Armastajate igavene elu

Only Lovers Left Alive

UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA 2013; lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch; osades Tilda Swinton, Tom Hiddleston, John Hurt, Mia Wasikowska, Anton Yelchin, Jeffrey Wright

RZ6A7363.JPG

Veri. Peaks olema toit nagu iga teine; toit, milleta vampiir ei suuda elada. Kuid kas “tavalised inimesed” toituvad, justkui manustaksid nad iga suutäiega doosi heroiini? Me kugistame igal hommikul, lõunal ja õhtul alla mingisuguse portsu, situme paar korda päevas ega mõtle sellele enam. Me toitume mõtlemata, seedime pingutuseta. Lühidalt: me ei tea, siin Lääne rikkalikus ja roiskuvas, dekadentlikus üle oma piiride – igas mõttes võlgades – elavas ühiskonnas, mida tähendab nälg. Me oleme harjunud saama rahuldatud, pidevalt ja kogu aeg, iga poeskäiguga; kuid kas pidev eneserahuldamine, mitte kunagi lõppev enesetäitmine, ei viita mitte sügavamale, fundamentaalsemale näljale? Kas vampiir on meie sisemine, varjatud subjekt, kes defineerub vaid näljasena? Baaris õlut juues vestlesime sõbraga, kes ütles, et subjektsus ei tõuse kunagi teravamalt esile kui öösel külmkapiukse vahelt sisse vaadates, teadmata mida haarata. Ühesõnaga, nälg ei ole see, kui sa tead, mida tarvis on, vaid see, kui sa tead, et midagi on puudu. Aga mis? Võib-olla mina ise? Aga kuidas iseennast süüa? Veri.

OnlyLovers2

Mahajäetud Detroit, veel mahajäetum linnaosa, kus ei ela “mitte keegi”. Ühest küljest on meil niisiis “mitte keegi”, figuur, mis kulgeb läbi ajaloo, surematuna, suuremana kui ajalugu; figuur, mis ei ole äratuntav tema endana, kuna teda defineerib puudus – kuna ta ei eksisteeri. Samal ajal näeme, et ka meie (meie, kes me ei tea, mida tähendab nälg, kes me sööme ja tarbime mõtlematult, naudime naudinguta) maailm on muutumas tühjaks: linnad on mahajäetud, vähesed elanikud uuristavad tühjalt seisvatele hoonekarkassidele veel viimaseid ajalookäike – enne kui kõik kokku kukub, moondub mitte-inimlikuks: looduseks. Muidugi, filmi on sisse haaratud idee, et meie ise võime saada üleajaloolisteks mitte-inimesteks, üliinimesteks, kelle jaoks ei eksisteeri head ja kurja, kes hõljuvad maailmas justkui puhtad ideelised olendid, kes tõusevad esile puhtas kunstis, mis annab eksistentsile mõtte. Kas kunst ei ole mitte nälja väljendus? Esitus sellest, mida ei eksisteeri; puuduse kohalolu? Kui ainult meie, tühised inimesed, oleksime võimelised lõpuks ometi iseendaks saama, kunstiteoseks moonduma … Kuid selleks on eelnevalt tarvis taasavastada oma tühisus.

