Inimene, kes magab

[Väike koolitöö, nii et tegemist veidi pikema mõtisklusega]

Un homme qui dort

vlcsnap-2013-05-16-10h49m36s114

Sissejuhatus

Valisin oma analüüsiobjektiks Bernard Queysanne’i 1974. aasta filmi „Inimene, kes magab“ (Un homme qui dort). Tegemist on ekraniseeringuga Georges Pereci 1967. aastal ilmunud samanimelisest raamatust.

Esimeseks ülesandeks, mis ma endale sean, ongi vaadata ühte tõlkeoperatsiooni, mis on teostatud romaani muutmisel filmiks. Selleks kasutan narratoloogias laialt levinud perspektiivi-käsitlust; vaatan, kuidas romaani jutustaja vaatepunkt on filmi üle kantud. Esimene lähenemine on loomult semiootiline, kuna küsib, milliseid tähendusi toodab sina-jutustuse kasutamine. Teiseks tahan käsitleda filmi kui teatavat ühiskonnaanalüüsi, mille keskmes on sotsioloogia üks peamisi probleeme, nimelt indiviidi ja ühiskonna vaheline suhe. Neist kahest lähenemisest peaks välja kasvama kaks erinevat tõlgendust, mis teineteist tervikliku uurimisobjekti loomisel täiendavad.

Tuleb mainida, et „Inimene, kes magab“ (IKM) on n-ö vastu(s)romaan 1965. a „Asjadele“ (Les choses), milles Perec vaatles keskklassi paari, kelle unistuseks on omada aina rohkem ja aina luksuslikumaid asju, elada aina rikkamat elu. „Asjade“ peategelaseks olid asjad, mis pidid kindlustama kodanliku õnne (loomulikult osutub, et tegemist on vaid illusiooniga). IKM-i peategelaseks on aga noor mees, 25aastane üliõpilane, kes oma (mitte)tegevuses lõikab (üritab lõigata) läbi enese suhted hegemoonse kodanliku eluvalemiga ning ütleb, sarnaselt Melville’i Bartlebyga,[1] et ta „eelistaks mitte“ (omada, et saada õnnelikuks, püüelda teadmiste poole, et jõuda „täiuseni“ jne).

Peategelase suhtumise puhul on peamiseks niisiis „kodanliku ühiskonna“ eitamine, sellest välja astumise katse – mistõttu ka filmi analüüsitavus sotsioloogilis-filosoofilise analüüsina. Kuid pöördume kõigepealt tekstuaalsete iseärasuste, täpsemalt määratledes romaanis ja filmis esineva sina-jutustuse poole ning uurime, kuidas teise isiku kasutamine mõjutab peategelase identiteeti.

  

Romaan-film

Käsitleme lähemalt tekstis väga olulist narratiivitehnikat, jutustaja kasutatavat isikut: pöördutakse alati „sina“, teise isiku poole. Niisiis, peategelane ei esita lugejale oma kogemust, oma (mitte)tegevuse tähendusi, neid esitatakse tegelasele. Esimene „lugeja“ on peategelane; peamine vastuvõtja ei asu mitte tugitoolis raamatu taga, vaid teksti sees. Tekib kiusatus öelda, et tegemist on mudellugeja (Eco 2005) tekstisisese realisatsiooniga. Kuid jutustus teises isikus loob veidi keerulisema suhete süsteemi kui lihtsalt peategelase kehtestamine lugejana. Kui pöördutakse „sina“ poole, kui öeldakse: „Kui sa oma silmad sulged, algab seiklus unes“ – siis kes oma silmad sulgeb?

Kas jutustaja ja peategelane on üks ja sama isik? Teise isiku kasutamine tekitab eelkõige küsimuse identiteedist. Peategelast ei määratleta kunagi täpsemini kui 25aastane noor mees, kes käib ülikoolis – äärmine ähmasus. Samal ajal valdab jutustaja kogu peategelase kogemustepagasit, iga väiksemat tunnet ja mõtet. Jutustaja näeb, kuuleb, tunneb kõnetatavaga koos, kuid ometi asub temast väljaspool ning on võimetu (või ei pea vajalikuks, oluliseks) kõnetatava identiteeti määratlema.

Tegemist on dialoogiga,[2] mis jaotab peategelase kaheks, kõnelejaks ja kõnetatavaks, rääkijaks ja tegutsejaks (justkui välistaksid need teineteist: rääkides ei ole võimalik tegutseda ja vastupidi).Pöördudes filmi poole, näeme-kuuleme, et dialoogi struktuur on jäetud samaks, kuid jutustaja rolli on pandud täitma naishääl (Ludmila Mikaël) ja nii kaugeneb kõneleja veelgi (mitte)tegutsejast, asetub temast välja. Perec on stsenaariumi sõna otseses mõttes romaanist maha kirjutanud, valides välja lõigud, mida ette lugeda, lõigud, mis annavad tegelase nähtavale tegevusele tähenduse, seavad selle kahtluse alla või kinnitavad motiive. Hääl on seotud ühiskonnaga, vaatajaga, tähendusega; hääl (la voix, nagu tiitrites märgitud) valdab keelt, mis valdab tegutseja, tegelase liikumist ja kogemust; hääl ilma isiksuseta, mis valdab isiksust; välisus, mis kehtestab sisemuse.[3]

