John sureb lõpus

John Dies at the End

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Chase Williamson, Rob Mayes, Paul Giamatti, Clancy Brown

john dies1“John Dies” on ülevoolav seiklus, millesse on topitud kõikvõimalikke koletisi, trikke, leiutisi, mis autoril pähe on tulnud. Pole ka ime, kuna algmaterjali näol on tegemist romaaniga, mis on kokku toimetatud lühijuttudest, millest igaüks pidi esitama midagi ekstraordinaarset ja veidrat. Don Coscarelli on David Wongi/Jason Pargini kirjutisele truuks jäänud ning pooleteisesse tundi kokku kuhjanud kõik, mis raamatu pea viiesajal leheküljel leidus.

Kogu hullumeelne võitlemine ja hüppamine ühest maailmast teise, kolmandasse jne ning nende maailmade siia hüppamine aga ei jäta sugugi niivõrd eklektilist ja koordineerimatut muljet kui võiks arvata. Tuleb kiita lavastaja võimekust materjali käsitlemisel. Lisaks muidugi asjaolu, et pinnapealsest karnevalist mööda vaadates ühendab kogu tulevärki üks peateema: eksistentsiaalsed (või ka metafüüsilised) küsimused asjade, maailma ja meie olemise/olemuse kohta (mis ei ole sugugi väike saavutus väikese meelelahutusfilmi kohta).

Film algab arutlusega kirve üle, mille terale tekkis auk, kui peksti mingit keskmisest suuremat nälkjat. Vars tuli välja vahetada. Järgnevalt kohtumine zombie’ga, kelle pea eemaldamise käigus murdus vars, mis tuli omakorda välja vahetada. Kui nüüd aga zombie taasilmub, pea tagasi keha otsa õmmeldud ja teatab, et see on seesama kirves, millega ta tapeti – kas tal on õigus? Algselt palja targutamisena kõlav jutustus omandab filmi edenedes sügavama tooni, kui kohtame tegelasi, kes on täpselt samad nagu alati, ainult et teised, või kes reisivad teistesse maailmadesse, kus nad peavad eksisteerima hoopis ümbermõtestatult.

Või tegelasi, kes näivad enesele ühtmoodi ja teistele radikaalselt erinevana. Või tegelasi, kes on surnud, kuid helistavad kusagilt seiskunud universaalsest ajast ning on suutelised oma sõnumid edastama läbi hot dogi või läbi päris koera. (Romaanis mängiti ka peategelase identiteediga, kuid kahjuks filmist on see aspekt välja jäänud.) Võimalike maailmade omavaheline mäng, nende samaaegne tegelik-olemine, samaaegne aktualisatsioon avab eksistentsiaalse pinge, mille all me samaaegselt oleme ning ei ole meie ise; oleme ühel ajal mina ja keegi teine – ning maailmade segunemise korral ei ole võimalik enam tõsikindlalt öelda, kellega tegemist on, kui ma lausun “mina”, selle viimase ja kõige tõelisema asesõna ilma milleta mind ei oleks.

Ühesõnaga, parim ulme-õudus-komöödia tulevärk ja sügavamal tasandil hiiliv eksistentsiaalne hirm ja ebakindlus. Aasta  alustamiseks ideaalne.