Holy Motors

Holy Motors

Prantsusmaa, Saksamaa 2012; lavastaja ja stsenarist Leos Carax; osades Denis Lavant, Edith Scob, Eva Mendes, Kylie Minogue, Jeanne Disson, Michel Piccoli, Leos CaraxElu on unenägu. Elu on film. Elu on näitemäng. Lavastus. Vähemalt sajandeid vana tõdemus – milleks seda veelkord korrutada? Milleks sellest ikka veel toota tekste ja nõnda edasi? Aga kas elu on maa peal juba otsa saanud? Kas inimesed enam ei unista, ei näe und, ei rooma välja oma sisemisest keerdkäikudest vähemalt korrakski vaatama, ega maailm pole vahepeal reaalseks muutunud? Pildid, liikuvad ja seisvad suudavad öelda palju rohkemat kui mina siin sõnadega. Inimesed esimesest episoodist unenägija lavastaja kinoteatris kaotatud ajas näevad palju rohkemat kui mina ealeski suudaks ette kujutada. Ehk teavad nemad, see kukalde mass vaatamas helendavasse sügavikku, ehk teavad nad – et näitemäng on kõigest elu? Et seal ei ole midagi kindlaks määratut, et ajus tekkivad seosed on juhuslikud ja võivad viia ükskõik kuhu. Ehk näevad nemad neid seoseid? Igas ühenduspunktis tekkivaid kujundeid kui maailma seletavaid tõdesid?Võib-olla varsti oled ka sina üks nendest – ajatu ja kohatu, kõikumas maailmade vahel, kuna ainuke, mida näha võime, mida meil näha lubatakse, on meie omaenda soovid? Meie sisemised liikumised? Meie neuroniühendused? Oled sa kaunitar või koletis – või hoopis sigaret? Oled sa elus või surnud? Mõlemat? Pühad limusiinid: “Varsti pole meid enam inimestel vaja, varsti ei ole neil enam tehnikat tarvis, tehnika kaob, muutub nähtamatuks …” Liigub inimesse, sulandub temaga; vaatajast saab film ja omaenese suurim luupainaja. Olgu sellega kuidas on, aga senikaua –

Trois, douze, MERDE!

8 1/2

8 1/2

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Frederico Fellini; stsenaristid Ennio Flaiano, Tullio Pinelli, Frederico Fellini, Brunello Rondi; osades Marcello Mastroianni, Anouk Aimée, Claudia Cardinale, Sandra Milo, Rosella Falk, Barbara Steele

Aitäh, ETV! Nägin lõpuks ometi ära Fellini kaheksa ja poole ning minu filmikaanon on jälle täielikum. Ning “8 1/2”-l on täielik õigus sinna kuuluda. Tõeliselt meisterlik film filmist, loomingust, eluloomest, postmodernistlikust narratiivsest üleküllusest, orientatsioonikaost – lavastatud niivõrd täpselt, et kaob igasugune kahtlus, nagu oleks Fellini ise loomingulises ummikus, või, õigemini, loomingulisusesse mattunud. Ning iga otsustus võiks läbi lõigata köie, mis teda veel maailmaga ühendab.Sest loobuda ei ole võimalik millestki. Guido Anselmi (Mastroianni) on režissöör, kes ei saa kuidagi hakkama oma karjääriga, eluga ega uue filmiga. Teda jälitavad ajakirjanikud, preestrid, produtsendid, naised; ümberringi nõudmiste tulv, millele ei ole võimalik vastata. Mõistlikkust! Koherentset lugu! Moraali! Katoliiklust! Seikluslikkust! Lisaks veel mälestuskillud lapsepõlvest segatuna fantaasiatega, mis kummitavad ja sunnivad igaüks ise suunas, sunnivad absoluutselt kõike kujutama. Lisaks veel naised, muusad, kellest ühestki ei ole võimalik loobuda, sest absoluutselt kõiki on tarvis, et hakkaks tööle loominguline hammasratas. Nii koledat kui öö kui ka kaunist kui päikesekiir. Nii tarka nagu oraakel kui ka lolli nagu lauajalg. Siin peab sisalduma kõik, KÕIK!Oma tulevase olematu filmi tarvis laseb Guida ehitada torni, mis maksab mitukümmend miljonit, võimsa, tohutu platvormi, millele peaks maanduma … tulnukad. Torn kui Guido (ja Fellini) lammutamisele määratud mälestusmärk. Võimas ja kõikehaarav, universumi saladusi sisaldav rauakolakas, juba otsast roostetav.

Fellini otsus teha film sellest, kuidas ei ole võimalik teha filmi kõigest maailma voolavatest voogudest, on kõige lähem võimalus teha filmi kõigest. Siia võib kuhjata kokku kõik, mis vaese lavastaja pead ründab ning jääda siiski ühendatuks ühe subjekti kaudu, kes annab filmile struktuuri ja jätkuvuse. Subjekt, kes küll paratamatult filmi lõpul ohverdatakse sellele üleküllusele, kes ei suuda enam kunagi midagi luua, ei suuda end siduda reaalsusega; kuid subjekt, kes andis kuju kõigele ennast ümbritsevale. Ta võib nüüd lasta end mähkmetesse pakkida ning rahulikult uinuda, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta võib nüüd olla õnnelik ja pidutseda, sest reaalsuses tema film eksisteerib.

