Obama eetika

USA president Barack Obama teatas hiljuti seoses olukorraga Süürias – või õigemini, Süüria ümber, üle Süüria -, et “moraalne asi, mida teha, on mitte oodata ja mitte midagi teha” (“The moral thing to do is not to stand by and do nothing.”). Tegemist on taaskord maiuspalaga keelefilosoofidele; maiuspalaga, mida kohtasime ka enne 2003. aasta Iraagi sõda (Donald Rumsfeld: “But there are also unknown unknowns — the ones we don’t know we don’t know. And if one looks throughout the history of our country and other free countries, it is the latter category that tend to be the difficult ones.” – mida on analüüsinud nt Christopher Norris (Epistemology: Key Concepts in Philosophy, Bloomsbury Academic, 2005).

Niisiis, mida kujutab endast Obama eetika, lähtudes vaid sellest ühest lausest? Kõigepealt, definitsioon on negatiivne, see defineerib moraali eituse kaudu. Moraalne käitumine on vastupidine “ootamisele”/”pealtvaatamisele” (standing by) ja “mitte millegi tegemisele” (doing nothing). Eelduseks on loomulikult, et vaatame pealt ega tee midagi, kui näeme toimumas midagi vägivaldset, kui näeme esile tõusmas kurja. Vastandatuna kurjale, on õiglase, heatahtliku käitumine alati hea ja moraalne, olgu kui tahes vägivaldseks see osutub. Moraalne kood kirjutab heale ette, et tema peab sekkuma, alati ja iga kord. Aga kust pärineb moraalne kood? Millele toetub moraalne kood, millele peaks toetuma eetika, käitumine?

Vastus: mitte millelegi. Kui näeme, et igasugune uurimine ja tegelikkuse küsitlemine on peatatud, et ellu viia, aktualiseerida moraalset printsiipi, mõistame, et moraalsus ise moondub, omandab valugrimassides väänleva näo, mille kortsudest hakkab vaikselt immitsema kurja. Ning kogu maailm näeb seda, maailm on võrreldes “tundmatute tundmatute” ajajärguga moraalselt kahjustunum – ehk mitte niivõrd kergeusklik. Ning Obama ise tunnetab seda, mistõttu on tarvis vastutus mujale veeretada (“piiri tõmbamine keemiarelva kasutamiseni oli teiste riikide idee”). Vastutuse enda õlult ära tõstmine võimaldab ka väita, et hea-kurja piir on tõmmatud mujal, see on empiiriline fakt (keemiarelv), millest me ei tohi mööda vaadata, vastasel juhul pääseks maailmas lahti määratu rahvusvaheliste kuritegude laine …

Keemiarelv ei ole enam sugugi lihtsalt sõjapidamise vahend, “lihtne” massivmõrva tööriist, vaid piiri representatsioon. Selles suhtes ei ole sugugi oluline, kes seda kasutas, mis eesmärgil kasutas, millised olid ohvrid ja nõnda edasi. Tuleb tegutseda. The moral thing to do is to act and do something – positiivne eetika definitsioon, mille võib kasutusele võtta ainult seistes vastamisi absoluutse kurjaga. Obama on seega liikunud pragmaatiliselt tasandilt tõeliselt transtsendentaalsele, asunud võitlusse printsiibi kui sellisega, kurjaga iseeneses, mida ainult tema on suuteline ära tundma. Kahjuks aga on ka tema seetõttu ainus, kes on suuteline ära tundma eetilist käitumist. Oht seisneb (ka Obama enese jaoks) lisaks ka selles, et astudes võitlusse printsiibiga, ei võeta arvesse tagajärgi tegelikkuses, tagajärgi, mis mõjutavad paljude inimeste (ja riikide) elu ja surma. Nagu Sir Humphrey hoiatas peaministrit: “One can foresee a whole range of unforeseeable consequences.” Järjekordne maiuspala keelefilosoofidele. Mis aga ulatub filosoofiast veidi lähemale. Idealist Obama jaoks neid tagajärgi ei eksisteeri: hea valitseb printsiibina juba praegu, tema tegevuse kaudu. Eetika on Obama eetika.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s