Lühivaatamised 9

I don't want to just be theoretically gay. I want to do something about it.

Beginners

USA 2010; lavastaja ja stsenarist Mike Mills; osades Ewan McGregor, Christopher Plummer, Mélanie Laurent, Goran Visnjic

Christopher Plummer mängib meest, kes on kogu oma (abi)elu olnud gei. Ewan McGregor on tema poeg, kes saab sellest teada pärast ema surma, mil isa otsustab hakata koos elama noore lihastes heasüdamliku mehega. Ei, viimasel ei ole kurje plaane vanamehe rikkuste omandamiseks. Ta armastab vanameest, sügavalt. Ja lihtsalt. See ei ole selline film, lihtsalt. Kõik on soojad, armastavad, huumorimeelega, lihtsad inimesed, kellel on probleeme elamisega. Kes on alles algajad selles keerises orienteerumises, kuhu nad tõmmatud on. Isa sureb. Ja poeg peab leppima iseendaga, eluga – ja lisaks veel kauni Mélanie Laurent’iga, kes ei suuda ennast samuti kuidagi maamuna pealt üles leida. Vähemalt on pojal abiks rääkiv koer, õnneks küll ainult subtiitrite kaudu, st tegelaste peas, aga abi seegi. Soe ja südamlik; lihtne ja hea – aga samas veidi sügav, inimeste pinda veidikenegi läbistav – mida te ometi kardate? Alustada.

Scared of something?

Candyman

USA 1992; lavastaja ja stsenarist Bernard Rose; osades Virginia Madsen, Xander Berkeley, Tony Todd, Vanessa Williams, Kasi Lemmons

If you look in the mirror and you say his name 5 times, he’ll appear behind you breathing down your neck. See on legend Candymanist, mida tudeng Helen Lyle ei suuda uskuda, ning asub põhjalikult asja uurima, loomulikult, et lihtsalt koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Kuid asjad lähevad õige pea käest ära. Muutuvad reaalseks … Candyman ilmubki. Ja laotub laiali kogu keskkonda. Mis on ka filmi suurim pluss: õudust ja konksu sisikonnas on tunda igas kujunduselemendis. Korterelamu, milles Candy tegutseb, on justkui loodud mõrvamiseks. Muidugi, tegemist on vaestekvartaliga, mille narkarid, heidikud, gängiliikmed jne kogevad päriselus igasugu õudusi. See on just selline koht, kust võiks alguse saada linnalegendid. Ja selline koht, kus linnalegendidele lisandub tegeliku maailma üldine õudus (kvartali boss on endale isegi võtnud Candymani identiteedi). Kogu see sissetungiv ja rikka kujutlusvõimega valmistatud ümbrus siseneb nii, et lõpuks võib öelda – It was always you, Helen. Igaüks on potentsiaalne Candyman siin luupainajalikus maailmas.

Somos lo que hay

Mehhiko 2010; lavastaja ja stsenarist Jorge Michel Grau; osades Francisco Barreiro, Adrian Aguirre, Miriam Balderas, Paulina Gaitan

“Candyman” pakkus õudust (sotsiaal)draama elementidega, “We Are What We Are” pakub (sotsiaal)draamat õudusfilmi elementidega. Kannibaliperekonna pea kukub vaateaknaid uudistades kokku, sureb ära ning jätab perekonna peata. Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Noored hundikutsikad jooksevad ringi ega oska “korralikult” “süüa hankida”. Ema on hullumas, lapsed lähevad omavahel tülli jne. Tundub, et siin on kannibalismi-teema pigem peibutiseks vaatajale või metafoorseks teemavõimendajaks. Autor on rohkem huvitatud perekondi ühendavatest-lahutavatest jõududest – kes keda sööb? – ning n-ö ühiskondlikust kannibalismist, mida Mehhikos peaks leiduma kuhjaga, seoses igapäevaste narkotapmiste ja niisama vägistamistega. Igal juhul tasub pilk peale heita, sest ei peta see film õigupoolest ühegi teemakäsitlusega. Aga ehk see otsekohesus metafoorikasutuses on veidi takistav, liiga ilmne. Kuid võib-olla ei ole siin midagi mõeldud metafoorsena. On mis on.

I don't why I just lied at the moment ...

Moneyball

USA 2011; lavastaja Bennett Miller; stsenaristid Steve Zaillian ja Aaron Sorkin; osades Brad Pitt, Jonah Hill, Philip Seymour Hoffman, Robin Wright, Chris Pratt