Life is a party, let’s live it together. I can’t say anything else, to you or others. Take me as I am, if you can… it’s the only way we can try to find each other.

The Devil’s Envoys

Les visiteurs du soir

Prantsusmaa 1942; lavastaja Marcel Carné; stsenaristid Jacques Prévert ja Pierre Laroche; osades Arletty, Marie Déa, Fernand Ledoux, Alain Cuny, Pierre Labry, Roger Blin, Jules Berry15. sajandi lõpp; kaks laulikut saabuvad parun Hugues’i lossi, et külvata segadust. “Saatan saatis maale kaks saadikut, et teostada kaost inimeste seas” – umbes nii kõlab filmi moto. Saadikute nimed on Dominique ja Gilles; noored, kes sammuvad müüride vahele täis teadlikkust ja otsustavust, silmis põlemas vallutushelk … Lossis on tulemas pulmad, paruni tütre Anne’i ning mingi üsna ülbe mehe Renaud’ vahel – ning esimesest hetkest peale tundub, et need kaks ei saa ju teineteist armastada, vaid peavad olema sõlminud mingisuguse kasumlikkuselepingu. Niisiis – on saadikud saadetud korda saatma kaost, kuid ehk muudavad nad maailma struktuuri sootuks korrastatumaks?Esimene laul ja Anne on kadunud, esimene tants ja Renaud on samuti läinud. Enam ei ole mingit kasu ega ka mingit mälestust ütlusest “unelmad on kahjulik ja kasutud”; unelmad võivad vaid elu pea peale keerata, selle lihtsalt ära rikkuda. Edaspidi toimub kogu tegevus just unelmate vallas; meie kallid tegelased ei suuda teha muud kui kinnistuda oma uute armsamate kujutistesse. Ning vaataja ei suuda muud kui kuuletuda filmi suurejoonelisele romantismile, idealismile ning visuaalsele mängule.Ajal, mil Prantsusmaale oli saabunud Saatan (küll veidi tõsisemal kujul kui ülal pildil nähtav Jules Berry), valmistas Marcel Carné tõepoolest suurejoonelise poeemi, mida on pidevalt loetud kui allegooriat natside sissetungile (laulikud ning Saatan) ning vastupanule ideaalide (armastus) kaudu. Ajas tagasiminek (või edasipürgimine) ei takista sugugi tänapäevase ühiskonna kritiseerimist (nii on ju ka mitmed Eesti autorid saanud endale (tagantjärele?) režiimiõõnestaja ehk vabaduse eest võitleja tiitli – oleneb kummast otsast vaadata). Isiklikult nüüd: taoline poliitilise allegooria tõlgendus tundub mulle kõige igavam võimalus, kuna filmis leidub niivõrd palju kaunist (ja vahel isegi ka hirmutavat) poeetilisust, vihjeid folkloorile, müstikat, huumorit ja nõnda edasi. Pean küll tunnistama, et alles eelmises postituses pakkusin ise Chaplini “Modern Timesi” poliitilis-ühiskondlik-majandusliku tõlgenduse, ei suuda ma kuidagi taandada “Öiseid külalisi” n-ö ideoloogiliseks kriitikaks. Aga ilmselt sunnibki karmim režiim otsima peenemaid väljendusvahendeid, mida tavavaataja võibki pidada oma teadmatuses kunstiks… Ühesõnaga, allegooria on siin kindlasti, kuid Saatanal on siin palju enam palgeid kui ühel poliitikul kunagi olla saab (enamasti kirjeldatud kui kahepalgelised, eks: lubavad, kuid tegutsevad omakasupüüdlikult).

