Kõik maailma hommikud

Tous les matins du monde

Prantsusmaa 1991; lavastaja Alain Corneau; stsenaristid Pascal Quignard ja Alain Corneau; osades Jean-Pierre Marielle, Gerard Depardieu, Anne Brochet, Guillaume Depardieu, Carole Richert

tous-les-matins-du-monde-06-g“Seda mängin ma homme” täitub mul äkki üliselge tähendusega, sest Johnny mängib alati homme ja ülejäänud tulevad taga, selles tänases, millest tema oma muusika esimeste nootidega ilma vaevata üle hüppab.

Julio Cortazar “Tagaajaja”

Cortazari novell räägib 20. sajandi keskpaiga džässmuusikust Johnny Carterist (pühendatud Charlie Parkerile), Corneau-Quignard’i film aga 17. sajandi heliloojast Monsieur de Sainte Colombe’ist – kuid see ei ole siinkohal niivõrd oluline: aeg ei kustuta surnute hääli, mis tõusevad igas põlvkonnas uuesti ainulisena. Agambenlikult võiks öelda, et nii Carter kui Sainte Colombe on näited (example):

Igas kontekstis, kus ta oma jõudu rakendab, iseloomustab näidet asjaolu, et ta käib tüübi iga juhtumi kohta, ning samas, et ta on sisaldub neis. Üks ainulisus teiste seas, mis aga esindab igat teist ja seisab nende kõigi eest. Ühest küljest käsitletakse näidet tõelise partikulaarse juhtumina, teisest aga mõistetakse, et ta ei saa eksisteerida oma partikulaarsuses. Ei partikulaarne ega universaalne, näide on ainuline objekt, mis esindab ennast kui sellist, mis näitab oma ainulisust. (Giorgio Agamben “The Coming Community”, lk 9-10)

Sainte Colombe’i ja Carterit ei ühenda miski peale nende ainulisuse, mis on tingimus muutmaks nad ajatuks. Veelgi sobivam tsitaat “Tagaajajast”: “Ma mängisin seda homme.” Mitte ainult ajatu, vaid ajast ees; mida tähendab ajast ees? See tähendab: elavatest teises ajas, mitte-elavas.

Sainte Colombe küsib Marin Marais’lt, mida tähendab tema jaoks muusika; viimane vastab, küsides: “Kas see on seotud vaikusega?” – “Kuid vaikus on kõigest kõne vastand.” Vaikus on lihtne katkestus (kuigi paljud vaidleksid siinkohal vastu), eitus, kõneleva negatsioon – tapmine? Kuid muusika: tapetu, surnu elluäratamine, kommunikatsioon teispoolsusega: “Iga noot peab surema!” Iga heli peab jõudma siinpoolsusest kaugemale ja tooma tagasi armastuse, mida ei ole võimalik meie ajal tunda. Muusika ühendab armastuse ja surma, äratades mõlemad elule siinpool, elule, mis ei kuulu siinpoolsusse – meile. Ajast ees elule, näitlikule elule. Mitte armastuse surm (la mort de l’amour), vaid armastus surma vastu (l’amour de la mort), mis kõneleb muusikas ja ärkab ja nihestab meie mugavat olengut lihtsa juhtumina tüübis: me teame, et kunagi meie kõne eitab ennast, et me ei ole enam võimelised kõnelema; kuid et meie kõne võiks olla absoluutselt teine, meist ees, meile mitte alluv, meile mitte viitav? Kaotada ennast elus, nihkuda ajast välja, on hirmutavam kui lihtne surm.

The Nun

La religieuse

Prantsusmaa 1966; lavastaja Jacques Rivette; stsenaristid Jean Gruault ja Jacques Rivette; osades Anna Karina, Lisolette Pulver, Micheline Presle, Franciscoanna-karina-the-nunDenis Diderot sai oma romaani valmis umbkaudu 1780. aastal, kuid see avaldati alles postuumselt 1796. Noore nunna memuaarid on loomulikult väljamõeldis, algselt kirja vormis paberile pandud jutustused raskest elust kloostris, mis pidid Diderot sõbra tagasi de Croismare’i tagasi Pariisi meelitama. Mis võiks veel kutsuvam olla kui noore nunna kannatused?