Casino Royale

Casino Royale

UK, USA 1967; lavastajad Val Guest, Ken Hughes, John Huston, Joseph McGrath, Robert Parrish, Richard Talmadge; stsenaristid Wolf Mankowitz, John Law, Michael Sayers jne; osades David Niven, Ursula Andress, Peter Sellers, Orson Welles, Woody AllenCasinoRoyale12Vaatasin küll uue Bondi, “Skyfalli”, hiljuti ära, kuid sellest ei ole nagu midagi kirjutada; kõik on juba ammu öeldud: on nii head kui halba, on parim bond ja ei ole midagi erilist. Aga, 1967. aasta “Casino Royale’is” on kindlasti midagi erilist ja kohe kindlasti ei ole see kuidagi tõsiseltvõetav. Loodud mitme lavastaja koostöös, kes õigupoolest omavahel eriti koostööaltid ei olnud, näitlejatega, kellest paljud osalesid filmis vaid raha pärast ning ei viitsinud suurt midagi teha. Välja arvatud ehk Woody Allen, kes oma dialoogi ise ümber kirjutas, et oleks vähemal veidigi naljakas, ning Ursula Andress, kelle esituse võiks vabalt mõnda “pärisfilmi” asetada ning sooritaks sealgi talutava rolli.Casino Royale (1967)Kuid, kui kokku on aetud sedavõrd võimas “seltskond”, juhtub tihtipeale, et kõik ajavad vaid oma rida. Orson Welles tegeleb maagiaga, Peter Sellers niisama lollitamisega jne. Ja kes seda teab, mida need tsenaristid toimetavad. Kui asi jõuab Saksamaale, Lääne-Berliini, ootab vaatajat ees niivõrd ekspressionistlik spiooni-urgas-kool, et selle paradoksaalsed nurkad ja võimatu matemaatika annavad aimu kogu filmi tegelikust eksisteerimisvõimatusest.CasinoRoyale15Algus: Sir James Bond (Niven) läheb Šotimaale M-i matustele (vist), kus teda soovivad tappa kõik seksikad naised. Lõpp: kõik on James Bond 007-d ja lendavad õhku. Kogu vahepealne on niivõrd absurdselt kvaliteedivaba, et lõpp on rohkem kui tasuv: enam me ei näe neist kedagi ühes filmis … Kuigi eraldivõetuna on ju tegemist maailmaklassi tegelastega (kuidas John Huston siia lavastama meelitati, nt?), siis töömeetodiks tundus neil olevat järgmine Sir Jamesi hüüatus: Get out of the bloody place before it blows up! Kiire, ülespuhutud, pompoosne ja kindlasti … maagiline – et suutis saada kokku pandud. Tubli! Ehk on maailmal ka taolisi ebavajalikkusi vaja?

You can’t shoot me! I have a very low threshold of death. My doctor says I can’t have bullets enter my body at any time.

Metsamajake

The Cabin in the Woods

USA 2011; lavastaja Drew Goddard; stsenaristid Joss Whedon ja Drew Goddard; osades Kristen Connolly, Chris Hemsworth, Anna Hutchison, Fran Kranz, Jesse Williams, Richard Jenkins, Bradley WhitfordKust kohast alustada? Millisest … ? Tundub, et enamik filmikirjutajaid Eestis on juba linateost näinud, nii et võiks avalikult ja vabameelselt kõnelda, kuid samas äkki keegi veel ei ole ja loeb seda teksti ning mina lolli peaga rikun kõik momendid, mis filmi alustaladeks. Olgu, alustaladeks neid üllatuspöördmomente pidada ei saa, sest neiks on ikkagi juba sama(de)s žanri(de)s valmistatud filmid. Noored-lähevad-metsa-ja-avastavad-maja-ning-kollid-ning-üks-jääb-elama-žanr kuulub nende hulka. Võetakse ette viis stereotüüpset noort ning seatakse vastamisi vana majaga, millesse on ehitatud nt ülekuulamistuba:Ehk hakkab juhtuma veidraid asju. Ülekuulamistuba viib meid eelmainitud žanrist kaugemale viimasel ajal elujõuliselt vohama hakanud reality-tv-tapmise-žanri juurde, kust tänu keset õhulendu täiesti pilvitus taevas surnuks kukkuvale kotkale jõuame omakorda ulmefilmide valdkonda. Neid filmilaade on siin veel, kõike ei loetle, muidu läheb ehk vaadates igavaks (nii palju veel, et veidi nalja saab ka). Ühesõnaga, filmi alustaladeks ei ole mitte konkreetse teose stseenid, momendid, vaid kogu žanrifilmide ajalooline taust. Sellel taustal ilusasti eraldi seisvaid elemente hakatakse kokku segama ning uputatakse vaataja mängu, millest tal ei ole suurt lootust terve nahaga välja tulla. Lähed vaatama filmi ja saad mingisuguse õppetunni … Aga siiski on see väga hästi välja tulnud kompott, mis kohe kindlasti küll ei “re-defineeri õudusfilmi”, nagu öeldud kusagil, ilmselt DVD kaane peal, vaid esitab lõbusa loo kõige ülemise pildi laadis. Joss Whedon, stsenarist, on tõestanud, et suudab koherentselt jutustada lugusid, mis teistel võiks tõenäoliselt üle jõu käia; siin tundub vahel, et temagi on liig palju ette võtnud ja püsib ähvardus, et nüüd läheb asi p***e. Kuid tuleb puhta nahaga välja ning suudab lõpuks taaskord maailma päästa …

Ja viisil, et see saab ka ükskord päästetud. Igal juhul, loodame, et see film ei vaju paari aastaga unustuste hõlma ning saab veel (ka minu poolt) ülevaatamist ja kaasamõtlemist, et mitte kohe paugupealt kuulutada kas saastaks või instantseks klassikaks – ja siis nurka visata.

