Poliitilisest kommunikatsioonist

“Aga kas te siis tahate olla orjad?” küsis Metslane, kui nad haiglasse sisse astusid. Ta põsed õhetasid, silmad särasid innukusest ja pahameelest. “Kas te tõesti tahate olla imikud? Jah, imikud. Vääksuvad ja luksuvad imikud,” lisas ta, oskamata kuulajate loomaliku juhmuse tõttu muud teha kui sõimata neid, keda ta oli päästma tulnud. Teotused põrkusid nende paksult lollusekestalt tagasi. Nad vaid põrnitsesid teda, pilgus tuim tühjus ja morn nördimus. “Jah, luksuvad imikud!” karjus ta kõigest kõrist. Lein ja hingepiin, kaastunne ja kohustus – kõik oli nüüd unustatud, otsekui lahustunud kõikehõlmavas vihalaines, mida need ebainimlikud elukad temas äratasid. “Kas te ei taha saada vabaks ja inimlikuks? Kas te üldse taipate, mis on inimlikkus ja vabadus?” Raev tegi temast oraatori; sõnad tulid kergesti, pidurdamatu hooga. “Kas te ei taha?” kordas ta. Aga see küsimus jäi vastuseta. “Hästi, olgu siis,” jätkas ta süngelt. “Ma õpetan teid. Ma vabastan teid vägisi, kas tahate või ei taha.”

Aldous Huxley, “Hea uus ilm”, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 151-152.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s