There are rich teams and there are poor teams, then there’s fifty-feet of crap, and then there’s us. Sellest punktist alustavad pea kõik spordist kõnelevad filmid, et välja jõuda kangelastegudeni, mida maailm kunagi näinud ei ole. Ka “Moneyballis”: Oakland A’s saavutab 20 võitu järjest ning püstitab USA rekordi, olles ise üks väiksemaid meeskondi liigas. Edu taga on GM Billy Beane (Pitt) ja Peter Brand (Hill), kes toob meeskonna komplekteerimisse uue, statistikapõhise vaatenurga. Beane ja Brand saavad kõige rohkem tähelepanu ning on põhimõtteliselt filmi ainsad tegelased, keda jälgitakse, kellele kaasa elatakse – ning kellele film toetub. Ülejäänud täidavad rohkem statisti roll: täidavad ülesandeid, mis need kaks delegeerivad. Ülejäänute tegelaskujud leiavad oma mina ainult nendega suhestudes. Tõsielufilmina ei saa loomulikult tegemist olla täieliku triumfilooga – peab püsima realistlikuse piirides (Oscarivõitjad Zaillian ja Sorkin teevad õigupoolest head tööd – maailma pea et igavaimast spordialast täitsa põnev käsikiri). Ülivõrdelisi kiitussõnu, nagu USAs saanud, ei jagaks, kuid korralik “karakteripõhine” spordidraama. Jälle üks ilus lugu unistustest.

Elu puu

The Tree of Life

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Terrence Mailick; osades Brad Pitt, Sean Penn, Jessica Chastain, Hunter McCracken

Walking on air

Kust alustada rääkimist Malicki “Elu puust”? Tundub, et tuleb alustada algusest, täiesti algusest, elu ja maailma sünnist. Film, mis on pikitud kristlike teemadega-sümbolitega, kujutab elu arenemist maal Suure Paugu ning evolutsiooniteooria kaudu. Meil on plahvatus, lagunemine-arenemine üheraksetest keerukamate organismideni, dinosaurusteni – kuni lõpuks jõuame inimeseni kahekümnendas ja kahekümne esimeses sajandis: 1950ndate perekond Ameerikas hooliva ema ja karmi (isegi vahel despootliku) distsiplineeriva isaga, kolme pojaga, kellest ühe kujunemisele ja eneseotsingutele keskendutakse (Jack – Hunter McCrackeni suurepärane roll); 21. sajandi alguse edukas arhitekt, Jack suurena, kes otsib ikka veel seda, mis täidaks tühimiku tema hinges …

Why was he born?

Kuid ega see süžee niivõrd oluline siin ei ole; tähtsam on, nagu Malicki puhul ikka, mediteerivad-sõnaahtrad kaadrid inimeste toimimisest maailmas ja omavahelisest suhtlemisest; tähtis on nende õigete kujundite ja filmitehnika leidmine, mis lubaks luua sügavaid sissevaateid inimhinge, inimesi läbistavatesse ja neid tegutsema panevatesse sümbolitesse. Samal ajal neid sümboleid ja seda hinge ise (ümber)kujundades. “Elu puu” on ilmselgelt Malicki kõige puhtam film: absoluutselt kõik elemendid on üldistuseks, universaliseerimiseks avatud. See naabruskond (Neighborhood), milles põhitegevus toimub, ei ole kindlasti mitte üks kindel konkreetsetest isikutest koosnev sotsiaalne süsteemike, vaid see on meie kõik – konkreetsust on tarvis, sest universaalsus (Tõde) saab (veidral kombel?) tekkida ainult partikulaarsuse kaudu; konkreetsete ühiskondlik-kultuuriliste jõudude toimel. Selles mõttes on tähtis jälgida, kuidas meie sünnitame tõde (ja maailma, milles elame), mitte ainult Suur Pauk meid.

Ja siin on see koht, kus siseneb kristlus “Elu puusse”: inimlikud väärtused, mille järgi inimene kujuneb ja elab. Isegi kui Suures Plaanis valitseb Kaos, on inimene võimeline sellest kujundama Korra. Aga see ei ole veel põhiline, sest Kord iseeneses ei ole väärtuslik, Kord võib olla nii Kuri kui Hea, Inetu ja Kaunis. Peamine ongi see, et kujundada oma maailm Kauniks – kui meie ei sünnita kaunidust, siis seda ei eksisteeri. Kristlus on siin armastuse ja hoolivuse põhistaja. The only way to be happy is to love. Unless you love, your life will flash by. Do good to them. Wonder. Hope.

Lost man walking

Ja on täiesti selge, mida Malick peab Heaks: emalik hool ja armastus, loovus, mis võimaldab iseennast ja ümbrust kujundada/kujutada kui kunstieost. Inimene peab olema see kunstnik (jumal on meis kõigis), kes loob Kaosest Kauni Korra … Siit tuleb sisse ka tugev piiritlemine mehe ja naise rollide vahel: mees on distsiplineeriv, piirav, karm, jõuline; naine on hell ja hea ning loovust õhutav/õhkav. “Elu puu” soorollid on niivõrd kindlapiirilised, niivõrd võimsalt väljajoonistatud, et tekib tahtmine veidi lihtsustamise kallal norida … Kui tegemist on illustratsiooniga kõigi meie olemusest … Kuid positiivsem oleks ehk lugeda meest-naist/ema-isa pigem kui vastandlike väärtuste representatsioone, kehastusi konkreetes inimestes – lugeda tegelasi kui kujundeid, kes töötavad üheskoos oma keskkonnaga, et moodustada Sümbol, Terrence Malicki Suur Narratiiv-Poeem.