The Nun

La religieuse

Prantsusmaa 1966; lavastaja Jacques Rivette; stsenaristid Jean Gruault ja Jacques Rivette; osades Anna Karina, Lisolette Pulver, Micheline Presle, Franciscoanna-karina-the-nunDenis Diderot sai oma romaani valmis umbkaudu 1780. aastal, kuid see avaldati alles postuumselt 1796. Noore nunna memuaarid on loomulikult väljamõeldis, algselt kirja vormis paberile pandud jutustused raskest elust kloostris, mis pidid Diderot sõbra tagasi de Croismare’i tagasi Pariisi meelitama. Mis võiks veel kutsuvam olla kui noore nunna kannatused?

Kuid hiljem otsustas Diderot, et tegemist võib olla ka millegi muu kui naljaga, otsustas, et tüdrukute tihti vastu tahtmist kloostrisse saatmine (majanduslikel eesmärkidel) ja sinna eluajaks vangistamine väärib tähelepanu. Kas Suzanne Simonin (Anna Karina) on ülemisel pildil nunna vaga nägu? Või hoopis vabadust ihkava nooruki, kes vangistuses on omandanud hullumeelse pilgu?

Jacques Rivette’i film osutub ühes Diderot’ romaani aga palju enamaks kui lihtsalt 18. sajandi kloostripraktika kommentaar. Pigem essee üldiste vabaduse, vangistuse, kuulekuse, armastuse ja religiooni teemadel, mis haaratud konkreetsesse ajaloolisse keskkonda.

Olles valmis esmakordselt vannet andma, teatab Suzanne kõigi ehmatuseks, et oli kuulekas vaid selleks, et nüüd avalikult protesti avaldada. Kuid nüüd peab ta veel halvemates tingimustes kloostrisse astuma – eeldusel, et ta on uskmatu, et teda on vaja kasvatada ja karistada, kuni ta jumala poole pöördub ning jumal tema poole. Suzanne käib läbi kolme abtissi käe alt, kes igaüks kommentaar teatava võimutüübi kohta: hooliv, sadistlik ja ihalev-võrgutav. Suzanne eitab kõiki, seab kõigile vastu oma vabaduseiha.

Kuid suurem, umbisikulisem ja keerukam võimutüüp – seaduse objektiivne suhetevõrgustik, kalkuleeriv võim – takistab vabanemist. Seadus mitte ei võimalda vabadust jumalast, vaid haarab Suzanne’i veelgi rafineeritumasse vangistusse – ühiskondlikku seisustestruktuuri, mis peab jääma puutumatuks. Juba kloostris on Suzanne kahekordselt vangistatud ühiskonnast eraldatud kloostrisse ning selle eraldatuse kaudu ühiskonda (kui nunn, spetsiifiline positsioon). Sisenedes Ühiskonda kui “vaba naine”, saab ta seal tekitada vaid häiringuid, tekitada kriisi.

Mistõttu on vajalik pidev allutamine (isegi kerjuse-staatust ei lubata vaesele Suzanne’ile). Suzanne’i kannatused on eelkõige pideva allutatu ning mitte väärkoheldu kannatused.. Väärkohtlemine on vaid sümptom, allutatus on haigus. Kuid, nagu teame tänaseks väga hästi, on võimust vabanemine võimatu; asjaolu, mida entsüklopedist-valgustaja-ideede-kaudu-vabastaja Diderot ilmselgelt juba sisimas aimas. Kuid, nagu Rivette’i film ekraanil tõestab: pühendunud võitlejat ei murra miski peale surma. Ei valu, ei hullus, armuiha ja nõnda edasi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s