Poliitilisest kommunikatsioonist

“Aga kas te siis tahate olla orjad?” küsis Metslane, kui nad haiglasse sisse astusid. Ta põsed õhetasid, silmad särasid innukusest ja pahameelest. “Kas te tõesti tahate olla imikud? Jah, imikud. Vääksuvad ja luksuvad imikud,” lisas ta, oskamata kuulajate loomaliku juhmuse tõttu muud teha kui sõimata neid, keda ta oli päästma tulnud. Teotused põrkusid nende paksult lollusekestalt tagasi. Nad vaid põrnitsesid teda, pilgus tuim tühjus ja morn nördimus. “Jah, luksuvad imikud!” karjus ta kõigest kõrist. Lein ja hingepiin, kaastunne ja kohustus – kõik oli nüüd unustatud, otsekui lahustunud kõikehõlmavas vihalaines, mida need ebainimlikud elukad temas äratasid. “Kas te ei taha saada vabaks ja inimlikuks? Kas te üldse taipate, mis on inimlikkus ja vabadus?” Raev tegi temast oraatori; sõnad tulid kergesti, pidurdamatu hooga. “Kas te ei taha?” kordas ta. Aga see küsimus jäi vastuseta. “Hästi, olgu siis,” jätkas ta süngelt. “Ma õpetan teid. Ma vabastan teid vägisi, kas tahate või ei taha.”

Aldous Huxley, “Hea uus ilm”, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 151-152.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s