Lühivaatamised 7-12

RoboCop (1987)

Ma arvan, et esimene kord, kui ma Verhoeveni “RoboCopi” peale sattusin, oli siis, kui ma külapiraadilt “Tom & Jerry” VHS-e laenutasin. Ühesõnaga, olin pisike ning kerisin kähku multikateni, mis olid vähemalt sama vägivaldsemad, aga mitte nii tõsised ja pimedad. Vaadates nüüd juba mitmendat korda, ei ole “RoboCop” – kuigi siiani pime – sugugi enam nii tõsine. Teemad, millega tegeletakse, muidugi on: korruptsioon, kapitalismi vaim, autoriteedi vankumatus, inimlikkuse puudumine ja nõnda edasi. Kuid huumorit ja mänglemist leidub selles kriitilises pilgus ühiskonnale tuleviku kaudu piisavalt. Samuti loomulikult üle vindi keeramist, grotesksust – ilma milleta ei oleks “RoboCop” tänase päevani ilmselt sugugi nii hästi vastu pidanud.

La fidelité (2000)

Andrzej Zulawski, ühe minu viimase aja lemmiku, kõige vaoshoitum film pärast “Possessionit” … Mis räägib üsna hästi selle poolt, et Zulawski ei tee just kõige vaoshoitumaid filme … Olgu, seda “La fidelité” loomuomadust on nimetatud ka lavastaja “küpsuseks” – kuid kas hullumeelsus ei võigi olla küpse filmitegija omaduseks? Võib, ja Zulawski kaheksakümnendate hullus paistab siin läbi igast tegelasest ja situatsioonist. Tegemist on loomulikult jällegi ühe pingelise ja veidra armastuslooga, milles oma olemuselt truudusevõimetu naine vannub ühele mehele truudust ning oma õnnetuseks vannub endale ka sellest kinni pidada. Jätkub üks suur kannatuste ja ootamatute juhtumuste jada, kus nii suur rõhk ei ole mitte perverssurstel (“Possession”) ega ülevoolaval energial (“L’amour braque”, “La femme publique”), vaid inimest tühjaks õõnestaval ja tagasipöördumatul ajal (mida filmis 2 ja pool tundi), mis lõpuks ei jäta järgi midagi peale tühja kesta, mis kunagi midagi ihaldas.

The Future (2011)

Miranda July “Me and You and Everyone We Know” oli veider ning lõbus lugu armastusest ja inimestest. “Tuleviku” kohta on öeldud, et see päriselt ei saavuta sama taset ja et sel puudub sarnane originaalsus; kuid – “Tuleviku” toon on läbinisti kurb, dramaatiline. Huvitaval kombel on näha ainult mõned üksikud lõbusa veidruse välgatused pimedast nukruseookeanist, milles inimesed “sooritavad jubedaid tegusd”. July ehk teeb hoopiski seda, mida keegi temalt ei oodanud? (On masenduses ja peab kroonikat oma depressiooni kohta.) Kuigi kasutab selle teistsuguse saavutamiseks sarnaseid vahendeid nagu eelneva – ei pruugi väga hästi sobida ektsentriline, energilise pilguga naine, kes kuidagi ei taha mattuda suruva laine alla ning hüplev kaamera, mis pigem vaatleb toimuvat kerge neurootiku pilguga.

The Hunger Games (2012)

Suurepärane film vaatamiseks olümpiamängude lõputseremoonia asemel. Kunagi vaatasin Itaalia poliitilist-ühiskondlikku satiiri nimega “Kümnes ohver“, milles inimesed jagati küttideks ja saakloomadeks – “Näljamängud” näeb nii mõneski stseenis välja hämmastavalt sarnane. Natuke hiljem vaatasin “Võistlejaid“, milles kondikavaks olev reality-show on täpipealt nagu “Näljamängudes”. (Siin ei ole mõtet vist “Battle Royale’ist” rääkidagi.) Ühesõnaga, sulam erinevatest popkultuuri viimase viiekümne aasta sotskriitika-(ulme)-filmidest, mis lõpuks kahjuks taandatud vaid osavalt teostatud aktsioonistseenidele, milles osalevad näitlejad vanuses 12-18 – nagu sihtgrupp. Loodame, et järgmine osa, milles oodata ehk mingit sorti vastuhakku (? – pole lugenud, ei tea), pöörab kriitilisele maailmavaatlusele rohkem tähelepanu. Ega siis alla 20aastased ei peaks olema huvitatud vaid teineteise tapmisest (ehk kuulsuse saavutamisest)?!

