Armastajate igavene elu

Only Lovers Left Alive

UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA 2013; lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch; osades Tilda Swinton, Tom Hiddleston, John Hurt, Mia Wasikowska, Anton Yelchin, Jeffrey Wright

RZ6A7363.JPG

Veri. Peaks olema toit nagu iga teine; toit, milleta vampiir ei suuda elada. Kuid kas “tavalised inimesed” toituvad, justkui manustaksid nad iga suutäiega doosi heroiini? Me kugistame igal hommikul, lõunal ja õhtul alla mingisuguse portsu, situme paar korda päevas ega mõtle sellele enam. Me toitume mõtlemata, seedime pingutuseta. Lühidalt: me ei tea, siin Lääne rikkalikus ja roiskuvas, dekadentlikus üle oma piiride – igas mõttes võlgades – elavas ühiskonnas, mida tähendab nälg. Me oleme harjunud saama rahuldatud, pidevalt ja kogu aeg, iga poeskäiguga; kuid kas pidev eneserahuldamine, mitte kunagi lõppev enesetäitmine, ei viita mitte sügavamale, fundamentaalsemale näljale? Kas vampiir on meie sisemine, varjatud subjekt, kes defineerub vaid näljasena? Baaris õlut juues vestlesime sõbraga, kes ütles, et subjektsus ei tõuse kunagi teravamalt esile kui öösel külmkapiukse vahelt sisse vaadates, teadmata mida haarata. Ühesõnaga, nälg ei ole see, kui sa tead, mida tarvis on, vaid see, kui sa tead, et midagi on puudu. Aga mis? Võib-olla mina ise? Aga kuidas iseennast süüa? Veri.

OnlyLovers2

Mahajäetud Detroit, veel mahajäetum linnaosa, kus ei ela “mitte keegi”. Ühest küljest on meil niisiis “mitte keegi”, figuur, mis kulgeb läbi ajaloo, surematuna, suuremana kui ajalugu; figuur, mis ei ole äratuntav tema endana, kuna teda defineerib puudus – kuna ta ei eksisteeri. Samal ajal näeme, et ka meie (meie, kes me ei tea, mida tähendab nälg, kes me sööme ja tarbime mõtlematult, naudime naudinguta) maailm on muutumas tühjaks: linnad on mahajäetud, vähesed elanikud uuristavad tühjalt seisvatele hoonekarkassidele veel viimaseid ajalookäike – enne kui kõik kokku kukub, moondub mitte-inimlikuks: looduseks. Muidugi, filmi on sisse haaratud idee, et meie ise võime saada üleajaloolisteks mitte-inimesteks, üliinimesteks, kelle jaoks ei eksisteeri head ja kurja, kes hõljuvad maailmas justkui puhtad ideelised olendid, kes tõusevad esile puhtas kunstis, mis annab eksistentsile mõtte. Kas kunst ei ole mitte nälja väljendus? Esitus sellest, mida ei eksisteeri; puuduse kohalolu? Kui ainult meie, tühised inimesed, oleksime võimelised lõpuks ometi iseendaks saama, kunstiteoseks moonduma … Kuid selleks on eelnevalt tarvis taasavastada oma tühisus.

