju enam emotsioonidele, ihadele kui mingisuguselegi koherentsusele. Situatsioonid sünnivad tihtipeale eimillestki. Vägivalla- või armupursked on enesesütituslikud. Tunded ei vaja süžee-loogikat. Kättemaks, sõprus, armastus, vihkamine, kaastunne jne nõuavad esitamist ja läbielamist ega küsi enesele seletust. Kõik emotsioonid on muidugi peidus Maries, oodates väljapääsu, muutes Vanessa Paradisi filmi põhiliseks liikumapanevaks jõuks, kes koondab enda ümber muidu laiali laguneva kippuvad katkendid.

Kuid ehk on taoline lõtvus ja mõnetine käegalöömine stsenaariumi koha pealt seletatav ka pühendusega: Serge Gainsbourg’ile, kelle reinkarnatsiooni kehastab siin Depardieu. Mees, kes ei suutnud küll iga kord iseseisvalt lavalegi kõndida, kuid sellele vaatamata jauras oma laulud ja iseenda maailmakuulsaks. Purjus kunstnikust isa kehastus ja üle käte läinud tütar, kes ei rahuldu vaid tütre rolliga – kokkupõrge, millest ei saagi oodata sügavamat loogikat, pigem id’i-möllu, represeeritu tagasipöördumist. Élisa, Élisa – sa jälgid, kuidas me armastame ja vihkame sinu nimel ja sinuga koos? À Serge:

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s