Chillerama

Chillerama

USA 2011; lavastajad ja stsenaristid Adam Rifkin, Tim Sullivan, Adam Green ja Joe Lynch; osades Adam Rifkin, Ray Wise, Lin Shaye, Sean Paul Lockhart, Anton Troy, Joel David Moore, Kane Hodder, Richard Riehle

“Chillerama” on vanade õudusfilmide austusavaldus, mille peamiseks fookuseks on seksuaalne perverssus ja üldse, igasugune, seksuaalsus – peaasi, et oleks piisavalt eksplitsiitne. Seejuures on lausa üllatav, kuivõrd lõbusad, naljakad ja seikluslikud on pakutavad neli lugu. Aga võtame järjest. Cecil Kaufman paneb homsest kinni oma drive-in kino, viimase maamunal, ning soovib vaatajatele pakkuda show’d, mida need kunagi ei unustaks. Esiteks:Wadzilla, Adam Rifkini poolt lavastatud ja näideldud räägib mehest, kelle munandid suudavad toota vaid ühe elujõulise spermatosoidi korraga. (Hull?) teadlane leiutab ravimi, mis küll ei suurenda spermatosoidide kasvu, kuid võimendab selle ühe võimekust … Mees võtab rohtu ja läheb kohtingule kuuma tšikiga. Tuleb välja, et iga kord, kui ta erutub, kasvab spermatosoid sadu kordi suuremaks, sundides meest koheselt masturbeerima – ja “süsteemist välja saades”, hakkab Wadzilla juba elama omaenese suurepärast elu. Palju rõvedaid nalju ning ülivähe – tegelikult üldse mitte – tõsiseltvõetavust. Kuid seda ei olegi vaja, kui üks ülekasvanud hammastega spermatosoid linnas (hm … taustapildil) ringi sibab ja üritab vabadusesammast viljastada.I Was a Teenage Werebear, Tim Sullivani üllitis on üllatavalt leidlik … muusikal, milles geiteismelised muunduvad libakarudeks ning võitlevad omaksvõtmise nimel. Palju lolle tüdrukuid, karuseid poisse ja laulu ja tantsu ja verd. Nagu vaataks “Grease’i” ja mõistaks alles nüüd, kuivõrd totakas see laul ja tants kõik on. Tantsule ja trallile on veel lisatud James Deani mässumeelsust, mis paneb homolibakarud verejanuliselt normaalseid tapma ja nõnda edasi. Kindlasti lõbusam kui minu kirjeldus.The Diary of Anne Frankenstein, Adam Greeni “ümbertõlgendus” Anne Franki päevikust: nimelt leidis Hitler omal ajal juudi-kirjutise, milles räägitakse surmast elu loomisest ning asendas selle “päevikuga, mis oleks nagu kirjutatud mingi virila tütarlapse poolt”. Olete muidu kuulnud sellest, et Hitler on mingit pidi juut? Green mängib sellega üsna oskuslikult, tehes Hitlerist ainsa, kes soravat saksa keelt kõnelevate tegelaste seas pursib midagi juudikeele taolist, nimetab oma koletise Meshugannah’ks, kes näeb välja nagu rabi-Popeye ristsugutis. Peab ütlema, et “Diary” on neljast vast kõige leidlikum ja nutikam – võib-olla seetõttu, et ei keskendu vaid pornole.Zom-B-Movie, Joe Lynchi teisi kolme filmikatsetust raamistav jutustus drive-in-kinost, mis satub zombie-rünnaku ohvriks. Keskendub taaskord jälle pea ainuliselt pornole: zombie’d on seksihullud maniakid, kes kepivad kõike ja kõiki. Taustaks käib film “produtsentidelt, kes tõid meile näiteks “Salo 2-e”, nii et – mida siin ikka oodata. Konkurentsitult igavaim sissekanne muidu üsna naljakasse grindhouse-antoloogiasse. Üks nurin siiski: rohkem õudust ja vähem rõvedust ehk oleks asjad paremini tasakaalu toonud. Praegu jäi liigse parodeerimise tunne, mille äärmuslikkus ei olnud tihti sugugi äärmuslik, vaid – eriti viimase filmi puhul – nagu junn näkku.