Advertisements

Holy Motors

Holy Motors

Prantsusmaa, Saksamaa 2012; lavastaja ja stsenarist Leos Carax; osades Denis Lavant, Edith Scob, Eva Mendes, Kylie Minogue, Jeanne Disson, Michel Piccoli, Leos CaraxElu on unenägu. Elu on film. Elu on näitemäng. Lavastus. Vähemalt sajandeid vana tõdemus – milleks seda veelkord korrutada? Milleks sellest ikka veel toota tekste ja nõnda edasi? Aga kas elu on maa peal juba otsa saanud? Kas inimesed enam ei unista, ei näe und, ei rooma välja oma sisemisest keerdkäikudest vähemalt korrakski vaatama, ega maailm pole vahepeal reaalseks muutunud? Pildid, liikuvad ja seisvad suudavad öelda palju rohkemat kui mina siin sõnadega. Inimesed esimesest episoodist unenägija lavastaja kinoteatris kaotatud ajas näevad palju rohkemat kui mina ealeski suudaks ette kujutada. Ehk teavad nemad, see kukalde mass vaatamas helendavasse sügavikku, ehk teavad nad – et näitemäng on kõigest elu? Et seal ei ole midagi kindlaks määratut, et ajus tekkivad seosed on juhuslikud ja võivad viia ükskõik kuhu. Ehk näevad nemad neid seoseid? Igas ühenduspunktis tekkivaid kujundeid kui maailma seletavaid tõdesid?Võib-olla varsti oled ka sina üks nendest – ajatu ja kohatu, kõikumas maailmade vahel, kuna ainuke, mida näha võime, mida meil näha lubatakse, on meie omaenda soovid? Meie sisemised liikumised? Meie neuroniühendused? Oled sa kaunitar või koletis – või hoopis sigaret? Oled sa elus või surnud? Mõlemat? Pühad limusiinid: “Varsti pole meid enam inimestel vaja, varsti ei ole neil enam tehnikat tarvis, tehnika kaob, muutub nähtamatuks …” Liigub inimesse, sulandub temaga; vaatajast saab film ja omaenese suurim luupainaja. Olgu sellega kuidas on, aga senikaua –

Trois, douze, MERDE!

8 1/2

8 1/2

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Frederico Fellini; stsenaristid Ennio Flaiano, Tullio Pinelli, Frederico Fellini, Brunello Rondi; osades Marcello Mastroianni, Anouk Aimée, Claudia Cardinale, Sandra Milo, Rosella Falk, Barbara Steele

Aitäh, ETV! Nägin lõpuks ometi ära Fellini kaheksa ja poole ning minu filmikaanon on jälle täielikum. Ning “8 1/2”-l on täielik õigus sinna kuuluda. Tõeliselt meisterlik film filmist, loomingust, eluloomest, postmodernistlikust narratiivsest üleküllusest, orientatsioonikaost – lavastatud niivõrd täpselt, et kaob igasugune kahtlus, nagu oleks Fellini ise loomingulises ummikus, või, õigemini, loomingulisusesse mattunud. Ning iga otsustus võiks läbi lõigata köie, mis teda veel maailmaga ühendab.Sest loobuda ei ole võimalik millestki. Guido Anselmi (Mastroianni) on režissöör, kes ei saa kuidagi hakkama oma karjääriga, eluga ega uue filmiga. Teda jälitavad ajakirjanikud, preestrid, produtsendid, naised; ümberringi nõudmiste tulv, millele ei ole võimalik vastata. Mõistlikkust! Koherentset lugu! Moraali! Katoliiklust! Seikluslikkust! Lisaks veel mälestuskillud lapsepõlvest segatuna fantaasiatega, mis kummitavad ja sunnivad igaüks ise suunas, sunnivad absoluutselt kõike kujutama. Lisaks veel naised, muusad, kellest ühestki ei ole võimalik loobuda, sest absoluutselt kõiki on tarvis, et hakkaks tööle loominguline hammasratas. Nii koledat kui öö kui ka kaunist kui päikesekiir. Nii tarka nagu oraakel kui ka lolli nagu lauajalg. Siin peab sisalduma kõik, KÕIK!Oma tulevase olematu filmi tarvis laseb Guida ehitada torni, mis maksab mitukümmend miljonit, võimsa, tohutu platvormi, millele peaks maanduma … tulnukad. Torn kui Guido (ja Fellini) lammutamisele määratud mälestusmärk. Võimas ja kõikehaarav, universumi saladusi sisaldav rauakolakas, juba otsast roostetav.