Hääl on filmis niisiis asetatud peategelasest kaugemale; samas on vältimatu, et peategelane omandab siin palju täpsema kuju kui romaanis; seda juba niivõrd lihtsa asjaolu tõttu nagu rollitäitmine ühe konkreetse näitleja poolt, kes laenab tegelasele oma keha ja näo, oma liigutused ja žestid. Niisiis, et säilitada peategelase identiteedi hägusust, tuleb visuaalne täpsus korvata hääle kaugenemisega. Selle tõlgenduse kohaselt võib tõlkeprotsessis toimunud formaalset kõrvalekallet (eeldades, et romaanis on kõneleja ja kõnetatav sama isik) hoopis truudusena, mis aitab säilitada ja üle kanda tähenduslikku ühtsust.

Oleme nüüd väga ülevaatlikult vaadanud ühte tekstuaalset operatsiooni, mis kehtestab, kuidas lugeja/vaataja peaks suhtuma peategelase identiteeti. Kahjuks ei jõua siin tegeleda küsimusega, kuidas teise isiku kasutamine haarab teksti lugeja: kas peaks ehk hoopis lugeja olema see, kes oma silmad sulgeb (ning olema võimetu esimesest reast edasi lugema)? Peame vahetama veidi oma asendit, kuid jätkame identiteediga, ühiskondlik-filosoofiliselt.

„Sinu koht jääb tühjaks“

Et hakata rääkima indiviidi ja ühiskonna suhete probleemist, mida film käsitleb, laenan Anthony Giddensilt strukturatsiooni mõiste, mis viitab väga üldiselt öeldes mehhanismidele, mille kaudu sotsiaalset süsteemi toodetakse ja taastoodetakse (Giddens 1994: 66). Sotsiaalse süsteemi tootmine toimub alati interaktsioonis, mis tähendab, et struktuur vajab tegutsejat; ning samal ajal ei ole tegutseja mõeldav ilma struktuurita, mis tema tegevusele tähenduse annaks. Giddens (1994: 69) nimetab taolist struktuuri ja agentsuse vastastikust sõltuvust struktuuri duaalsuseks. Lihtsalt öeldes: sotsiaalseta ei ole indiviidi ning vastupidi.

Kuid võib öelda, et see vastastikusus on asümmeetriline: sotsiaalne süsteem ei sõltu ühestki konkreetsest indiviidist, vaid sellest, mida see indiviid sotsiaalsesse süsteemi panustab, tema tegevusest; indiviid iseenesest ei ole tähtis, ta on välja vahetatav. Viimast tõdemust küll Giddensi teooriast ei leia, kuid keskendumine tegevustele, mis (taas)toodavad sotsiaalset süsteemi, implitseerib konkreetse indiviidi mitte-nii-olulisuse. Vaadates indiviidi seisukohalt, ilmneb vastastikususe asümmeetrilisus asjaolus, et individuatsioon ei saa toimuda ilma struktuurita, sotsiaalsest süsteemist ja ühiskondlikest suhetest eraldatuna. Bartleby „ma eelistaks mitte“  teostab tema deindividuatsiooni.

Magava mehe otsus[4] enam mitte tegutseda, mitte (taas)toota ühiskondlikku tähendust lõikab ta ära kõigest, mis senimaani oli tema isiksuse loonud. Kuid tema toast väljaspool voolava hulga jaoks ei tähenda see midagi enamat, kui et tema „koht jääb tühjaks“, see tähendab, vabaneb kellelegi teisele. Kuid samal ajal kaob täielikult magava mehe võime enesemääratluseks; kaovad vajadused, hoiakud, isegi perspektiiv ning saabub ükskõiksus:

 

Ükskõiksusel ei ole algust ega lõppu: see on muutumatu seisund, raskus, inerts, mida miski ei suuda häirida. Kahtlemata läbistavad välismaailma signaalid veel sinu närvikeskusi, kuid mitte ükski vastus, mis paneks mängu organismi terviklikkuse, ei näi olevat võimeline välja arenema. (Perec 1967: 102)

 

Lõigates läbi suhted ühiskonnaga, võttes oma ainsaks hoiakuks mittetegevuse, võimetuse, ei funktsioneeri isik enam indiviidina ehk Giddensi terminites agendina. Kuid ometi me saame tervikliku pildi peategelase kogemus- ja mõttemaailmast; näeme ja kuuleme tema kõige intiimsemaid tundmusi. Kõneleja kõnetab kõnetatavat: „Sa ei suuda midagi teha, sa ei suuda enese eest põgeneda, sa ei suuda põgeneda enese pilgu eest, sa ei suuda mitte kunagi …“ (samas, 117). Kuidas jääb alles enese pilk, kui ei ole enam indiviidi?

