Kõik maailma hommikud

Tous les matins du monde

Prantsusmaa 1991; lavastaja Alain Corneau; stsenaristid Pascal Quignard ja Alain Corneau; osades Jean-Pierre Marielle, Gerard Depardieu, Anne Brochet, Guillaume Depardieu, Carole Richert

tous-les-matins-du-monde-06-g“Seda mängin ma homme” täitub mul äkki üliselge tähendusega, sest Johnny mängib alati homme ja ülejäänud tulevad taga, selles tänases, millest tema oma muusika esimeste nootidega ilma vaevata üle hüppab.

Julio Cortazar “Tagaajaja”

Cortazari novell räägib 20. sajandi keskpaiga džässmuusikust Johnny Carterist (pühendatud Charlie Parkerile), Corneau-Quignard’i film aga 17. sajandi heliloojast Monsieur de Sainte Colombe’ist – kuid see ei ole siinkohal niivõrd oluline: aeg ei kustuta surnute hääli, mis tõusevad igas põlvkonnas uuesti ainulisena. Agambenlikult võiks öelda, et nii Carter kui Sainte Colombe on näited (example):

Igas kontekstis, kus ta oma jõudu rakendab, iseloomustab näidet asjaolu, et ta käib tüübi iga juhtumi kohta, ning samas, et ta on sisaldub neis. Üks ainulisus teiste seas, mis aga esindab igat teist ja seisab nende kõigi eest. Ühest küljest käsitletakse näidet tõelise partikulaarse juhtumina, teisest aga mõistetakse, et ta ei saa eksisteerida oma partikulaarsuses. Ei partikulaarne ega universaalne, näide on ainuline objekt, mis esindab ennast kui sellist, mis näitab oma ainulisust. (Giorgio Agamben “The Coming Community”, lk 9-10)

Sainte Colombe’i ja Carterit ei ühenda miski peale nende ainulisuse, mis on tingimus muutmaks nad ajatuks. Veelgi sobivam tsitaat “Tagaajajast”: “Ma mängisin seda homme.” Mitte ainult ajatu, vaid ajast ees; mida tähendab ajast ees? See tähendab: elavatest teises ajas, mitte-elavas.

Sainte Colombe küsib Marin Marais’lt, mida tähendab tema jaoks muusika; viimane vastab, küsides: “Kas see on seotud vaikusega?” – “Kuid vaikus on kõigest kõne vastand.” Vaikus on lihtne katkestus (kuigi paljud vaidleksid siinkohal vastu), eitus, kõneleva negatsioon – tapmine? Kuid muusika: tapetu, surnu elluäratamine, kommunikatsioon teispoolsusega: “Iga noot peab surema!” Iga heli peab jõudma siinpoolsusest kaugemale ja tooma tagasi armastuse, mida ei ole võimalik meie ajal tunda. Muusika ühendab armastuse ja surma, äratades mõlemad elule siinpool, elule, mis ei kuulu siinpoolsusse – meile. Ajast ees elule, näitlikule elule. Mitte armastuse surm (la mort de l’amour), vaid armastus surma vastu (l’amour de la mort), mis kõneleb muusikas ja ärkab ja nihestab meie mugavat olengut lihtsa juhtumina tüübis: me teame, et kunagi meie kõne eitab ennast, et me ei ole enam võimelised kõnelema; kuid et meie kõne võiks olla absoluutselt teine, meist ees, meile mitte alluv, meile mitte viitav? Kaotada ennast elus, nihkuda ajast välja, on hirmutavam kui lihtne surm.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s