Pimeduse rüütli tagasitulek

The Dark Knight Rises

USA 2012; lavastaja Christopher Nolan; stsenaristid Jonathan Nolan ja Christopher Nolan; osades Tom Hardy, Christian Bale, Gary Oldman, Joseph Gordon-Levitt, Anne Hathaway, Marion Cotillard, Michael Caine, Morgan FreemanThere is no real despair without hope, ütleb põhikurjategija Bane Bruce Wayne’ile filmis, mida on nimetatud üsna veidratel põhjustel “Occupy-ajastu Batmaniks”. Tõsi, Bane ründab börsi, kuid ainult selleks, et üle võtta Wayne Enterprises. Tõsi, Bane paneb luku taha kõik Gothami politseinikud ja teatab, et annab võimu rahvale. Kuid seda ainult selleks et luua “tõelist meeleheidet, tsipakese lootusega”. Tõsi, palju on juttu rikastest ja vaestest, mis võib viia mõtted klassivõitlusele jne, kuid üks asi, mis puudub, on just nimelt rahvas, klass kogu sellest võitlusest. Igasugused paralleelid Occupy Wall Streetiga on illusoorsed. Ühes stseenis tõlgiti inglisekeelne “rise” eesti tõlkes “mässuks”, kuid lihtsa ja konkreetse tõusmisega on filmil palju rõhkem seost kui mässuga.Tõsi, siin on stseene, mis meenutavad revolutsiooni, meenutavad rahva tormijooksu valitsuse hoonetele; siin on mõtteid, mis võivad luua revolutsiooni-illusiooni. Ja lugedes filmi kui “Occupy-ajastu Batmani”, esitub see kui tõeliselt konservatiivne ning rahvuslik filmike. Sest kurjamid on need, kes kutsuvad esile tormijooksud ja ülestõusukatsed, kes manipuleerivad rahvaga, kes annavad vaestele valelootust ja nõnda edasi. “Iga revolutsiooni taga on osav manipulaator, kellel on mängus ainult omad huvid ning kes ei hooli kübetki mingist amööbist nimega rahvas.” – Võiks olla siis filmi moto, kuigi liig lohisev ja pikk.Pigem võiks “Pimeduse rüütli tagasitulekut” lugeda kui visiooni maailmast, milles ei ole enam järele jäänud mingisugust võimalust (revolutsiooniliseks) subjektiivsuseks, milles kangelane kui selline on täielikult välja surnud ning võitlus parema maailma nimel on absoluutselt lootusetu. Inimesed, isegi kõige eredamad, on aheldatud maailma jääkülmuse ja halluse külge. Nimetada seda “realistlikuks superkangelase-filmi versiooniks” oleks ilmselge moonutus. See oleks võimalik vaid siis, kui nimetada “realismiks” igasuguse lootuse puudumist, surma valitsemist, spektaakli võidutsemist ja tähenduse puudumist. Nolan on viimase Batmani filmiga loonud maailma, milles küll puudub superkangelane, kuid samal ajal puudub ka inimene, kes peaks peituma kangelase maski taga, kes peaks avalduma maski maha langedes ning tõusma tõeliseks kangelaseks oma tahtejõuga ja nõnda edasi. “Pimeduse rüütlis” teatas Jokker, et tahab lihtsalt näha maailma põlemas; “Tagasitulekus” on maailm juba ammu maha põlenud ning, nagu ühes arvustuses öeldud, tsiteerides Shakespeari, alles on jäänud vaid sound and fury, signifying nothing. Kaks tundi ja nelikümmend minutit raevu ja helitulevärki, mis katkestatud Bane’i maskitaguse hauahääle kaja poolt. Ei ole superkangelast – ei ole lootust? Aga lootus püsib niikaua, kuni püsib raev ja “Tagasitulek” on tervenisti üks möire, mis küll ei esita mässavat subjektiivsust (nagu on arvatud), vaid loob selle ekraanil, üheskoos vaatajaga.

(Tuleb tõdeda, et üritades selles tähenduseta maailmas jutustada lugu, mis esitaks konkreetsete subjektide saamist, kujunemist jne, luhtub “Tagasitulek” täielikult ning kaldub kaugele seebiooperlikku tehislikkusse – kui vähegi võimalik, vältige niisiis filmi vaatamist kui loo jutustamist ning minge sellega kaasa kui sündmusega.)