Lühivaatamised 6-12

Après le sud (2011)

Kena väike draamafilmike. Kenadest väikestest inimestest. Kelle elud ei ole just kõige kenamad. Kõik on omamoodi kannatavad hinged, valutavad liikmed ühiskonna kehas. Anne on ülekaaluline üksikema, kelle päevateekond viib ta haiglasse paigaldama maoballooni, mis tekitaks pidevalt täiskõhutunde. Amélie on tema tütar, suvine kaubamajakassapidaja, kes avastab, et ta on rase, kes avastab ühesõnaga, et tulevikku eriti ei ole. Luigi on tema boyfriend, kes paneb kuuri põlema, saab isa käest peksa ja tahab tagasi Itaaliasse põgeneda. Neile lisandub vana mees, kibestunud ja väärikust kaotav, seda meeleheitlikult taastada üritav. Vana ja nõder meeleheitlikkus viib aga üsna kindlas joones traagikani. Kõik kistakse alasti ja keegi ei saa enam hakkama endiselt, mugavalt, varjatult.

Hysteria (2011)

Siin võiks ju olla potentsiaali: “Film vibraatori leiutamisest”; Maggie Gyllenhaal, Jonathan Pryce. Nojah, muud midagi. Sest taandub kõik ikkagi samale vanale armastuskomöödiale. Kuigi jah, kuskil oli ka õppetund: naisi ei tasu taandada hüsteerikuteks. Muidugi, tuleb välja mõelda peenemad haigused, mis ei tunduks niivõrd peale surutud … Üks neist võiks olla nt mehe puudumine. Gyllenhaali tegelasel ei ole meest, ta jookseb ringi ja … hüsteeritseb. Lõpuks, kui armastusväärne mees ütleb kohtus, et tal ei olegi – et kellelgi ei ole – hüsteeriat, rahuneb naine maha ja mees suudab ta kodustada. Ja kõik. Vibraator jõudis ka kuninganna … kätte.

Men in Black III (2012)

Ausalt öeldes ei mäleta ma eelmistest filmidest suurt midagi. Tommy Lee Jones oli vist tegija ja Will Smith käis vahel vist närvidele. Siin on Tommy ikka tegija, Will ei käi niivõrd närvidele ja lisaks on noore K rollis Josh Brolin, kes võimaldab heita tõeliselt lõbusa ja isegi vahel sügava pilgu vana kivinäo mitte-nii-kivi-noorusse. Ajahüpped on võimsad, ajaloogika on samuti üllatavalt hästi kokku jooksutatud, lõpuks võib-olla isegi liiga perfektselt. Tulnukad on tegijad, humoorikad. Dialoog – ja dialoogi puuduminegi – on naljakad. Tegemist, ilmselt, viimase osaga: lõpp oli niivõrd kurvameelne ja ülev samaaegselt, et ega sealt enam kuskile eriti minna ei ole. Ring sai täis. 1969. aastast kuni 2012ni. “Mommy, the President drank my milk! And he didn’t say “please”.”

Iron Sky (2012)

Jälle: potentsiaali on. 1945. aastal lahkusid natsid Maalt ning asusid elama Kuu Pimedale Küljele. Nüüd, kui Ameeriklased saadavad üle pika aja Kuu peale ekspeditsiooni, avastab neegerastronaut, et natsid plaanivad taas Maad vallutada, puhastada jne. Siin on mõned head momendid. Ameerika president käitub nii, nagu vist tahaks käituda iga maailma tähtsaim inimene – karistamatult. Sõjaaeg toob riigijuhtides ikka välja parima. Kuid nali/huumor jääb enamasti ikka maha sellest, mida võiks saavutada kuu-natside vallutusega. Üsna labane, nagu maalased, kes ei väärigi muud kui natsivallutust. Aitab viita küll poolteist tundi, kuid ei mingit elamust. Üks oodatumaid ulmekaid valmistas (oodatud?) pettumuse. Parem “MIB 3-e” vaadata ja end ka mõnusalt tunda.

Bubba Ho-Tep

Bubba Ho-Tep

USA 2002; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Bruce Campbell, Ossie Davis, Ella Joyce, Heidi Marnhout, Bob Ivy

Pildil on Elvise-jäljendaja Sebastian Haff. Või hoopis Elvis ise, nagu mees räägib? Nimelt olevat Elvis andnud Sebastianile kanda Kuninga raske rolli; ning kui Kuninga-asemik-Sebastian 1977. aastal sussid püsti viskas, jäi tõeline Elvis maailma tundmatutesse nurkadesse ringi hulkuma. Ja jõudis välja vanadekodusse, kus me temaga nüüd kohtume. Ja teda mängib kuulus kurjusetapja Bruce Cambpell. Elu vanadekodus ei lähe aga sugugi nii lihtsalt kui võiks. Kõigepealt, erektsiooni ei ole juba kahe presidendi ametiaja jooksul tekkinud. Eluisu on kadunud. Lisaks, hakkavad vanurid tema ümbe surema. Kas veidral kombel? Ei tea, tunduks nagu loomulik, kui vanurid kõngevad. Aga siis kohtab Sebastian/Elvis võimsat skarabeust/prussakat ning hakkab mõtlema, et midagi võib siin valesti olla.

