The Whip and the Body

La frusta e il corpo

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Mario Bava; stsenaristid Ernesto Gastaldi, Ugo Guerra ja Luciano Martino; osades Daliah Lavi, Christopher Lee, Tony Kendall, Ida Galli

Oleme tagasi tuttaval pinnal; pinnal, millel filmimehed on seigelnud vähemasti sajandi … Selleks on loomulikult seks, surm ja hullus – kolmik, mille suhetest vaevalt pääseb, kui vaadata elu jooksul vähemalt mõnda filmi. Paheline aadlik Kurt Menliff (Lee) saabub tagasi koju, teatades tumedahäälselt – I am back! Talle kostetakse selle peale: I told you, you couldn’t come back! Just täpselt, nendesamade hüüumärkidega ja pateetiliselt, nagu kuuekümnendatel kombeks oli, kui veel õudusfilmides üritati näidelda (kuitahes halvasti). Aga kummitustel on halb komme mitte sõna kuulata, ajada oma rodu ja ilmuda kõige soovitamatutesse kohtadesse kõige ebasobivamal ajal. Ei, Kurt ei ole veel kummitus, kuid terve perekond on niivõrd ehmunud, et täiesti elusaks teda samuti pidada ei saa. Kurt on surma kehastus, surma elav liha kogu oma maskuliinses hävitavas jõus, mis peab ainult kohale ilmuma, et panna lagundavad hambad perekonda järama.Oma esimesele ja juba väga ammusele ohvrile Nevenkale (Lavi) teatab Kurt armastustseenis rannal: You used to be so fond of me, you haven’t changed, you’ve always loved violence. Ja esimest korda saavad ühendatud pealkirjas lubatud keha ja piits. Esimest korda saavad ühendatud seks ja surm. Nevenka leitakse teadvusetult, sonivalt, ära kasutatult, kuid näol veider muigvel ilme … nüüdsest on see tüdruk kadunud, leidnud oma tõelise kutsumuse, oma mina piitsas (maskuliinne vägivald toob naisest ikka parima välja).Kuid Kurt mõrvatakse, ta muutub kummituseks per se: kuid omapärane selles 19. sajandil aset leidvas kummitusloos on asjaolu, et keegi ei usu kummitustesse! Nii et meil on veel tegemist müsteeriumiga. Ainult Nevenka näeb Kurti pilvi lõhkuvat keha oma voodi kohale kõrgumas, korrutamas sellele – I hate you, I hate you, I hate you … ning seejärel laskumas naudinguohetesse. Teised näevad jalajälgi, kuulevad uste paukumist ja piitsa laksumist. Kas tõesti võib tegemist olla kehatu mõrvariga? Kas tõesti võivad mädanenud perekondlikud suhted hakata tegutsema omapäi? Kas tõesti võib paljas surmaõhk tappa ühe krahvi?Kuid surm on vahepeal moondunud hullumeelsuseks ning pugenud meie peategelase kehasse, pugenud ohvri kehasse, kes kannatab kõige sügavamaid kehalisi ja hingelisi piinasid oma vägivallatseja-armastaja käe all. Surm on pannud jalga porised saapad ja nõuab oma kättemaksu, nõuab elu, nõuab äratust. Seks ja surm; piits ja keha/laip saavad olla ühendatud ainult hullumeelsuse kaudu. Ei ole teistsugust, normaalset viisi, kuidas tunda naudingut piitsa laksumisest vastu paljast selga. Järsku – ehmatus, selja taha ilmub Kurt, kelle nägu ütleb oma rangete, korralike joontega: aitab! Sa pead mind tapma ka tegelikult. Sa pead hävitama piitsa, mida sa tegelikult vihkad – sest see hirmutab sind. Sa ei taha näha, mis on teisel pool seda kolmnurka … Suurepärane film vastikusest, õudusest enese ja oma keha suhtes, mis on sunnitud rangetesse suhetesse ülejäänud karske maailmaga, milles iga eksimus võib viia põrgusse, või vaesusse – ehk tülgastusse teiste poolt. Muidugi, tegemist on 60ndate toodanguga, nii et seda võib vabalt vaadata ka kui camp-meelelahutust koos sõpradega õlut juues, selle üle naerdes … Kuid head filmid lubavad alati mitut võimalust.

Lühivaatamised 1-12

Horror Express

UK, Hispaania 1972; lavastaja Eugenio Martin; osades Peter Cushing, Christopher Lee, Alberto de Mendoza, Silvia Tortosa

“Horror Express” kehastab ühe neetult hea seiklusfilmi kõiki parimaid omadusi. See on lihtsalt nii rikkalik, rõhutatud ja vahel isegi horroorne. Tegelased näevad välja, nagu nad oleksid maha astunud Dostojevski lehekülgedelt, kõik sellise silmavaatega, nagu tahaksid vaataja hinge ära süüa. Nagu iga filmi tegelased peaksid tahtma. Vaatajat neelata. Igal juhul, siin on üks tegelane, kes teeb seda otseses mõttes, sööb silmi, mälestusi. Mõne miljoni aasta vanune “fossiil”, kes mäletab Maa ajalugu kosmosest alates, kes on teadusliku huvi mõttes ainulaadne. Huvitav: olend mäletab otseselt silmadega ning seetõttu on võimalik tema mälestusi näha! Silmad toimivad sarnaselt ekraaniga, toodavad valmis kujutisi, selle asemel, et mingisugse närviotste võrguprotsessiga segadusse ajada. Samamoodi, otsese mõjuga vaimule ja kehale mõjub ka film ise. Ei ole vaja jälgida täpselt süžeed ja otsida jälgi miljonite aastate tagant. Kuulake kurjakuulutavat vilet ja tundke, kuidas silmad täituvad ekraaniga, muutuvad ekraaniks ning ajukäärud süvendavad oma teed naudingukeskustesse.