Kuid hiljem otsustas Diderot, et tegemist võib olla ka millegi muu kui naljaga, otsustas, et tüdrukute tihti vastu tahtmist kloostrisse saatmine (majanduslikel eesmärkidel) ja sinna eluajaks vangistamine väärib tähelepanu. Kas Suzanne Simonin (Anna Karina) on ülemisel pildil nunna vaga nägu? Või hoopis vabadust ihkava nooruki, kes vangistuses on omandanud hullumeelse pilgu?

Jacques Rivette’i film osutub ühes Diderot’ romaani aga palju enamaks kui lihtsalt 18. sajandi kloostripraktika kommentaar. Pigem essee üldiste vabaduse, vangistuse, kuulekuse, armastuse ja religiooni teemadel, mis haaratud konkreetsesse ajaloolisse keskkonda.

Olles valmis esmakordselt vannet andma, teatab Suzanne kõigi ehmatuseks, et oli kuulekas vaid selleks, et nüüd avalikult protesti avaldada. Kuid nüüd peab ta veel halvemates tingimustes kloostrisse astuma – eeldusel, et ta on uskmatu, et teda on vaja kasvatada ja karistada, kuni ta jumala poole pöördub ning jumal tema poole. Suzanne käib läbi kolme abtissi käe alt, kes igaüks kommentaar teatava võimutüübi kohta: hooliv, sadistlik ja ihalev-võrgutav. Suzanne eitab kõiki, seab kõigile vastu oma vabaduseiha.

Kuid suurem, umbisikulisem ja keerukam võimutüüp – seaduse objektiivne suhetevõrgustik, kalkuleeriv võim – takistab vabanemist. Seadus mitte ei võimalda vabadust jumalast, vaid haarab Suzanne’i veelgi rafineeritumasse vangistusse – ühiskondlikku seisustestruktuuri, mis peab jääma puutumatuks. Juba kloostris on Suzanne kahekordselt vangistatud ühiskonnast eraldatud kloostrisse ning selle eraldatuse kaudu ühiskonda (kui nunn, spetsiifiline positsioon). Sisenedes Ühiskonda kui “vaba naine”, saab ta seal tekitada vaid häiringuid, tekitada kriisi.

Mistõttu on vajalik pidev allutamine (isegi kerjuse-staatust ei lubata vaesele Suzanne’ile). Suzanne’i kannatused on eelkõige pideva allutatu ning mitte väärkoheldu kannatused.. Väärkohtlemine on vaid sümptom, allutatus on haigus. Kuid, nagu teame tänaseks väga hästi, on võimust vabanemine võimatu; asjaolu, mida entsüklopedist-valgustaja-ideede-kaudu-vabastaja Diderot ilmselgelt juba sisimas aimas. Kuid, nagu Rivette’i film ekraanil tõestab: pühendunud võitlejat ei murra miski peale surma. Ei valu, ei hullus, armuiha ja nõnda edasi.

Post Mortem

Post Mortem

Tšiili, Saksamaa, Mehhiko 2010; lavastaja ja stsenarist Pablo Larrain; osades Alfredo Castro, Antonia Zegers, Amparo Noguera, Jaime VadellTšiili, 1973. Käimas on riigipööre. Sõjavägi tahab üle võtta. Salvador Allende juhitud valitsus on tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Meie peategelane Mario istub kirjutuslaua taga ning tipib sisse surnute andmeid, kehahaavu, surmapõhjuseid jne. Pärast tööd suundub Mario kabareesse, et nautida oma naabri, kuulsa Nancy Puelma tantsu; võimalik, et lihtsalt kogeda vahelduseks midagi elusat. Kuid samamoodi nagu Tšiili valitsus, on ka kauni Nancy aeg laval otsa saamas, tulemas on vältimatu langus, keha kokkukuivamine, näovärvide tuhmumine, lõpuks luukereks muutumine.Ülemisel pildil näha olev punane auto on põhimõtteliselt ainuke kirevamat sorti element kõledas (filmi)maailmas, milleks on eelmäng 17aastasele diktatuurile. Kuid ka selle saatuseks on saada lömastatud sõjaväe pommide all. Õige varsti on sellest alles vaid hunnik vanarauda, mis meenutab ähmaselt oma kunagist veetlust, puru ja tolmu alt piiluva hallikaspunase tooni kaudu. Maailmas, kus ei ole tundeid, kus ei ole isegi mitte enam värve – kuidas on võimalik armastus? Armastus on võimalik ainult negatiivsusena, puudusena. Ainuke võimalus armastust kogeda on täielikus isolatsioonis, kokku puutumata inimestega, kes rikuvad ära selle Idee, selle tõe, mis hoiab armastavat inimest elus. Kokkupuude igatpidi laguneva Nancyga hävitab Marios viimsegi tundevarjundi. “Palju õnne, härra Cornejo – te teenite nüüd Tšiili sõjaväge!” Ja sajad sihilikult ravilt eemale kistud haavatud vaatavad tühjade silmadega lakke, mis takistab nägemast taevast, kust võiks leida ehk päikese. Aga päike on keelatud, naerda on keelatud; kuid tappa on lubatud. Ja mis muud valikut jääbki üle meie kangelasel, kui tema armastus on hävitatud?

