Mina ja Sina

Filosoofia ja ilukirjandus ühes lõigus, tundmatuseni segunenud:

“— Kõneleja, sa oled oma jutuga hiljaks jäänud. Äsja veel oleksid võinud ise oma juttu uskuda, nüüd pole see enam võimalik. Sest hetk tagasi nägid sa nagu minagi, et riiki ei juhita enam; kütjad jätkavad küll söe kühveldamist, kuid juhid valitsevad kihutavaid masinaid veel vaid näiliselt. Ja selsamal silmapilgul, mil sa räägid, võid sa nagu minagi kuulda, et majanduse hoovastik hakkab tegema kummalist häält; töökoja juhatajad naeratavad sulle üleolevalt, kuid nende südames valitseb surm. Nad ütlevad sulle, et kohandavad aparaati vastavalt oludele; kuid sa märkad, et nad suudavad nüüdsest veel vaid iseennast aparaadiga kohandada – kuni viimane seda võimaldab. Nende eestkõnelejad õpetavad sind, et majandus on riigi pärijaks; sa tead, et pärida ei ole midagi muud peale vohava Selle türannia, mille all kannatav Mina, üha võimetum toime tulema, ikka veel unistab, et on käskija.” (Martin Buber, “Mina ja Sina”, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 44)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s