Nadja

André BretonNadja“, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2013; tõlkija Anti Saar

nadja

Algus: “Kes ma olen? Mis oleks, kui toetuksin erandkorras kõnekäänule, tõepoolest, kas ei taandugi kõik lõpuks küsimusele: “Keda ma kummitan?” Ma pean tunnistama, et see viimane sõna ajab mind segadusse, kuna kipub rajama minu ja teatud inimeste vahele eripärasemaid, raskemini välditavaid ja kõhedamaid suhteid, kui olen mõelnud. Säärane sõna osutab enamale, kui ta otseselt tähendab, asetab mind elusast peast viirastuse rolli, viitab ilmselgelt sellele, kes ma olen pidanud lakkama olemast, et saada selleks, kes olen.” (lk 7)

Kohe alguses seab Breton oma eksistentsi nii kirjandus(teos)es kui ka tegelikus (?) elus kahtluse alla, seab kahtluse alla suhte kirjanduse ja representeeritava mina vahel. Kirjandus, kunst ei representeeri, ei esita reaalsust sellisena nagu ta on, või paremini: ei representeeri reaalsust isegi seda moonutades. Kunst on teine reaalsus, mitte fiktsioon, reaalsus, mis on asetatud “tegeliku” kõrvale. Kuid selles kunstilises olemisviisis saab olemine olla vaid “viirastuslik” – nähtaval, kuid alati-juba kadunud; meie silme ees, kuid alati juba kaugusse taanduv. Ei ole võimalik, et kunst “esitaks elu”.

Seda imelikum on, et Breton selgesõnaliselt ja “jätkuvalt” nõuab “nimesid ning huvitun jätkuvalt vaid raamatutest, mis jäetakse paokile nagu uksed ning mille võtme otsimisega ma vaeva nägema ei pea” (lk 11). Kuid selle näilise vastuoksuse saab lahendada vägagi lihtsalt: Bretoni jaoks ei eksisteerigi “elu”, lihtsat olemise fakti, mida võiks “representeerida”, alati tuleb juba need jutumärkidesse asetada. Elu ise koosneb “liugnähtustest” ja “sööstnähtustest”, millele Bretonil endalgi õnnestub olla vaid “jõrm tunnistaja”. Elus eneses ei ole midagi lihtsat, midagi faktilist, midagi (enesest)mõistetavat, mida kunst oleks võimeline “esitama”.

Nimed, mis paistavad paokil raamatuist, on juba ise viirastused, tema ise on juba viirastus, “enesest väljas” sõna otseses mõttes. Paokil raamatud suudavad ehk anda edasi seda edasiandmatust, mis “ise on võrratute mõnude allikas” (lk 12). Raamatud, mis väidavad end representeerivat elu “nii nagu see on”, kustutavad selle representeerimatuse, loovad enesest pildi kui tõekuulutajast, kes suudab dešifreerida maailma faktide olemise kindlust. Kuid selle kindluse postuleerimine ise tähendub juba moonutust. Elu ise on esteetiline kogemus, milles seiklevad alati-juba käest lipsanud kujundid:

Nii jälgisin ma kord Marseille’s Vieux-Port’i sadamasillal aega surnuks lüües veidi enne päikeseloojangut, kuidas üks kummaliselt hoolikas kunstnik kogu oma osavuse ja väledusega lõuendil kuhtuva valgusega võitles. Värvilaik, mis vastas päikesele, laskus aegamööda ühes päikesega allapoole. Lõpuks ei jäänud sellest midagi järele. Äkitselt avastas kunstnik, et on täielikult hiljaks jäänud. Ta kaotas ühelt seinalt punase ja kihutas minema paar veele jäänud helki. Pilt, mis tema jaoks lõpetatud, mina jaoks aga kõige poolikum asi maailmas, tundus mulle väga kurb ja väga ilus. (lk 107)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s