Lühivaatamised 6-12

Après le sud (2011)

Kena väike draamafilmike. Kenadest väikestest inimestest. Kelle elud ei ole just kõige kenamad. Kõik on omamoodi kannatavad hinged, valutavad liikmed ühiskonna kehas. Anne on ülekaaluline üksikema, kelle päevateekond viib ta haiglasse paigaldama maoballooni, mis tekitaks pidevalt täiskõhutunde. Amélie on tema tütar, suvine kaubamajakassapidaja, kes avastab, et ta on rase, kes avastab ühesõnaga, et tulevikku eriti ei ole. Luigi on tema boyfriend, kes paneb kuuri põlema, saab isa käest peksa ja tahab tagasi Itaaliasse põgeneda. Neile lisandub vana mees, kibestunud ja väärikust kaotav, seda meeleheitlikult taastada üritav. Vana ja nõder meeleheitlikkus viib aga üsna kindlas joones traagikani. Kõik kistakse alasti ja keegi ei saa enam hakkama endiselt, mugavalt, varjatult.

Hysteria (2011)

Siin võiks ju olla potentsiaali: “Film vibraatori leiutamisest”; Maggie Gyllenhaal, Jonathan Pryce. Nojah, muud midagi. Sest taandub kõik ikkagi samale vanale armastuskomöödiale. Kuigi jah, kuskil oli ka õppetund: naisi ei tasu taandada hüsteerikuteks. Muidugi, tuleb välja mõelda peenemad haigused, mis ei tunduks niivõrd peale surutud … Üks neist võiks olla nt mehe puudumine. Gyllenhaali tegelasel ei ole meest, ta jookseb ringi ja … hüsteeritseb. Lõpuks, kui armastusväärne mees ütleb kohtus, et tal ei olegi – et kellelgi ei ole – hüsteeriat, rahuneb naine maha ja mees suudab ta kodustada. Ja kõik. Vibraator jõudis ka kuninganna … kätte.

Men in Black III (2012)

Ausalt öeldes ei mäleta ma eelmistest filmidest suurt midagi. Tommy Lee Jones oli vist tegija ja Will Smith käis vahel vist närvidele. Siin on Tommy ikka tegija, Will ei käi niivõrd närvidele ja lisaks on noore K rollis Josh Brolin, kes võimaldab heita tõeliselt lõbusa ja isegi vahel sügava pilgu vana kivinäo mitte-nii-kivi-noorusse. Ajahüpped on võimsad, ajaloogika on samuti üllatavalt hästi kokku jooksutatud, lõpuks võib-olla isegi liiga perfektselt. Tulnukad on tegijad, humoorikad. Dialoog – ja dialoogi puuduminegi – on naljakad. Tegemist, ilmselt, viimase osaga: lõpp oli niivõrd kurvameelne ja ülev samaaegselt, et ega sealt enam kuskile eriti minna ei ole. Ring sai täis. 1969. aastast kuni 2012ni. “Mommy, the President drank my milk! And he didn’t say “please”.”

Iron Sky (2012)

Jälle: potentsiaali on. 1945. aastal lahkusid natsid Maalt ning asusid elama Kuu Pimedale Küljele. Nüüd, kui Ameeriklased saadavad üle pika aja Kuu peale ekspeditsiooni, avastab neegerastronaut, et natsid plaanivad taas Maad vallutada, puhastada jne. Siin on mõned head momendid. Ameerika president käitub nii, nagu vist tahaks käituda iga maailma tähtsaim inimene – karistamatult. Sõjaaeg toob riigijuhtides ikka välja parima. Kuid nali/huumor jääb enamasti ikka maha sellest, mida võiks saavutada kuu-natside vallutusega. Üsna labane, nagu maalased, kes ei väärigi muud kui natsivallutust. Aitab viita küll poolteist tundi, kuid ei mingit elamust. Üks oodatumaid ulmekaid valmistas (oodatud?) pettumuse. Parem “MIB 3-e” vaadata ja end ka mõnusalt tunda.