Lehmad

Vacas

Hispaania 1992; lavastaja Julio Medem; stsenaristid Julio Medem ja Michel Gaztambite; osades Emma Suarez, Carmelo Gómez, Ana Torrent, Karra Elejalde, Kandida UrangaAlguses oli sõda. Aasta oli siis 1870(ndate paiku). Mehed said surma. Nende pojad elasid edasi. Aasta oli siis umbkaudu 1905. Pojad kasvasid suureks, hakkasid võistlema puude lõhkumises ja muudeski asjades; hakkasid sõdima teineteisega, kuna muud nad teha ei osanud. Sigitada ja sõdida. Mehed kingivad naistele poegi ja tütreid, needki kasvavad suureks. Taaskord on sõda. Aasta oli siis umbkaudu 1935. Hispaania oli taaskord hävinemas omaenese meeste lihaseliste käte ja tuld purskavate ninasõõrmete all. Aeg on ühendada perekonnad; aeg intsestiks – enam ei ole võimalik sõdida.Baskide ruraalromantika on Julio Medemi debüütfilmis edasi antud suurejooneliselt, kõikehõlmavalt, kaunilt, ülevalt ja enigmaatiliselt. Kujutatavatele ajastutele omaselt on mängus romantism, sümbolism, sürrealism. Kuid puudub 19. sajandi teise poole mõjukaim – realism. Siin ei ole troope, mis ütleksid: vaadake, nii see ju tegelikult oligi ja ei kuidagi teistmoodi ei saanud see olla. Vaid öeldakse: vaadake seda lehma, milline ilu, milline müstika – me kõik oleme omamoodi lehmad! Medemi eesmärgiks seega jutustada Hispaania (sõja)ajalugu lähtuvalt kahe perekonna omavahelisest kisklemisest ja paljunemisest, kohati veidrate kujundite kaudu, mis õmbleksid kokku konfliktid ja armu avaldavad pilgud. Kunst ei toimi mitte reaalsuse jäljendamise, vaid uue reaalsuse loomise kaudu – ja seda on Medem siin suurepäraselt mõistnud; “Vacas” on pigem poeem kui ajalooline jutustus, mis paneb vaataja rändama läbi aegruumi kujutiste, neid läbi tundma ja tunnetama. Jutustusena küll üsnagi ebaadekvaatne, kuid luulena kaasahaarav ja kaunis.

