Kohalolev puudus

vlcsnap-2017-04-17-22h12m57s971

Olivier Assayase film “Personal Shopper” on veider elukas; ta on ühtaegu kõik ja mitte midagi. Ei oska kirjutamisega kusagilt peale hakata, peab lihtsalt ootama, et midagi selguks, midagi meelde tuleks, miski minuga räägiks. Nagu Kristen Stewarti tegelane Maureen ütleb, kui talt küsitakse, mida ta Pariisis teeb: “Ma ootan.” Aga mida sa ootad? Ma ei tea, kohalolu. Aga: kelle kohalolu? Oma surnud venna, oma tööandja, mõne teise kummituse, või hoopiski iseenda? Kas ta ise on kohal? Või, olles pidevas liikumises, viibib hoopistükkis kaugel eemal, iseendale kättesaamatu samamoodi nagu vaataja jaoks?

vlcsnap-2017-04-17-22h16m22s303

Film ise on sarnane Maureenile; ta ootab ja proovib, katsetab. Ta katsetab, kas ta ehk võiks olla õudusfilm, kummitusjutt, thriller, müsteerium, karakteridraama, satiir isegi. Ta proovib ja luhtub; aga see luhtumine ei ole puudujääk, see ei tee teda madalakvaliteediliseks, see on tema olemus; tema olemuseks on olla see, mis ta ei ole. Ta ei saagi olla tema ise, sest ta on kino. Film on samamoodi kummitus, linale projitseeritud illusioon, mis kahe tunni pärast kaob, et temast jääksid järele vaid mälestused, mis ajapikku muudavad kogetu groteskseks: võimendavad mõnda elementi tema viimse piirini, nii et järele jääbki ainult too element, kummitama üle kogu kogetu, määratlema teda oma rõhutatud võimenduses, allutama kogu ülejäänut.

vlcsnap-2017-04-17-22h16m01s205

Olete te kunagi üritanud detailselt meenutada mõne lähedase ja armastatud inimese nägu? Nägu, mida olete lähedalt näinud, igapäevaselt kohanud, suurema osa oma elust? Te tunnete selle otsemaid ära, see on nii tuttav, et te isegi ei mõtle selle peale. Kuna selle peale ei ole vaja mõelda, sel ei ole tarvis peatuda. Aga kui peatuksite? Kui mõtleksite? Kui üritaksite mõne minuti jooksul keskenduda sellele kõige tuttavamale, tavapärasemale? Veidi aja möödudes hakkab mõni näojoon moonduma, võtma võimust meenutuse üle. Lõug pikeneb, nina väändub, silmad suurenevad põskede mõõtu – kuni äärmiselt tuttavast on alles jäänud groteskne meeldetuletus sellest, et tuttavliku peale ei tohi ülemäära mõelda, ei tohi sellele ülemäära tähelepanu pöörata, vastasel juhul avastate, et te ei ole kunagi selle peale mõelnud. Et te ei ole kunagi mõelnud selle, et õigupoolest teda ei ole kohal.

vlcsnap-2017-04-17-23h33m31s884

Samamoodi võite asuda “Personal Shopperit” vaatama, eeldades, et tunnete ära selle, mis toimub, et teate, mida oodata. Te olete ju sadu – kui mitte tuhandeid – filme näinud. Te teate, kuidas filmid toimivad. Ühest küljest ütleb “Personal Shopper” teile just nimelt seda: te teate seda, tunnete, olete juba varem näinud; siin ei ole midagi erilist, kõik on argine, isegi banaalne. Aga. Teisest küljest: mis juhtub, kui avastada, et “miski ei ole vähem tuttav kui argipäev”? Miski ei ole vähem tuttav kui filmid, mida iga päev näeme, just kui isegi vaatame (mõningase kaheldava keskendumisega). Kõik on kummitused, midagi ei saa usaldada. Mitte miski ei ole tõeliselt kohal. Midagi ei saa usaldada.

vlcsnap-2017-04-17-23h33m21s407

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s