Lühivaatamised 4-12

Le testament du Docteur Cordelier (1959)

Jean Renoiri telefilm vanast ja paljutõlgendatud legendist kahestunud isiksusest, heast ja kurjast, kuritööst ja karistusest – ehk järjekordne lugu Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i teemadel. Kuulus psühhiaater Cordelier üritab välja mõelda ravimit, millega kõrvaldada inimesest moraalsed kõrvalekaldumised, millega muuta inimene täielikult puhtaks igasugusest psühholoogilisest takistusest saavutamaks vaimset puhtust. Loomulikult moondub mees aga täielikuks vastandiks oma saavutada püüeldule. Tulemuseks on Opale (Jean-Louis Barrault teeb kaksikrollis imepärase töö), nõtke, läbi maailma tantsisklev lohe, kes võitleb kõigega, mis ette jääb (nii laste kui vanuritega), põhjustab kogukonnale hirmuunenägusid lapsi söövate koletiste invasioonist jne. Lahendus nagu ikka. Vaadata tasub eelkõige Barrault’ tõttu, kes, muundudes ontlikust hallpeast kräsuliseks kurjamiks, teeb kindlasi ühe parima Mr Hyde’i tõlgenduse.

Django (1966)

Kui mitte klassikaline, siis vähemalt kultuslik spaghetti-vestern Sergio Corbuccilt, peaosas ajamata habemega (mis funktsioneerib kui raudmask ja tulemasin jne) Franco Nero. Django veab läbi laastatud välimusega (sest laastatud on selle maastiku loomulik olek, ja see maastik pigem laastab inimesi kui vastupidi) maastiku kirstu. Kes sul seal kirstus on? – küsitakse. Django – kõlab vastus. Django on juba ammu surnud ja moondunud masinaks, mis võib tappa kõik, mis liigub. Djangot ei ole võimalik enam tappa. Kõik, mis kunagi oli elus, on läinud, jäänud on vaid klaasistunud pilk ja pöörlev metallfallos. Ta saabub mudasesse linna, milles kõik on mudane ja kõik on kõdunenud samasuguseks räbuks nagu tema ise. Surnud surnute vastu. Ja kirste pole vaja. Siin ei ole midagi väärikat.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Üllatuseks pean tõdema, et teine osa kofeiiniüledoosiga Sherlockist oli kõva parandus võrreldes eelmisega. Peamine on muidugi see, et finaal oli tehtud ilmselt nii põnevaks kui üldse annab aktsiooni puhul. Kui esimeses osas domineeris plahvatus, kaklus ja kaos, milles polnud suurt midagi näha (muutes ka filmi vaatamise mõttetuks), siis seekord oli panus pandud malekäikudele, mis tekitasid matiootuse ja isegi mõningase pinge. Säilinud oli esimesest osast tuttav ajalooline innovaatilisu: filmi tegevus toimus 1891. aastal, kuid Sherlock sõitis juba automobiiliga (iseliikuriga) ning Moriarty vana kuri soovis juba esile kutsuda Esimest maailmasõda täpselt sama malli järgi nagu see 23 aastat hiljem ka vallandati. Mis juhtuma peab, see juhtub. Huvitav, kas sellised filmid annavad ajaloole kuidagi juurde determineerituse maiku?

The Avengers (2012)

Nähtud ka esimene kohustuslik suvefilm, mille kohta juba nii palju igal pool öeldud, et ma ei teagi, miks ma sellest üldse kirjutan. Nõustun: väga kuradi mõnus oli. Nõustun: Hulk oli võrreldes eelnevate versioonidega kõige kuradi parem mis üldse võimalik. Vist. Need momendid, mil tal lubatakse särada kogu oma metsikuses, painasid mind veel mitme järngeva stseeni jooksul: tõsise tapmise ajal itsitasin sisemiselt ja hing hüppas sees. Aga jah, nõustun veel: kõik tegelased olid ilusasti välja joonistatud, isegi Black Widow ja Hawkeye. See tundus tõeliselt sulanduva bändifilmina. Ja nõustun veel: aktsioon oli muidugi viimase peal viimistletud ja kogu pea kaks ja pool tundi oli suurepärane meelelahutus. “Avengers” ei ole muidugi “Watchmen”, aga sinnani ju ei püütudki. Oma ala meister igal juhul. Bändijuht Joss Whedon oli igati õige valik. Ja nõustun veel:

Perdita Durango

Perdita Durango

Mehhiko, USA, Hispaania 1997; lavastaja Alex de Iglesia; stsenaristid Barry Gifford, Alex de Iglesia, David Trueba, Jorge Guerricaechevarria; osades Javier Bardem, Rosie Perez, Harley Cross, Aimee Graham, James Gandolfini, Screamin’ Jay Hawkins“Psühhopaadist kurjategijad röövivad suvalise paari, plaanides neid hiljem ehk ohverdada.” – Selline tutvustus 1997. aastal tehtud filmile, kolm aastat pärast “Natural Born Killersit”, milles Woody Harrelson ja Juliette Lewis muutusid “ülemaalisteks” meediakangelasteks, milles ometigi pole jälgegi meediast ega moraalist (kogu oma üleastumistes, provokatiivsuses, vägivaldsuses, uimas jne on “NBK” ikkagi (võlts)moraali lugu, ühiskonnakriitika). “Perdita Durango” ent kasvab välja hoopis David Lynchi “Wild at Heartist”, milles Perdita Durango oli väike roll mängitud Isabella Rossellini poolt. Barry Gifford kirjutas naisest romaani ning Alex de Iglesia valmistas selle tumeda ekstsentrilise filmikese.Lühidalt, Romeo Delarosa (Bardem) on perseni ulatuvate ronkmustade juustega kurja(mitte-ainult)kuulutav santeria preester, kes töö ajal sööb inimeste südameid ohverdamisrituaalide käigus ning vabal ajal röövib panku (vaadates “PD-d”, on mõistetav, miks Coenid Bardemi “No Countrysse” palkasid); Perdita Durango (Perez) on samuti ilgelt karm mutt ja külmavereline mõrvar. Nende tegevuses ei ole vähimatki loogikat ega vähimatki koodeksit – sarimõrvarid ja kurjategijad enamasti jälgivad (filmides) üsna rangeid reegleid. Nii et tants saatana ja verega võib ükskõik millisel põrandal valla pääseda iga hetk; sõbralikust vestlusest võib saada sekundiga veresaun. Kuigi – sõbralikkusest on asi Romeo ja Perdita puhul asi ALATI väga KAUGEL: iga moment, mille nad ekraanil veedavad, on laetud pingega ja küsimusega: mis saab järgmise nurga taga?Eks ikka rohkem hullust, verd ja silmapööramist. Niisiis: valged okupeeritud (sest Perdita ja Romeo lihtsalt ei röövi neid, vaid haaravad kogu nende kehad enese (mõju)valdusse) keskklassi ameeriklased: kas teie olete valmis tantsima kuradiga? Pistma näo kokaiinikotti tunnetama iga sekundit kui kõige tähtsamat oma elus? Ilmselt mitte, ilmselt ei ole kuigi paljude taoliseks intensiivsuseks nagu P ja R – ja kuidas üleüldse maailm toimiks, kui kõik võtaksid kuradil käe alt kinni ja teeks kum- ei, haaraks ta valuvõttesse. “Perdita Durango” on suurepärane film, kuna heidab kõrvale kõik moraalinormid, mis valitsevad tavalisi inimesi, tarvitab nende normide peal ennekuulmatud vägivalda ja vägistab veel tagatipuks (nende nõusolekul, muidugi) ära ka. Nõusolek on tähtis. “PD” on suurepärane film, kuna normid eksisteerivad, mida vägistada; kultuuri moraalne kord vajab filme, mis moraalil auru välja laseksid, film on koht, kus saab (üsna, kuid sugugi mitte alati) karistamatult tegutseda. FUCK BATMAN! – ja tema dilemmad, mis muudavad elu ainult raskemaks. Just let go! Ole mureta, moraal valvab sinu üle ka pärast filmi vaatamist; ta teab, et teda vägistatakse ja ta naudib seda.

