Lavataguse idealismi võimalikkusest

Komistasin Youtube’is ringi kolades Krzysztof Kieslowski 1975. aasta telefilmi “Personel” otsa; ei olnud sellest varem midagi kuulnud ning ega internetiski väga palju informatsiooni ei leidu. Tuleb aga välja, et film võitis Mannheim-Heidelbergi rahvusvahelisel filmifestivalil peaauhinna. Nii et tuleb vaadata. Kieslowski ja auhinnatud …


vlcsnap-2017-04-10-21h19m51s003

Film räägib enam-vähem täpselt sellest, mis ülal olev pilt meile ütleb. 19-aastane noormees Romek Januchta huvitub kunstist ja kunstipärast, ja loomulikult kunstnikest. Erialasele tööle sarnast tööd leiab ta ooperis, kus asub tööle rätsepana. Olles veidi sisse elanud, talunud teiste naljategemisi ja vempe, selgub aga, et kunst on väljastpoolt vaadates hoopiski kaunim ja veatum kui selle valmistamismehhanismidesse süüvides. Ooperis on näitlejad jumalad, nende kunsti austatakse; lava- ja rõivakunstnikud on aga taandatud orjalikku seisundisse, kus neil ei ole teatri tööprintsiipide kohta suuremat sõna sekka öelda (üks suurepärane kurbnaljakas stseen näiteks kujutab seda, kuidas lavakunstnik ei julge ruumikas saalis “merd” laiali laotada, kuna “näitlejad mängivad siin tennist”; selle peale küsib “idealistlik” Romek muidugi: “Aga kumb siis tähtsam on?” Ja stseen lõpeb ära.)

Ajapikku muutub Romek aina julgemaks, hakkab aina enam sõna sekka ütlema, ning jääb lõpuks näitleja ja rätsepa vahelise tüli rataste vahele – mis tema idealismi tõsiselt proovile paneb! Kas ta langeb koos oma südametunnistusega pimedaisse telgitagustesse koridoridesse või suudab ta hoopis neid keerdkäike läbistada kui lootusrikas valgusekiir? Loomulikult, ei kumbagi. Kõik jääb toimima vanaviisi; näitleja peab võidutsema ja jääb võimutsema rätsepa üle: kunsti välispidine hiilgus peab valitsema räpase köögipoole üle. Romek aga suudab jääda endale kindlaks ning mõista ühena vähestest, et kunstis ei ole kõik vaid hiilgus, vaid väga palju sellest üsnagi küüniline mikro-võimu praktika.

Selle viimase, mikro-võimu, kohta veel paar sõna. Ühel koosolekul paneb Romek ette, et teatri tehniline personalgi võiks moodustada oma trupi; hakata tegema kabareed vmt. Kõik on muidugi nõus, isegi juhatus on rõõmus ning Romek jääb paljudele silma kui hakkaja noormees, kes võib veel kaugele jõuda. Väga hea! Tehnikutelgi peab olema oma meelelahutus, ka nemad peavad end hästi tundma! Kuid mis eesmärgil? Loomulikult seetõttu, et mitte sekkuda teatri üldisesse tööloogikasse (“näitlejal on alati õigus”, nt). Niisiis, kabaree läheb käiku; Romekit pannakse tähele; juhatus kutsub ta vaibale: “Romek, me panime tähele, et sa oled ambitsoonikas poiss. Kas sa meie ridadesse ei tahaks tulla?” – “Muidugi tahaksin!” – “Aga siis, palun tunnista, et rätsep, kes näitlejaga riidu läks, õmbles talle alla igasugust arvestust kostüümi, mida ei olnud võimalik kanda.” Et oleks ametlikult selge ja paberil kirjas, et kõik tunneksid oma kohti, vaatamata sellele, et neil võib vahest lõbuski olla. Õigemini, just seetõttu peabki tehnikutel lõbus olema ning nad peavad saama oma kabareed teha, et neil ei tuleks mõttessegi edasi pürgima või kõrvale põiklema hakata. Meelelahutus on tõhusaim allutusvahend. See, mis paistab valguskiirena rägastikus, võib töötada rägastiku enese heaks. Ja nõnda edasi.

Vaadake filmi siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s