Fellini otsus teha film sellest, kuidas ei ole võimalik teha filmi kõigest maailma voolavatest voogudest, on kõige lähem võimalus teha filmi kõigest. Siia võib kuhjata kokku kõik, mis vaese lavastaja pead ründab ning jääda siiski ühendatuks ühe subjekti kaudu, kes annab filmile struktuuri ja jätkuvuse. Subjekt, kes küll paratamatult filmi lõpul ohverdatakse sellele üleküllusele, kes ei suuda enam kunagi midagi luua, ei suuda end siduda reaalsusega; kuid subjekt, kes andis kuju kõigele ennast ümbritsevale. Ta võib nüüd lasta end mähkmetesse pakkida ning rahulikult uinuda, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta võib nüüd olla õnnelik ja pidutseda, sest reaalsuses tema film eksisteerib.

Life is a party, let’s live it together. I can’t say anything else, to you or others. Take me as I am, if you can… it’s the only way we can try to find each other.

The Devil’s Envoys

Les visiteurs du soir

Prantsusmaa 1942; lavastaja Marcel Carné; stsenaristid Jacques Prévert ja Pierre Laroche; osades Arletty, Marie Déa, Fernand Ledoux, Alain Cuny, Pierre Labry, Roger Blin, Jules Berry15. sajandi lõpp; kaks laulikut saabuvad parun Hugues’i lossi, et külvata segadust. “Saatan saatis maale kaks saadikut, et teostada kaost inimeste seas” – umbes nii kõlab filmi moto. Saadikute nimed on Dominique ja Gilles; noored, kes sammuvad müüride vahele täis teadlikkust ja otsustavust, silmis põlemas vallutushelk … Lossis on tulemas pulmad, paruni tütre Anne’i ning mingi üsna ülbe mehe Renaud’ vahel – ning esimesest hetkest peale tundub, et need kaks ei saa ju teineteist armastada, vaid peavad olema sõlminud mingisuguse kasumlikkuselepingu. Niisiis – on saadikud saadetud korda saatma kaost, kuid ehk muudavad nad maailma struktuuri sootuks korrastatumaks?Esimene laul ja Anne on kadunud, esimene tants ja Renaud on samuti läinud. Enam ei ole mingit kasu ega ka mingit mälestust ütlusest “unelmad on kahjulik ja kasutud”; unelmad võivad vaid elu pea peale keerata, selle lihtsalt ära rikkuda. Edaspidi toimub kogu tegevus just unelmate vallas; meie kallid tegelased ei suuda teha muud kui kinnistuda oma uute armsamate kujutistesse. Ning vaataja ei suuda muud kui kuuletuda filmi suurejoonelisele romantismile, idealismile ning visuaalsele mängule.Ajal, mil Prantsusmaale oli saabunud Saatan (küll veidi tõsisemal kujul kui ülal pildil nähtav Jules Berry), valmistas Marcel Carné tõepoolest suurejoonelise poeemi, mida on pidevalt loetud kui allegooriat natside sissetungile (laulikud ning Saatan) ning vastupanule ideaalide (armastus) kaudu. Ajas tagasiminek (või edasipürgimine) ei takista sugugi tänapäevase ühiskonna kritiseerimist (nii on ju ka mitmed Eesti autorid saanud endale (tagantjärele?) režiimiõõnestaja ehk vabaduse eest võitleja tiitli – oleneb kummast otsast vaadata). Isiklikult nüüd: taoline poliitilise allegooria tõlgendus tundub mulle kõige igavam võimalus, kuna filmis leidub niivõrd palju kaunist (ja vahel isegi ka hirmutavat) poeetilisust, vihjeid folkloorile, müstikat, huumorit ja nõnda edasi. Pean küll tunnistama, et alles eelmises postituses pakkusin ise Chaplini “Modern Timesi” poliitilis-ühiskondlik-majandusliku tõlgenduse, ei suuda ma kuidagi taandada “Öiseid külalisi” n-ö ideoloogiliseks kriitikaks. Aga ilmselt sunnibki karmim režiim otsima peenemaid väljendusvahendeid, mida tavavaataja võibki pidada oma teadmatuses kunstiks… Ühesõnaga, allegooria on siin kindlasti, kuid Saatanal on siin palju enam palgeid kui ühel poliitikul kunagi olla saab (enamasti kirjeldatud kui kahepalgelised, eks: lubavad, kuid tegutsevad omakasupüüdlikult).