Chicken with Plums

Poulet aux prunes

Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia 2011; lavastajad ja stsenaristid Vincent Paronnaud ja Marjane Satrapi; osades Mathieu Amalric, Maria de Medeiros, Golshifteh Farahani, Edouard Baer1950ndate Teheranis läheb katki viiul; õigemini, lõhutakse ära viiul, mis oli Nasser-Alile (Amalric) niivõrd kallis ja ainulaadne, et viiuldajal kaob pärast seda ära kogu eluisu. Lihtsalt ei ole võimalik leida sama kõla, sama nooti, sama hinge üheski teises muusikainstrumendis. Nasser-Ali otsustab surra. Tema naine (Medeiros) on see, kes lõhkus instrumendi, kuna mees ei tegelenud kaugeltki mitte piisavalt tema ja lastega, vaid istus ja viiuldas ja unistas. Möödunud aegadest, mil Iraan oli puhas ja puutumata ja – unistus oli veel unistus, mitte luhtunud tegelikkus. Naine küpsetab mehele tema lemmikrooga, kana ploomidega, et tuua ta välja, tagasi ellu, ent Nasser-Ali ei tee teist nägugi. Filmi pealkiri on luhtumise nimi, kaotuse väljendus ja kättesaamatu unistuse moondumine küpsetatud kanaks.Aga nüüd üldisemalt, mitte-süžeest. Õigupoolest võib kõike, absoluutselt iga tegelast ja isegi iga artefakti siin lugeda metafoorina – millena täpselt, teavad ilmselt need, kes Iraani ajalooga paremini kursis on; kuid lõhutud viiul ei saa küll väga raske pähkel olla ja samamoodi tegelane nimega Irane, kes annabki viiulile hinge. Sellise metafoorsuse, sümbolilisuse kasuks toimib asjaolu, et Satrapi ja Paronnaud on suutnud luua omaette maagilise fantaasiamaailma, milles ometi tegelased ja nende tegemised tunduvad olevat tegelikkusega rohkem seotud kui mõneski n-ö päris ajaloolis-realistlikus filmis.Nii et lugeda võib mitut pidi; võib ennast lasta kanda maagilisse muinasjutumaailma ja täielikult unustada Iraan, ajalugu, poliitika; võib ennast lasta kanda muusikal, mis paitab kõrva ja kriibib hinge – kus vaja. Kuid, üks tähelepanek veel: vaadates filmi meenus mulle taaskord kuivõrd on reaalsus haaratud fantaasiast, imaginaarsusest. Ja selle väljatoomine on “Poulet aux Prunes’i” kindlasti suurimaid õnnestumisi. Meie elu ja maailmataju juhivad ikka mingisugused utoopiad (kuidas saavutada, kui mitte ideaalset, siis vähemalt head ühiskonnakorda, kui ilus ma näen välja 50aastasena, hallipäine ja trimmis, eksole) ja käitumine (ajalooline ja poliitiline kaasaarvatud) sõltuvad mõneski mõttes palju enam neist imaginaarsustest kui konkreetsetest, nt valimisprogrammidest. Ja seda enam on vaja taolisi mitmekihilisi, ühesest lähenemisest kõrvalepõiklevaid muinasjutte nagu kana ploomidega.

Lühivaatamised 2-12

Jules et Jim (1962)

Francois Truffaut meistriteos armastusest, ihast, elust, surmast. Kolm noort kohtuvad Pariisis. Kaks sõpra, Jules (Oskar Werner) ja Jim (Henri Serres) armuvad Catherine’i (Jeanne Moreau). Jules saab väljavalituks, peale esimest maailmasõda kolivad armastajad maamajja, eostavad lapse ja kutsuvad Jimi külla. Järgneb isegi 50 aastat hiljem piisavalt uudne armastusfilm, milles naine keeldub laskmast ennast paika panna, keeldub laskumast kellegi iha objektiks, keeldub igavlemast. Catherine on impulsiivne ihaleja, kes valib omale voodikaaslasi, kuidas ise soovib. Kuid selle seikluslikkuse kaudu ei kao filmist sugugi armastus, seda ei taandata järjestikustele voodiseiklustele, vaid pigem ülendatakse millekski kättesaamatuks, millekski, mida on tarvis otsida, milleni on tarvis püüelda kogu elu – ja selle otsingu võib peatada vaid surm. Armastus ja elu käivad käsikäes, kuid see jalutuskäik on mõnigi kord justkui kadalipust läbi roomamine, muutudes talumatuks, väljakannatamatuks; kutsudes esile, tuues lähemale selle piiri, mis on ainsana võimeline elu-armastuse ühendusele mõõtu andma. “Me mängisime eluga ja kaotasime,” teatab Jim; kuid Truffaut võitis: meisterlik, soe, seikluslik, südamlik elu ja armastuse ülendus, ühendus ja katkestus.

