Paris Belongs to Us

Paris nous appartient

Prantsusmaa 1961; lavastaja Jacques Rivette; stsenaristid Jacques Rivette ja Jean Gruault; osades Betty Schneider, Giani Esposito, Francoise Prévost, Daniel Crohem, Francois MaistreParis-nous-appartient1Kõndides Pariisi katustel, võib tunda end täielikult vabana, võib vaadata alla tänavatele, akendesse, kohvikutesse, kus toimetavad väikeseks muutunud inimsipelgad ning tunda, et sa näed kõike, oled võimeline kõike endasse haarama, kõike kogema ja mõistma – kõndides Pariisi katustel, võib tunda end rohkem kui inimesena.

Ent laskudes tänavale, alla suitsusesse baari, räämas korterisse, improviseeritud teatriprooviruumi, hakkab tunduma, et miski vaatab meid ülevalt poolt. Meie katsed elada, meie katsed kunsti, muusika, poeesia, lihtsate tegevuste kaudu muuta elu, ühiskonda paremuse poole leiavad suurtes valvsates silmades vaid instatnse hukkamisakti. Leiavad korras ja struktuuris ainult repressiooni, leiavad endas vandenõud, mis takistavad vabanemist.

Kellele kuulub Pariis? Võimustruktuuridele või vastupanijatele? Rivette’i esimese täispika filmi (mida ta alustas 1957, kuid mis ilmus alles 1961) epigraafiks on Charles Péguy sõnad “Pariis ei kuulu kellelegi” (Paris n’appartient à personne), mis seavad filmi pealkirja kohe kahtluse alla. Me kohtame Pariisi noort intellektuaalipõlvkonda, ideaalidest pakatamas, valmis maailma enda omaks kuulutama, seda oma ideede järgi vormima ja nõnda edasi.

Kuid taamal, ülal, ümberringi ja läbinisti hiilib deemon, kahtluse deemon, kes mürgitab ja saastab kujutlusvõimet, muudab ideed ebapuhtaks. Levivad kuuldused, et noormees, kes tegi enesetapu, ehk hoopis mõrvati, oli internatsionaalse vandenõuteooria ohver. Tekib müsteerium, mille saladus tuleb päevavalgele rebida. Uurimise, küsimuste esitamise, probleemide püstitamise käigus avastab peategelanna (Betty Schneider) aga, et kõik teod, kõik mõtted on puudutatud saaste poolt, kõik ideed on langenud vandenõuteooria ohvriks.

See mürk on loomulikult reaalsus ise, ideede esmane vaenlane. “Me kõik oleme ohus!” kriiskavad mitmed karakterid, “Meid kõiki tahetakse tappa!” Et varjata ideaalide paratamatut mustust, paratamatut kokkupõrget reaalsega, tuleb konstrueerida vandenõu, salajane struktuur, millele hirmud ja õudused projitseerida; salajane “teate-küll-kelle” plaan, mis tõepoolest ka reaalselt ühe inimese mulda sööma saadab.

Võitlusele, võitlusele kuulub Pariis. Lahingule revolutsionääride ja võimustruktuuride vahel. Eneseteostuse lahingule antagonistlike partnerite vahel. Filmi sisu haakub imehästi nii filmi vaevalise saamislooga ning sellest tuleneva kohati logiseva (kuid seetõttu mitte vähem väärtusliku) tulemusega kui ka kogu Uue Laine kinorevolutsiooni püüdlustega, mis tänaseks päevaks tähistavad juba postmodernistlikku meinstriimi, mitte enam modernistlikku avant-garde’i. Tööstus on loomingu ammu nahka pistnud ning tuleb leida uusi võimalusi vastupanuks. Samamoodi haakub filmi sisu imeliselt poliitilise õhkkonnaga Pariisis 1960ndatel, mis kulmineerus 68. aasta rahutustega/ülestõusudega/mässudega. 68. aastale järgneva meeleoluga tegeleb Rivette oma 13tunnises eeposes “Out 1“, millest võib-olla, kui jätkub päev otsa filmiaega, kunagi tulevikus edaspidi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s