Mina ja Sina

Filosoofia ja ilukirjandus ühes lõigus, tundmatuseni segunenud:

“— Kõneleja, sa oled oma jutuga hiljaks jäänud. Äsja veel oleksid võinud ise oma juttu uskuda, nüüd pole see enam võimalik. Sest hetk tagasi nägid sa nagu minagi, et riiki ei juhita enam; kütjad jätkavad küll söe kühveldamist, kuid juhid valitsevad kihutavaid masinaid veel vaid näiliselt. Ja selsamal silmapilgul, mil sa räägid, võid sa nagu minagi kuulda, et majanduse hoovastik hakkab tegema kummalist häält; töökoja juhatajad naeratavad sulle üleolevalt, kuid nende südames valitseb surm. Nad ütlevad sulle, et kohandavad aparaati vastavalt oludele; kuid sa märkad, et nad suudavad nüüdsest veel vaid iseennast aparaadiga kohandada – kuni viimane seda võimaldab. Nende eestkõnelejad õpetavad sind, et majandus on riigi pärijaks; sa tead, et pärida ei ole midagi muud peale vohava Selle türannia, mille all kannatav Mina, üha võimetum toime tulema, ikka veel unistab, et on käskija.” (Martin Buber, “Mina ja Sina”, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 44)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s