Chillerama

Chillerama

USA 2011; lavastajad ja stsenaristid Adam Rifkin, Tim Sullivan, Adam Green ja Joe Lynch; osades Adam Rifkin, Ray Wise, Lin Shaye, Sean Paul Lockhart, Anton Troy, Joel David Moore, Kane Hodder, Richard Riehle

“Chillerama” on vanade õudusfilmide austusavaldus, mille peamiseks fookuseks on seksuaalne perverssus ja üldse, igasugune, seksuaalsus – peaasi, et oleks piisavalt eksplitsiitne. Seejuures on lausa üllatav, kuivõrd lõbusad, naljakad ja seikluslikud on pakutavad neli lugu. Aga võtame järjest. Cecil Kaufman paneb homsest kinni oma drive-in kino, viimase maamunal, ning soovib vaatajatele pakkuda show’d, mida need kunagi ei unustaks. Esiteks:Wadzilla, Adam Rifkini poolt lavastatud ja näideldud räägib mehest, kelle munandid suudavad toota vaid ühe elujõulise spermatosoidi korraga. (Hull?) teadlane leiutab ravimi, mis küll ei suurenda spermatosoidide kasvu, kuid võimendab selle ühe võimekust … Mees võtab rohtu ja läheb kohtingule kuuma tšikiga. Tuleb välja, et iga kord, kui ta erutub, kasvab spermatosoid sadu kordi suuremaks, sundides meest koheselt masturbeerima – ja “süsteemist välja saades”, hakkab Wadzilla juba elama omaenese suurepärast elu. Palju rõvedaid nalju ning ülivähe – tegelikult üldse mitte – tõsiseltvõetavust. Kuid seda ei olegi vaja, kui üks ülekasvanud hammastega spermatosoid linnas (hm … taustapildil) ringi sibab ja üritab vabadusesammast viljastada.I Was a Teenage Werebear, Tim Sullivani üllitis on üllatavalt leidlik … muusikal, milles geiteismelised muunduvad libakarudeks ning võitlevad omaksvõtmise nimel. Palju lolle tüdrukuid, karuseid poisse ja laulu ja tantsu ja verd. Nagu vaataks “Grease’i” ja mõistaks alles nüüd, kuivõrd totakas see laul ja tants kõik on. Tantsule ja trallile on veel lisatud James Deani mässumeelsust, mis paneb homolibakarud verejanuliselt normaalseid tapma ja nõnda edasi. Kindlasti lõbusam kui minu kirjeldus.The Diary of Anne Frankenstein, Adam Greeni “ümbertõlgendus” Anne Franki päevikust: nimelt leidis Hitler omal ajal juudi-kirjutise, milles räägitakse surmast elu loomisest ning asendas selle “päevikuga, mis oleks nagu kirjutatud mingi virila tütarlapse poolt”. Olete muidu kuulnud sellest, et Hitler on mingit pidi juut? Green mängib sellega üsna oskuslikult, tehes Hitlerist ainsa, kes soravat saksa keelt kõnelevate tegelaste seas pursib midagi juudikeele taolist, nimetab oma koletise Meshugannah’ks, kes näeb välja nagu rabi-Popeye ristsugutis. Peab ütlema, et “Diary” on neljast vast kõige leidlikum ja nutikam – võib-olla seetõttu, et ei keskendu vaid pornole.Zom-B-Movie, Joe Lynchi teisi kolme filmikatsetust raamistav jutustus drive-in-kinost, mis satub zombie-rünnaku ohvriks. Keskendub taaskord jälle pea ainuliselt pornole: zombie’d on seksihullud maniakid, kes kepivad kõike ja kõiki. Taustaks käib film “produtsentidelt, kes tõid meile näiteks “Salo 2-e”, nii et – mida siin ikka oodata. Konkurentsitult igavaim sissekanne muidu üsna naljakasse grindhouse-antoloogiasse. Üks nurin siiski: rohkem õudust ja vähem rõvedust ehk oleks asjad paremini tasakaalu toonud. Praegu jäi liigse parodeerimise tunne, mille äärmuslikkus ei olnud tihti sugugi äärmuslik, vaid – eriti viimase filmi puhul – nagu junn näkku.

