Nad alustavad uuesti. Alati.

La jetée

Prantsusmaa 1962; lavastaja Chris Marker; osades Jean Négroni, Hélène Chatelain, Davos Hanich

jetée2

Olete te kunagi lehitsenud pildialbumit ja avastanud end taipamast: see ei saa olla mina? Võõras foto, millelt ootamatult avastate iseend? Või vastupidi: mälupildid, mis on hägustunud unenäoks, lagundavad teie minevikku, söövad identiteeti; kuid samal ajal – defineerivad teid? Mälu hägustumine, pidev moondumine: ometi tundub minevik olevat kõige turvalisem ja ohutum elupaik. Elupaik, mille olemasolu kinnitab foto – leiutis, mis mõnede sõnutsi röövis veel mitte nii ammu hingi, kuid mis seevastu kinnistab meie subjektiivse elutee objektiivsusse. Objektiivsuses ei olegi hing võimalik. Kuid olgu; asi ei ole muidugi niivõrd lihtne, justkui eksisteeriks mingi objektiivsus, millelt mõõta subjektiivse tegevuse-mälu-identiteedi tõeväärtust. Nagu kinnitab ka Chris Markeri 1962. aasta klassika “La jetée”, mälu- ja kujutluspiltidega mängiv “fotoromaan”, nagu film ise end nimetab. Image fixe: dokumentaalsusele rõhuv kujutis, mis on tarvis kokku siduda jutustaja poolt: lugu mehest, kes “märgistatud lapsepõlvekujutise poolt”. Kes meist ei oleks? Kuid kes meist oleks lapsepõlves pealt näinud iseenda surma? Kuid see vaatepilt omandab tähenduse alles lõpus, alles surmahetkel: see olen mina, seal, kes näeb pealt, kuidas ma suren. Mina suren ja samaaegselt näen kõrvalt – olen alati, kogu oma elu vältel näinud, olen sellest unistanud, und näinud -, kuidas ma suren. Kes meist ei oleks? Kuigi, ümberpöörd: kõik “teavad”, et nad surevad, “La jetée” peategelane nägi, näeb (alati) oma surma, kuid tal ei ole aimugi, mis toimub. Ometi: tema identiteet ja kõik tema tuleviku teod (ajas rändamine, “juhuslik” kohtumine armastatud naisega, keda ta on armastanud juba lapsepõlvest saati, hetkest, mil ta suri, sureb (alati)) saavad võimalikuks just nimelt tänu sellele, et ta nägi, näeb (alati) midagi, mida ta ei oska seletada. Midagi, millel on tähendus vaid seetõttu, et tal ei ole tähendust. Subjekt asetatakse vastamisi ülesandega: kuidas anda tähistatav tähistajale, mis olen mina ise? Ja mis on alati samamoodi?

la jetée3

Kuid miks alati samamoodi? Ajarännufilmide loogika on tavapäraselt umbes taoline: ainult ajaränduril on võime teha teistsuguseid valikuid, ainult temal on võimalik minevikku muuta, kuna tema teab, mis on juba tehtud. Ühesõnaga, ainult teadvustatut on võimalik muuta. Kuid miks mitte mõelda, et juba ajas rändamise fakt ise avab kõigile uute valikute välja? Sest minevik lakkab olevast minevik ja moondub olevikuks, mille tulevikku ei ole võimalik ennustada? Miks peaks kogu maailm käituma ikka täpselt samamoodi, nagu ta käitus minevikus? Miks ei võiks edasipöördumine olla võimatu? Miks on ainult üks inimene subjekt ning teised kõik tema objektid, kes käituvad nagu fotodel? Sest ajarännufilmides ei eksisteeri aega: kõik on alati ja igavesti, samamoodi; jäädvustatud fotodele, mida võib lehitseda küll erinevas järjekorras, tagant ettepoole, kuid mis ei muutu kunagi. Aja käimalükkamiseks on tarvis subjekti, kes astub välja objektiivsusest ning mingis mõttes lakkab mäletamast õigesti. Kuid kui see liikumine jäädvustada, kui subjekti sünd pildile püüda, muutub temagi vaid fotoks albumis, mis jääb ja on juba alati olnud sama. Alati surnud, alati surev, alati sündiv, alati armuv – kõike korraga.

Kuidas ajas rändamisel kujutada aega nii, et ta ei tunduks igavikuna? Ehk fotodes?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s