Meie ja mina

The We and the I

USA, UK, Prantsusmaa 2012; lavastaja Michel Gondry; stsenaristid Michel Gondry, Jeffrey Grimshaw ja Paul Proch; osades Michael Brodie, Teresa Lynn, Jonathan Scott Worrell, Laidychen Carrasco, Meghan Murphy, Chenkon Carrascothe-we-and-the-iTundub, et Michel Gondry saab kõige paremini hakkama kitsastes ja piiratud ruumides; ruumides, mis väljastpoolt paistavad ääretult ahistavad, kuid seestpoolt on võimelised sirutuma üle kogu maailma. On tema kaks tippfilmi ju ometi toimunud põhimõtteliselt peas: “Eternal Sunshine …” ja “Science des Reves“. Kui aga pakkuda suuremat liikumisruumi, tunneb mees end palju ahistatumana – meenutage kas või “Green Hornetit” (olgu, siin oli vaja toota ka kassahitti).

Nüüd on härra Gondry tagasi väikeses, inimesi täis tuubitud ruumis, nimelt bussis; bussis, milles viibivad keskkoollased naudivad oma viimase õppepäeva lõppu, teevad suveks plaane, korraldavad pidusid, solvavad teineteist, klatšivad, kaklevad, vahel isegi naeratavad. Pea ja bussi oluline erinevus seisneb muidugi selles, et peas on võimalik luua kujuteldavaid ruume, mis reaalselt ei ole ülepea kujuteldavad. Bussis on aga tarvis läbi ajada keelega, mille sünnitab just nimelt ruumi ahistus.

Filmis mängivad noored põhimõtteliselt iseennast; energilisi, mitte-kõige-targemaid õpilasi. Nad ei pea näitlema, vaid peavad laskma oma sotsiaalsel taustal bussis laiali valguda ning konflikte tekitada. Niisiis, teistsorti ahistus lisaks ruumile: sotsiaalne (nii klassiruumi hierarhia, kodune – kui on kodu – olukord, tänavaelu jne). Pole ime, et film tundub üheaegselt nii loomulik kui ka stereotüüpe väljendav. See ongi eeldus. Eeldus milleks?

Noored on pandud bussi viimasel koolipäeval, et nad õpiksid vaataja silme ees seda, mida nad terve kooliaasta jooksul keeldusid õppimast: väljamurdmist oma seisundist ja kommunikatsiooni (lisaks tagakiusamisele). Õpiksid, et on olemas “meie”, tänu millele “mina” olemas saab olla. Ja õppetund vaatajale: “nemad” ei ole vaid need, kes on nähtaval; me näeme ainult väikest osakest keerukatest inimkujudest. Ja tänu Gondryle, kes suudab teha filme, ilma et tal tekiks vajadus raamida tegelate olemust loogilisse skeemi, milles inimene ja filmikeel kokku langeksid. Ainult sel juhul on veel üllatusmoment võimalik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s