Ehk isegi võib erektsioon tekkida. Selleks on ent vaja veel kohata mustanahalist JFK-d, mustaks värvitud JFK-d, et keegi aru ei saaks, et see tegelikult tema on ja et ta tõepoolest elus on. Ossie Davis mängib 1963. aastal tapetud Ameerika presidenti, kes on samuti sattunud ühte tundmatusse vanadekodusse ning kes teab üllatavalt palju vaaraode ning skarabeuside kohta. Kes oskab lausa Vana-Egiptuse piltkirja lugeda. Niisiis, mehed asuvad võitlusse maailma vanima kurjusega, muumiaga, kes sööb inimeste hingesid, tihtipeale neid inimeste buttcrack’idest välja imedes. Niisiis, üks asub oma kõndimisraami toele ning teine tuunib oma elektrilise ratastooli ning – vanadekodubluus muutub tõsiseks rock’n’rolliks!

Kuradi lõbus film on. Kaks kuulsat vanameest, Bruce Campbell/Elvis ja Ossie Davis/JFK, teevad vanale muumiale Bubba Ho-Tepile tuule niimoodi alla, et mitte-kuradi-keegi enam ei kahtle, et Elvis on elus. JFK võib-olla veidi vähem, aga vahet ei ole. Ja kõige olulisem: Elvis salvitab oma mune ise. Kui on vaja lõõgastavat õhtut tõeliste “vanade torisejatega”, siis – pöörduge siiapoole. Don Coscarelli, kultusliku “Phantasmi” lavastaja järgmine film “John Dies at the End” jääb nüüd minu poolt igal juhul pikkisilmi oodatud. Suurem eelarve ja veelgi – paljugi – rikkama kujutlusvõimega algmaterjal: David Wongi hirmsalt naljakas romaanike.

Testament of Orpheus

Le testament d’Orphée, ou ne me demandez pas pourquoi

Prantsusmaa 1960; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteaud; osades Jean Cocteau, Maria Casares, Edouard Dermithe, Yul Brynner

Kunstnik maalib alati ainult enese portreed. Sa ei suuda kunagi kujutada seda lille. – ütleb Cégeste Jean Cocteau’le kui viimane noh … üritab lille maalida. 1950. aasta “Orpheuse” järg seab esiplaanile lavastaja ja filmi. Kui “Orpheuses” oli teispoolsusega ühenduspinnaks peegel filmi sees, see toimis tegelasi vahendava portaalina, siis nüüd on selleks pinnaks ekraan ise, mis paneb meid ületama piiri teispoolsusse, lavastajat ja tegelasi tulema üle meie poole. Ekraan on see, mis seab meid silmitsi surmaga. Seab meid silmitsi poeediga, Jean Cocteau’ga.Poeet on see, kes eksleb igavesti teispoolsuse, ajatus ajas, igavikus, kus küsimusele “mis kell on?” vastatakse enesekindlalt “ei”. “Kus ma olen?” – “Eikusagil”. Ainuke vastus, mille sa võid saada, ainuke otsus, mis sinu üle tehakse: “Sa oled mõistetud eksistentsi!”. See on absoluutne miinimum. See tähendab kas sinult on võetud kõik reaalses maailmas eksisteerimise võimalused või et sa oled täielikult vaba eksisteerima oma keele kaudu, fiktsioonis. Ja just seda üritab siin Cocteau, juba vana mees, 70aastane. Luues ühe esimestest filmidest, mis räägivad sellest samast filmist, ühe esimestest meta-filmidest, üritab Jean leida üles seda essentsi, mis on kunstile üldiselt omane. Ning kirjutab “Testamendi” algustiitrites: “Film on maagiline meedium, see laseb väljamõeldisel paista reaalsusena; film suudab panna tohutuid hulki inimesi nägema samu unenägusid/unistama sarnaselt”.Film suudab panna inimesed kommunikeeruma alateadlikult, suudab lülitada tööle mehhanismid, mis jäävad muidu kalkuleeriva teadvuse varju. “Testament” on täis kujundeid, mis sütitavad kuuenda meele või kolmanda silma tööle hakkamist ja julgustavad teekonda läbi ekraani müütide ja vaimurännakute maailma. Kuid: nagu Cocteau ise hoiatab, ei tohiks kõike võtta sümbolina, sest: “kui prantslane üritab millestki aru saada ning luhtub, muutub tema jaoks kõik sümboliks”. Ärge proovige aru saada! “Sa oled seitsekümmend aastat üritanud mõista – ja kuhu see sind viinud on?” Ajatusse aega, millest ei ole väljapääsu, piinavasse surematusse. Kuulake sõna, järgige kujundeid, las nad viivad teid, kuhu juhtub, sulanduge filmi, muunduge selleks neljandaks seinaks, mis eristab fiktsiooni ja tegelikkust. Jah, ma kuulan sõna (j’obéis), andke mulle tiivad ja ma lasen end tuulel kanda. Ja Cocteau haihtus kolm aastat hiljem, jättes, nagu lubatud, käesoleva teekonna maailmadevahelises ruumis enese, luuletaja, poeedi, Orpeheuse testamendiks.