Kureopatora (1970)

Jah, tegemist on veidruse ja traagika vahel laveeriva animatsiooniga; huumori ja draama piiri peal tasakaalu hoidva “ajaloo”filmiga (mida on näha ka kõrvalolevalt pildilt, neid jutumärke st). Niisiis, tõsised stseenid, milles karakterid avaldavad armastust, reedavad teineteist, vannuvad truudust jne on hakitud, katkestatud nägemuste poolt, mis ei ole mitte niivõrd koomilised kui nägemuslikud, sürrid. Need vahepalad muudavad ka ülejäänu veidramaks, jätavad mulje, et tegemist on millegi ainulaadse ja täiesti omapärasega; kultuseksperimendiga animatsiooni vallas – kuid õigupoolest on enamik filmist üsna tavapärane ajalooline seiklus, peaosas kuulus Kleopatra. Soovitan vaadata ise hägu sees istudes; palavikus, pohmakas, purjus või pilves – siis tundub kogu kompott palju värvikam kui ta on. Meelde jääb sürrealistlik seiklus antiikses maailmas ja sinu peas.

All the Boys Love Mandy Lane (2006)

Tegemist jälle kord ühe noorteõudukaga. Mandy Lane (Amber Heard) on üle suve muutunud üliväga ihaldatavaks ja absoluutselt iga kutt koolis soovib tema süütuse murda. Kuid Mandy ei anna alla. Otsustavad siis mõned sõbrad kutsuda Mandy rantšosse pidu pidama ja voodit ragistama, kuid asjad hakkavad valesti minema, inimesed hakkavad surema jne. Ma ei tea, jah, müsteeriumi selles filmis nagu õieti pole – tapja on üsna algselt selge, stsenaarium on juba enne kui poole pealt paigas, kuid midagi nagu selles filmis oleks, mis pani mind üllatavalt nautima, kaasa elama. Hoolimata kõigest säilis pinge kuni lõpuni, mind hoiti pidevalt diivani otsal ning – vähesed filmid suudavad õigupoolest panna kaasa, ühes koos tundma (pea)tegelasega ja luua sedavõrd karistustväärivad … teismelised.

J. Edgar (2011)

Jällekord üks biograafia … mis ei anna suurt midagi, ei loo suurt midagi: ainult võimaluse ühel staarnäitlejal lesida omaenese loorberite sees ja teha seda, mida ta on juba mitmeid kordi teinud. “J. Edgari” puhul muidugi tegelikult kahel – lavastaja Clint Eastwood lisaks Leonardole. J. Edgar Hoover kui piinatud, valelik, suurustleja, enesehaletseja, memmekas jne. Leonardos võib olla potentsiaali; koos Scorsesega ja Boyle’iga on ta selle täitmisele üsna lähedale jõudnud, kuid siin taas tagasilöök: Eastwood paneb ta taaskord mängima sisemiselt mädanenud ja mitte midagi ütlevat (ainult valetavat, eksole) tegelast, kellel ei ole maailmas enam paremat teha kui enese armetu seisukorra üle mõtteid mõlgutada. Ehk on mõlemal staaril veel aega loorberite keskelt välja ronida? Eks näeme.

Lühivaatamised 7

Noor ja puhas

Phenomena

Itaalia 1985; lavastaja Dario Argento; stsenaristid Dario Argento ja Franco Ferrini; osades Jennifer Connelly, Donald Pleasence, Patrick Bauchau, Daria Nicolodi, Dalila Di Lazzaro

Üks asi, mida taolises õõvastava atmosfääri poole püüdlevas filmis tuleks vältida, on aeglase ja potentsiaalselt hirmutava uneskõndimise-kogemuse ajal hakata Iron Maidenit mängima – automaatselt on õudus muutunud rokkvideoks, mis sellest et Maideni teemadki on deemonid ja nõnda edasi. See selleks. Noor Connelly seikleb läbi maaliliste mägede-maastike ning suhtleb putukatega, kes ju enamasti ikkagi filmitegelastele halba soovivad. Kuidas saab küll vaimsel tasandil putukatega kommunikeeruda?!?!?! Aga vahet ei ole, sest tegemist üleloomulikkusega, super-natural. Mõrvar luusib mägede kauniduses ning lõikab inimolenditel päid otsast, hirmukeskkonnas sildistatakse noor peakangelanna hulluks ja ohtlikuks ning nii on tema süütus proovile pandud. Ta peab tõestama raskete katsumuste, kurjusega võitlemise läbi, et tema putukakommunikatsioon on jumalast, puhtast loodusest, mitte saatanas, et tema võime on hingeline. Vägagi kristliku alatooniga deemonifilm. Atmofäär on muidugi võimas, üheskoos muusikaga (v.a IM) ning piisavalt mõjuvate veriõuduskoletisehetkedega. Kokkuvõttes, korralik kaheksakümnendate õudukas.