Plahvatusohtlik

Haywire

USA, Iirimaa 2011; lavastaja Steven Soderbergh; stsenarist Lem Dobbs; osades Gina Carano, Michael Fassbender, Ewan McGregor, Michael Angarano, Michael Douglas, Antonio Banderas, Channing TatumNaine, kes töötab firmas, mis teostab valitsuse jaoks ohtlikke operatsioone, reedetakse. Algab kätte maksmine. Enamasti ilmneks kogu seikluse, kaklemise, vaimukate dialoogide jne tagant vandenõu, millega tahetakse kukutada mingi riik, selle pea ja varjamiseks on tarvis peaosaline maha lüüa. Ja peategelane, samal ajal kui tegutseb enda au päästmise nimel, taastab ka kogu maailma võimutasakaalu. Ent Soderbergh ei ole huvitatud sellest, kuidas peaks esitama ühte korralikku agendi-, spiooni-, kaklusthrillerit, ei ole huvitatud vandenõudest ega õigupoolest ka oma tegelastest (vt ka “Contagion“). Pigem on mees huvitatud sellest, kuidas mitte teha agendipõnevikku, kuidas luua omamoodi anti-põnevik. You shouldn’t think of her as being a woman. That would be a mistake. – öeldakse üks hetk meie kangelase kohta; samamoodi peab ütlema filmi kohta tervikuna: You should not think of “Haywire” as a movie, as entertainment. That would be a mistake.Kui ma ütlen “film” ja “meelelahutus”, siis see kehtib samavõrra nagu filmis “naise” määratlus: seda ei tohiks võtta filmina nii, nagu seda mõistetakse tavapärases Box Office’i tähenduses: film taandatud sellele, et nüristatakse kaks tundi vaataja – kes jätab esimese nädalavahetusega 50 mln dollarit kassasse – meelt, mis jõuab koju, olles unustanud, kuhu ta selle kaks tundi elust pannud on. Seal võib alles olla mingi plahvatus, aga ei muud. Film, mille kohta kasutatakse kriitikat: “seal ei eksisteerinud ühtegi meelt lahutavat stseeni, järelikult ei kõlba kuskile”. Kuidas Soderbergh taolise filmi mõistmisega opereerib, on muidugi üsna nutikas: tuues just nimelt esile kõik need kujundid, mida oleme harjunud oma meelelahutuses nägema ning viies need lõpule nii, et alles ei jää midagi peale tühja, puhta vormi, pelga pinna, kus värelevad figuurid.Soderbergh loob keskkonna, eelduse, mille põhjalt meie hakkame otsima niidijuppe, mida omavahel kokku siduda, et tekiks mingi koherentne võrgustik; hakkame kuulama igat lausekatket, mis on summutatud ümbritsevasse mürasse, piinliku tähelepanelikkusega, et saavutada mõismist. Kuid õige pea mõistame, et ainuke asi, mis on siin mõistetav ja selgelt väljendatud, kristalselt välja joonistatud, on kaklus, võitlus. Võitlusstseenide ajal ei tekitata ühtegi välist heli, ei mängita muusikat: kostub ainult löökide või laskude läbipaistvalt selge kõne. “Haywire” on kaklus, mis tuleb üle elada, ise võimalikult palju lööke vastu jagades: see ei ole dialoog, narratiiv ega kujund; see on jada lööke: igasuguste kujundite/metafooride vastane film, otsetabamus.

PS. Taaskord on näitlejad-tegelased vaid vahendid, mis lubavad võitlusel jätkuda (nagu “Nakkuses” olid nad kehad, mis lubasid viirusel liikuda) – oleks huvitav vaadata, kuidas Soderbergh oma eksperimente edasi teostab: kuivõrd õnnestub tal film ära puhastada kõigest üleliigsest (nt staaridest või lugudest või arusaadavusest).

Barbarella

Barbarella

Prantsusmaa, Itaalia 1968; lavastaja Roger Vadim; stsenaristid Terry Southern ja Roger Vadim; osades Jane Fonda, John Phillip Law, Anita Pallenberg, David Hemmings

What’s that screaming? A good many dramatic situations begin with screaming… “Barbarella” – film, mis toob naeratuse näole, südamesse ja ajukäärudesse; ärgitab kogu keha öösel kell kaks endale kaasa elama, hõiskama, laulma, tantsima. Vaadake kas või neid algustiitreid, mis kohe päris esimestest kujutistest kutsuvad värvilisele-meloodilisele-seksikale-veidrale öisele teekonnale, mida isegi unenäod ei julge tihti esile tuua:

Do you want to come and play with me? Mäng, suurepärane, kaootiline, igasse närirakku ulatuv masin, mis haarab endasse ega lase lahti, tõeline nauding taaskord, mida ei ole võimalik sõnastada. Vaadake parem, kuidas Barbarella, kõige kaunim olend tulevikust, kes muutis ulme hoopis millekski … – kärsatab oma maalasele kohase ülevoolava olemusega läbi Ülevoolavuse Masina enese:

Öine väsimusepoolne ärritus joodud rummist, mugav diivan ning unenäod saavad kuvatud otse ekraanile, mis muudab need miljon korda värvilisemaks! Ja ärge unustage sisestada parooli, mis võimaldab ligipääsu igasse soppi; ja ärge unusta maha nähtamatut võtit, mis avab nähtamatu ukse, mis viib otse teie hinge … ja paneb selle südamest naeratama …

Barbarella: You mean the secret password is Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch?
Dildano: Exactly.

An angel does not make love – it is love