Orpheus

Orphée

Prantsusmaa 1950; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteau; osades Jean Marais, Francois Périer, Maria Casares, Marie Déa

Kunagi teismeliseeas lugesin Jean Cocteau “Oopiumit”, mis kujutas endast pidevat võitlust iseenesega, enesest lahtirabelemist ja enese külge aheldatuse (taas)kogemist, pidevaid väljumiskatseid siinsest maailmast ja tagasikukkumisi kõvale purustavale pinnale. Ent just need kukkumised annavad ehk tõukeid loomingulisteks lendudeks. Ja neid lende leidus Cocteau’l igas suunas: ta oli luuletaja, kirjanik, dramaturg, kunstnik, filmilavastaja, stsenarist. Lausa häbi on tunnistada, et siiamaani olen lisaks “Oopiumile” lugenud vaid lühikest “Inimese häält” ning tema filmidega pole olnud mingisugust kokkupuudet.

Aga kusagilt tuleb alustada. Ja hea meel, et alustasin “Orphée’st”, “tänapäeva” toodud klassikalisest loost poeedist, kes suundub allilma tagasi nõudma oma naist. Ainult et siin ei ole keskpunktis naine, Eurydice – armastusobjektiks on saanud hoopis teispoolsus, maagilisus ja printsess, kes toob surma: La Mort.Keskseks on maagilise teispoolsuse ligitõmme, millele poeet (kes on “kirjutab olemata kirjanik” – ehk on kirjanikust kõrgem ja sügavam) juba oma loomu poolest peab järgi andma. Orpheus (Jean Marais) on rahvuslik kangelane, juba kindlustatud positsiooniga lüürik, kes hakkab vananema: uus põlvkond hakkab peale tikkuma, teda positsioonilt tõukama. On vaja minna kaugemale, avastada sügavamad saladused. Võimalus avaneb kui kaks nahka riietatud mootorratturit (nüüdseks juba ikoonilised “surmakutsarid”) võtavad rajalt maha noore poeedi Jacques Cégeste’i ja transpordivad teispoolsusse. Poeetide kohvikus aga näeb La Mort Orpheust ning armub. Surm armub elavasse ning kutsub sõidule peegli taha.Peeglid viivad teispoolsusse, need on väravad mille kaudu surm läheb ja tuleb, kuna vaadates peeglisse, “näed, kuidas surm töötab”. Surma armastades jääb aeg seisma, on võimalik saavutada surematus ja kuulsus, mis tuleneb teispoolsetest igavestest värssidest, mida lausuvad surnud igavesti kestvas raadiojaamas (irooniline vahepala: siinpoolsuses avaldab Orpheus värsiread, mis on teispoolsuses lausutud noore hukkunud rivaalitseva poeedi Jacques’i poolt). Kuid La Mort ei ole sugugi peamine otsustaja, vaid allub Surma Kohtule, La Mort on kõigest printsess, kes peab täitma kohust ning kes ei tohi suhelda teispoolsega (ehk meie poolt vaadates siinpoolsega). Jällekord tekib enesest vabanemise ja igavese saavutamise püüdluste kaudu sasipundar, mille lõpptulemuseks saab olla ainult kas katastroof või tunnistus, et “olen rõõmus, et olen elus”. Sest ainult tajudes teispoolsust kui teispoolsust omandab see maagilise mõõtme. Maagilisuse kättesaamatus muudab selle maagiliseks. Vastupanu meie tahtele ja soovidele. Here I am trying to live, or rather, I am trying to teach the death within me how to live. Ta ei saa seda kunagi selgeks. Ja kui saab, saab otsa ka poeetilisus.