I know you will. I'll help you.

Kisses

Iirimaa 2008; lavastaja ja stsenarist Lance Daly; osades Kelly O’Neill, Shane Curry, Paul Roe

Milline laps ei oleks oma elus vähemalt korra mõelnud kodust ära jooksmisele? Et otsima minna oma tõelist eluteed, et alustada iseseisvat elu, elu kui seiklust, suurejoonelist eluteed? Siin on asi tegelikult palju tavapärasem ja karmim (unistus ja tegelikkus ikkagi kaks eri asja). Dylani vanemad kaklevad pidevalt ning ükskord, üritades neid lahutada, tõmbab Dylan enda peale isa raevu. Naabritüdruk päästab poisi ning üheskoos suundutakse tänavaellu. Mida kujutatakse – niivõrd kui laiemale publikule mõeldud filmis võimalik – ilma liigse romantismita: raske, pettumusliku, väsitava, vaese, ohtliku, tühjana. Noortel on loota ainult teineteise peale, kuid loomulikult seoses katsumustega mureneb veidi tugevaimgi suhe. Aga tugev suhe muutub selles lõpuks veelgi tugevamaks. Piisavalt realistlik draama kahe noore katsumustes, elluärkamisest keset ebameeldivusi. Meeldivuste leidmised. Iseeneses. Peaosatäitjad olid väga head, loodetavasti kasvab neid edaspidi rohkemat kui tänaval jõlkujad …

Pimeduseahv

Don’t Be Afraid of the Dark

USA, Austraalia, Mehhiko 2010; lavastaja Troy Nixey; stsenaristid Guillermo Del Toro ja Matthew Robbins; osades Katie Holmes, Guy Pearce, Bailee Madison

Filmi lavastajaks Troy Nixey, kuid film näeb välja täpselt nagu oleks toolis istunud Del Toro. Ehk selle vahega, et atmosfäär ei ole niivõrd hirmuäratavalt kaunis ning filmi peategelasest laps ei suhtle teisi hirmutavate kollidega, vaid on samuti sirgjooneline ohver. Miskipärast küll meeldib lapsele pimedas passida, nii et kollid suudavad ligi hiilida, kuid täiskasvanud panevad tuppa sisenedes alati tuled põlema, mistõttu laps näib vaimselt üsna ebastabiilsena. Üldsegi, võiks rohkem tulesid põlema panna. Aga siis ei oleks ju õudusfilmi. Stoori: perekond kolib suurde vanasse majja ning väike tüdruk päästab valla Kurjuse. Tavaline. Teostus: tavaline. Panustatud on rohkem ehmatustele ja pisikestele tülgastavatele kollikestele, kui tõelistele hirmudele, psühholoogilisele traumale suhestudes võõra, õudse keskkonnaga (vrd nt “The Decent“). Paar karjatust. Suurt muud midagi. Liiga palju kolli.

Vaprust täis

The Eagle

UK, USA 2011; lavastaja Kevin Macdonald; stsenarist Jeremy Brock; osades Channing Tatum, Jamie Bell, Donald Sutherland, Istvan Göz

The eagle is not a piece of metal. The eagle is Rome. Kotkas on niisiis leegioni, mis kaduma läinud lipp/vapp/vms, mida meie kangelane, alandatud-tagandatud sõjaväelane (kahtlemata kõige õilsam elukutse Roomas) otsima läheb, lootes mägedest ja tundmata maadest leida ka kadunud leegioni. Ja isa kaotatud au. Ja enda. Ta asub teele üheskoos orjaga, kellest saab tema parim sõber – loomulikult. Nad kohtavad võõraid rahvaid ja ka omasid, kes ammu unustanud Rooma ja selle au. Nad kohtavad katsumusi, nagu ikka. Ja meie samal ajal, kohtame ikka ja jälle seda sama filmi: mehed lähevad katsumustesse, kaklevad ja naasevad kangelastena. Nojah, ei nagu midagi. Peaosaline Channing Tatum näeb veidral viisil välja justkui paistetanud Josh Hartnett, mis teeb tema tõsiselt võtmise veidi raskemaks, kui filmi tooni arvestades vajalik oleks. Jah, “The Eagle” tahab, et teda tõsiselt võetaks, et tema inimlikkuse-avastamistele-kaotamistele kaasa elataks – ning selles vist ongi tema viga. Liiga keskpärane, et tõsiselt võtta ja endast liiga heal arvamusel, et sirgjooneline saast olla.