Superman

USA 1978; lavastaja Richard Donner; stsenaristid Mario Puzo, David Newman, Leslie Newman ja Robert Benton; osades Christopher Reeve, Gene Hackman, Margot Kidder, Ned Beatty

“Superman” on film, mis suutis tuua B-filmid A-kategooriasse, muuta suurejooneline hullus, arulagedus ja lõbu Hollywoodi peatööstusharuks – ütleb hr Ebert. Ilma “Supermanita” oleks kõik tänapäevased superkangelaste eriefektioopused võimatud. Aga see on õigupoolest oma võimsas võimatuses kuradi hea meelelahutus. Mis eristab teda 2006. aasta läbikukkumisest “Superman Returns” on võime enese üle nalja teha, olla tõepoolest lõbus, mitte hale katse suunata kogu energia eriefektide automaatsesse tootmisesse ja loota vaatajate lollusele. Loll film peab teadma oma lollust, oma piire. Nii et kui Superman tiirleb ümber Maa vastupidises suunas, siis ei ole kunagi mõtet, et filmitegijad usuvad, nagu suudaks niiviisi aega tagasi pöörata, et eeldatakse vaatajalt, et seda usutaks. See on lihtsalt hea viis aega sisustada. Või kui Superman kaht kätt kasutades tõmbab San Andrease California külge tagasi, ei hakka keegi mõtlema, et huvitav, kas see on võimalik. Mitte miski siin filmis ei ole võimalik. Peaaegu see film tundub võimatu, selle eksisteerimise fakt on juba üsna hämmastav. Aga see hämmastus, inglise keeles hea sõna wonder puudub nii paljudest praegustest koomiksifilmidest. “Supermanis” on see olemas, ja muudab pika lendamise väga imepäraseks.

Kill List

UK 2011; lavastaja ben Wheatley; stsenaristid Ben Wheatley ja Amy Jump; osades Neil Maskell, MyAnna Burning, Michael Smiley, Harry Simpson

Jälle see sama vile, natuke moondatud kujul, kui “Horror Expressis” – ja jälle üks neetult hea film. Natuke ülesehitus, tehnika, stiil meenutasid teist indie-draama-horror-thrillerit “Bellflowerit”, kuid see siin on natuke lihvitum, puhtam, professionaalsem, õudsem. Puhtam sugugi mitte žanrilise kuuluvuse suhtes, vaid kaamerapildi. Žanrisse paigutada seda üleüldse ei õnnestu. Algab film peredraamana, tülitsevad mees ja naine; esimene on juba mitu kuud töötu, passib kodus, käib närvidele ja närvitseb. Tööd on vaja! Tuleb siis vana sõber külla ja otsustavad mehed pöörduda tagasi palgamõrvari raske leiva juurde. Peategelane Jay keeb iga järgmise sammuga aina rohkem üle ning peksab haamriga ja naerab samal ajal, meie kuuleme jälle seda pead läbistavat muusikat justkui haamrilööke. Näeme tavalist meest muutumas ebatavaliseks. Pereisa mõrvariks – õigupoolest ei ole neil erilist vahet. Siiani ei ole õudusfilmiga siin midagi pistmist, kuid siis – ootamatult, ülimalt sujuvalt ei karda midagi rohkemat kui tavalisi toogadesse riietatud inimesi ja heina. See käib nii kähku, et ei jõua mõeldagi, et nüüd peaks vist hirmu tundma. Jälle: otsemõju, mõttest mööda hiilimine, mis stimuleerib mõtet. Mõnus üllatus, mis teeks isegi Deleuze’ile heameelt.*

Puncture

USA 2011; lavastajad Adam Kassen ja Mark Kassen; stsenarist Chris Lopata; osades Chris Evans, Mark Kassen, Marshall Bell, Brett Cullen

Nüüd jõuame nädalavahetuse kõige igavama ja tavalisema filmi juurde. Tõsielulugu advokaadist, kes toimimiseks nuusutab suurtes kogustes kokaiini jms. Ta võtab käsile juhtumi, mis välistab igasuguse võiduvõimaluse. Ta üritab võita lahingut, et haiglatele müüa süstlaid, mis välistaksid murdumise, kinnijäämise ja igasugu haavad. Kuid süstlafirmadel on leping, ja nad müüvad odavalt valmistatavaid plastiksüstlaid piisavalt kalli hinna eest, et saada kasu inimeste surmadest. Väikesed ohvrid suuremas pildis. Ehk siis küll tõsi, aga tavaline lugu. Nothing to see here, folks – just go on home now!

* “It is only whem movement becomes automatic that the artistic essence of the image is realized; producing a shock to thought, communicating vibrations to the cortex, touching the nervous and cerebral system directly” (Deleuze, “Cinema 2”, 156)