Chicken with Plums

Poulet aux prunes

Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia 2011; lavastajad ja stsenaristid Vincent Paronnaud ja Marjane Satrapi; osades Mathieu Amalric, Maria de Medeiros, Golshifteh Farahani, Edouard Baer1950ndate Teheranis läheb katki viiul; õigemini, lõhutakse ära viiul, mis oli Nasser-Alile (Amalric) niivõrd kallis ja ainulaadne, et viiuldajal kaob pärast seda ära kogu eluisu. Lihtsalt ei ole võimalik leida sama kõla, sama nooti, sama hinge üheski teises muusikainstrumendis. Nasser-Ali otsustab surra. Tema naine (Medeiros) on see, kes lõhkus instrumendi, kuna mees ei tegelenud kaugeltki mitte piisavalt tema ja lastega, vaid istus ja viiuldas ja unistas. Möödunud aegadest, mil Iraan oli puhas ja puutumata ja – unistus oli veel unistus, mitte luhtunud tegelikkus. Naine küpsetab mehele tema lemmikrooga, kana ploomidega, et tuua ta välja, tagasi ellu, ent Nasser-Ali ei tee teist nägugi. Filmi pealkiri on luhtumise nimi, kaotuse väljendus ja kättesaamatu unistuse moondumine küpsetatud kanaks.Aga nüüd üldisemalt, mitte-süžeest. Õigupoolest võib kõike, absoluutselt iga tegelast ja isegi iga artefakti siin lugeda metafoorina – millena täpselt, teavad ilmselt need, kes Iraani ajalooga paremini kursis on; kuid lõhutud viiul ei saa küll väga raske pähkel olla ja samamoodi tegelane nimega Irane, kes annabki viiulile hinge. Sellise metafoorsuse, sümbolilisuse kasuks toimib asjaolu, et Satrapi ja Paronnaud on suutnud luua omaette maagilise fantaasiamaailma, milles ometi tegelased ja nende tegemised tunduvad olevat tegelikkusega rohkem seotud kui mõneski n-ö päris ajaloolis-realistlikus filmis.Nii et lugeda võib mitut pidi; võib ennast lasta kanda maagilisse muinasjutumaailma ja täielikult unustada Iraan, ajalugu, poliitika; võib ennast lasta kanda muusikal, mis paitab kõrva ja kriibib hinge – kus vaja. Kuid, üks tähelepanek veel: vaadates filmi meenus mulle taaskord kuivõrd on reaalsus haaratud fantaasiast, imaginaarsusest. Ja selle väljatoomine on “Poulet aux Prunes’i” kindlasti suurimaid õnnestumisi. Meie elu ja maailmataju juhivad ikka mingisugused utoopiad (kuidas saavutada, kui mitte ideaalset, siis vähemalt head ühiskonnakorda, kui ilus ma näen välja 50aastasena, hallipäine ja trimmis, eksole) ja käitumine (ajalooline ja poliitiline kaasaarvatud) sõltuvad mõneski mõttes palju enam neist imaginaarsustest kui konkreetsetest, nt valimisprogrammidest. Ja seda enam on vaja taolisi mitmekihilisi, ühesest lähenemisest kõrvalepõiklevaid muinasjutte nagu kana ploomidega.