Vandenõulane

The Conspirator

USA 2010; lavastaja Robert Reford; stsenarist James D. Solomon; osades Robin Wright, James McAvoy, Kevin Kline, Tom Wilkinson, Evan Rachel Wood, Justin Long, Colm Meany, Danny Huston, Alexis Bledel

Õpetussõnad

“Vandenõulane” jutustab loo sellest, kuidas mõisteti kohut nende räigete kurjategijate üle, kes plaanitsesid mõrvata president Lincolni. Kuidas käib kohus presidenditapjate üle? Vandemehed olid koos presidendiga valitsuses, kohtunik oli tema poolt ametisse määratud ja kogu riigi rahvas nõuab suurmehe kõrvaldajate üles riputamist. Kuna põhikurja (kahtlustatavat) kätte ei saada, võetakse ette tolle ema, Mary Surratt, kes “lubas neil kurja kehastustel enese võõrastemajas koguneda, mistõttu oli tema üks peamisi põhjusi, miks Lincoln mõrvati.” Siseneb heategija Freddy Aiken, kes n-ö sunnitakse soovitavalt kaitsma vaest naisterahvast, kuid keda loomulikult hakkab naine huvitama, juhtub paeluma ja süütus tagant tõukama.

Have you ever believed in something far greater than yourself? Sellise küsimuse esitab süüdistatav Mary Surratt noorele Freddyle, kes pidevalt avaldab arvamust, et ta ei tea, mida uskuda, kuidas toimida ja kelle poolele asuda. Ühesõnaga, ta kahtleb. Kuid “see miski suurem” ei talu kahtlusi, kõhklusi, vaid januneb otsuste järele, mis (taas)kehtestaksid usu temasse. “See miski suurem” võib olla rahvas, jumal, kogukond vmiganes. Siin kasutavad süüdistajad kõiki võimalike “suuremaid”, et kehtestada surmanuhtlus. Mitte mingi abstraktne “süütus” ei saa tee peale ette komberdada. Ent kas süütus ei olegi siis suur ja tähtis väärtus, mida kaitsta? Kui süüdistatav on väidetavalt vastu astunud võimul oleva “suurte”-struktuuri pea igale aspektile, siis on ta juba aprioorselt süüdi. Siin ei ole ruumi naiivsetele lootustele. Ja “The Conspirator” materdab lootja Freddy iga nurga taga vaeseomaks.

Süüdistatav Mary teab, mida tema naiivne advokaat ei tea: me oleme kõik vaid kohatäitjad “milleski suuremas” – nt ühiskondlikus-poliitilises korralduses – ja võimalused agentsuseks (ingl agency) on üsnagi piiratud. Praegusel konkreetsel juhul loomulikult äärmiselt piiratud. Mary omandab filmi jooksul järjest enam teadja ilmet, kellel on kindel kavatsus minna vastu oma saatusele ja olla seetõttu ka õnnelik – tema on oma osa täitnud, Ameerika võib sammuda edasi oma progressiteel. Freddy probleem seisneb muidugi selles, et ta soovib muuta oma positsiooni kõikehõlmavas struktuuris, mistõttu ka õigustatud rahulolematus filmi tulemusega.

Et aga lavastaja Redford on teinud “ajalooliselt võimalikult täpse” teose, siis jääb lunastus vaid “selle millegi suurema” priviligeeritud omandiks. Aga üsna veenvalt on esitatud valitseva süsteemi vägivaldsus ja vägivaldne pingutus, mis on vajalik “õige” korrastuse säilimiseks. Kannatajad (oma kohale naelutatud) on esitatud indiviididena, kellele võimalik inimlikult kaasa tunda, kuid samal ajal ei ole võimu representeeritud kurja kehastusena, vaid ainult n-ö “paratamatu vägivalla” praktiseerijana (küsimus: võimukandjate positsioon “milleski suuremas” ei ole ju sugugi mugavam?).