Ühe suve kroonika (Pariis 1960)

Chronique d’un été (Paris 1960)

Prantsusmaa 1961; lavastajad Edgar Morin ja Jean Rouch

vlcsnap-2013-05-12-15h39m04s31Sotsioloog ja filosoof Edgar Morin ning filmilavastaja ja antropoloog Jean Rouch soovivad avastada Prantsuse ühiskonna tõde, igapäevast, tavalist, tavainimeselikku praktilist tõde, kuidas nad oma elu näevad, kuidas elus hakkama saavad, kuidas õnnelikuks saavad, kuidas traumeeritud ja nõnda edasi. Ühesõnaga, nad soovivad representeerida seda, kuidas ühiskond iseennast representeerib (sotsiaalse fakti definitsioon: ühiskondliku interaktsiooni käigus sündinud tõsiasi).

Sotsiaalne fakt, niisiis, ei asetse “seal kusagil peidus”, inimeste vestluste, tegemiste, eneserepresentatsioonide varjus, sügavikus, mida võiks nimetada ühiskonna “tõeliseks” dimensiooniks, mis peaks determineerima inimliku olemise ja inimese käitumise teatud ajahetkel teatud ruumis. Rouch ja Morin on sellest teadlikud ning avavad eksplitsiitselt oma eesmärgid kohe filmi alguses: me tahame inimeste käest küsida, me tahame tõde nende käest, nende tõde.

Kuid, kui läheneda kaameraga, asetada kaamera ja mikrofon inimese ja tema keele ning žestide vahele, inimliku interaktsiooni keskele – kuidas see muudab sotsiaalset situatsiooni (suhtlust, mis toodab ühiskondlikke fakte)? Asjaolu, et Rouch ja Morin selle küsimuse enesele esitavad, teeb “Kroonikast” tõelise uurimuse. Alustades lihtsa küsimusega, lähenedes tänaval inimestele, küsib Marceline – lihtsalt -, kas nad on õnnelikud.

Labane, igapäevane tänavaküsitlus, millest keegi targemaks ei saa, muutub metaküsitluseks hetkel, kui lavastajad kaamera kõigepealt küsitleja pihta pööravad, lastes tal end avada, paljastada stseenis, mis tundub filmi kõige lavastatum, kunstilisem (aga kas ka kunstlikum?) ning mis – just seetõttu? – on võimeline looma monoloogi, mis on tunnetatav subjektiivse tõena. Cinéma vérité ei saa seega olla ka sotsiaalsete faktide lihtne salvestamine, haaramine ja esitamine, samamoodi nagu see ei ole interaktsioonitaguse dimensiooni otsimine.

“Kroonika” originaalsus ei peitu mitte “tavaliste inimeste” kõne kuulamises, nende harjumuste fikseerimises ja nõnda edasi, vaid printsiibi nähtavale toomises, mis on humanitaarteadlastele saanud tänapäeval juba iseenesestmõistetavaks alguspunktiks: tõde sünnib uurija ja uuritava interaktsiooniprotsessis. Rouch ja Morin on parasiidid (kui kasutada Serresi sõnastikku), kes asetavad end tavasituatsiooni, muutes selle erakordseks; nad sisestavad sotsiaalsesse situatsiooni müra, mis muudab selle tähenduslikuks/tähtsaks, mis sunnib moodustama tõde, mis eelnevalt ei olnud probleemina eksisteerinud.

Niisiis: tõeotsija tekitab probleeme, mitte ei avalda lahendusi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s