Filmi läbivaks visuaalseks motiiviks on René Magritte’i 1937. aasta maal „Reproduktseerimine keelatud“ (La reproduction interdire), mille reproduktsioon ripub peategelase voodi kohal. Tegemist on portreega Edward Jamesist, kes vaatab peeglisse, kuid näeb sealt vastu vaatamas oma kukalt. „Subjekti identiteet on meie eest varjatud. Magritte’i loodud maailmas saame tagasi pöörduda ainult enese juurde (enese reaalsusse).“[5] Kuid see, mis meid alati enesesse tagasi tõmbab, on meist eemaldatud, meist väljaspool: Magritte’i maal (mitte peegel) või magava mehe puhul keel, millesse asetub hääl, keel, mis on ükskõiksuse[6] kaudu sotsiaalsest reproduktsioonist ja struktureerimistegevusest vabastatud. Magritte’i võib ka tõlgendada teistpidi: me ei suuda kunagi eneseni jõuda.

 vlcsnap-2013-05-16-09h53m33s48

Magav mees (Jacques Spiesser) näo rollis.

Magav mees omandab Magritte’i maaliga suhestudes näo rolli, näo, kes on see varjatud mina ainult maali ees istudes. Sedamööda kuidas objektid, materiaalne maailm, kodanliku[7] elukorralduse ruum peategelase kogemusest taandub,[8] ilmneb keel, peategelase enese kasutatav keel selle tähtsa/tähendusliku (significant) teisena. „Ükskõiksus lahustab keele, ajab märgid segamini“ (samas, 103). Kui keel ei käi enam objektide kohta, kui ilmneb objektide võimetus olla keele poolt nimetatud, eraldub keel ka peategelasest (kehast, objektist) ning muutub naishääleks, selleks teiseks, kes kehtestab sisemuse, millest eelnevalt rääkisime.

Just seetõttu võib näishääl tõdeda, et „ükskõiksus on kasutu“: me ei suuda kunagi enesest väljuda, kuid samal ajal ei suuda me ka kunagi jõuda enese sisemise „minani“, millenigi, mis tuleneks meie olemise sügavusest. Ükskõiksus, katkestus objektide maailmaga loob ühenduse teistsuguse maailmaga, keelega, mis samuti asetub meist väljapoole. Ühiskondlik, ühine (keel ei saa olla privaatne ning hääl elab alati keeles ehk ühises) omandab indiviidi ja süsteemi asümmeetrilises suhtes alati tugevama positsiooni.

Kirjandus

Eco, Umberto 2005. Lector in fabula. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Giddens, Anthony 1994 [1979]. Central Problems in Social Theory: Action, Structure and Contradiction in Social Analysis. Berkeley; Los Angeles: University of California Press.

Melville, Hermann 1995. Bartleby; and, The Lightning-Rod Man. Harmondsworth: Penguin Books.

Montfrans, Manet von 1999. Georges Perec: la contrainte du réel. Amsterdam: Rodopi.

Perec, Georges 1967. Un homme qui dort. Paris: Éditions Denoël.

Perec, Georges 1968. Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu. Tallinn: Perioodika.


[1] Perec on ise öelnud, et tahtis IKM-i näol kirjutada „uuesti“ Melville’i jutustuse, kuid et see on juba kirjutatud, pidi välja mõtlema midagi muud (Montfrans 1999: 74-74). „Bartleby“ ja IKM-i vahelistest suhetest võiks muidugi kirjutada omaette analüüsi.

[2] Tegelikult on tegemist monoloogiga, kõnetatav ei ütle kogu teksti jooksul ühtegi sõna, kuid et sina tegevus ilmneb ainult jutustaja kõne kaudu, võib öelda, et kõne ja tegevus on omavahel dialoogis; kõne ja tegevus moodustavad justkui kaks eraldi tegelast.

[3] Tuleb muidugi lisada, et nii see „sisemus“, mida hääl kirjeldab ja mille kehtestab, kui ka „väline“, millega suhestudes „sisemus“ moodustub, on mõlemad tekstisisesed struktuurielemendid. Siin ei ole arutluse all teksti suhted tekstivälisega.

[4] Me ei saa küll rääkida teadlikust otsusest, tahtest olla eraldatud, leida oma „sisemine ja tõeline mine“ vmt; otsus sünnib (mitte)tegevuse kaudu: ühel päeval ta lihtsalt ei liiguta enam ennast.

[6] Kui teostada veidi sõnamängu, siis eestikeelne „ükskõiksus“ omandab prantsusekeelse „indifférence’i“ negatiivsele (ilma erinevusteta) tähendusele lisaks positiivse: kogu olemine on üks – üks kõiksus.

[7] Tuletame taas meelde seost Pereci eelmise teosega „Asjad“: sotsiaalne maailm võrdub kodanliku materiaalse rikkuseihalusega.

[8] Seda taandumist antakse filmis edasi nii objektide kasutamise automaatseks muutmise kaudu (asjadel on ainult kasutusväärtus, mis ilmneb suhestumisel kehaga) kui ka ülevalgustatusega: „külm valgus“, mis asjad enesesse haarab (päikesevalgus neelab Eiffeli torni, tänavad ja peategelase).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s