Lühivaatamised 6-12

Après le sud (2011)

Kena väike draamafilmike. Kenadest väikestest inimestest. Kelle elud ei ole just kõige kenamad. Kõik on omamoodi kannatavad hinged, valutavad liikmed ühiskonna kehas. Anne on ülekaaluline üksikema, kelle päevateekond viib ta haiglasse paigaldama maoballooni, mis tekitaks pidevalt täiskõhutunde. Amélie on tema tütar, suvine kaubamajakassapidaja, kes avastab, et ta on rase, kes avastab ühesõnaga, et tulevikku eriti ei ole. Luigi on tema boyfriend, kes paneb kuuri põlema, saab isa käest peksa ja tahab tagasi Itaaliasse põgeneda. Neile lisandub vana mees, kibestunud ja väärikust kaotav, seda meeleheitlikult taastada üritav. Vana ja nõder meeleheitlikkus viib aga üsna kindlas joones traagikani. Kõik kistakse alasti ja keegi ei saa enam hakkama endiselt, mugavalt, varjatult.

Hysteria (2011)

Siin võiks ju olla potentsiaali: “Film vibraatori leiutamisest”; Maggie Gyllenhaal, Jonathan Pryce. Nojah, muud midagi. Sest taandub kõik ikkagi samale vanale armastuskomöödiale. Kuigi jah, kuskil oli ka õppetund: naisi ei tasu taandada hüsteerikuteks. Muidugi, tuleb välja mõelda peenemad haigused, mis ei tunduks niivõrd peale surutud … Üks neist võiks olla nt mehe puudumine. Gyllenhaali tegelasel ei ole meest, ta jookseb ringi ja … hüsteeritseb. Lõpuks, kui armastusväärne mees ütleb kohtus, et tal ei olegi – et kellelgi ei ole – hüsteeriat, rahuneb naine maha ja mees suudab ta kodustada. Ja kõik. Vibraator jõudis ka kuninganna … kätte.

Men in Black III (2012)

Ausalt öeldes ei mäleta ma eelmistest filmidest suurt midagi. Tommy Lee Jones oli vist tegija ja Will Smith käis vahel vist närvidele. Siin on Tommy ikka tegija, Will ei käi niivõrd närvidele ja lisaks on noore K rollis Josh Brolin, kes võimaldab heita tõeliselt lõbusa ja isegi vahel sügava pilgu vana kivinäo mitte-nii-kivi-noorusse. Ajahüpped on võimsad, ajaloogika on samuti üllatavalt hästi kokku jooksutatud, lõpuks võib-olla isegi liiga perfektselt. Tulnukad on tegijad, humoorikad. Dialoog – ja dialoogi puuduminegi – on naljakad. Tegemist, ilmselt, viimase osaga: lõpp oli niivõrd kurvameelne ja ülev samaaegselt, et ega sealt enam kuskile eriti minna ei ole. Ring sai täis. 1969. aastast kuni 2012ni. “Mommy, the President drank my milk! And he didn’t say “please”.”

Iron Sky (2012)

Jälle: potentsiaali on. 1945. aastal lahkusid natsid Maalt ning asusid elama Kuu Pimedale Küljele. Nüüd, kui Ameeriklased saadavad üle pika aja Kuu peale ekspeditsiooni, avastab neegerastronaut, et natsid plaanivad taas Maad vallutada, puhastada jne. Siin on mõned head momendid. Ameerika president käitub nii, nagu vist tahaks käituda iga maailma tähtsaim inimene – karistamatult. Sõjaaeg toob riigijuhtides ikka välja parima. Kuid nali/huumor jääb enamasti ikka maha sellest, mida võiks saavutada kuu-natside vallutusega. Üsna labane, nagu maalased, kes ei väärigi muud kui natsivallutust. Aitab viita küll poolteist tundi, kuid ei mingit elamust. Üks oodatumaid ulmekaid valmistas (oodatud?) pettumuse. Parem “MIB 3-e” vaadata ja end ka mõnusalt tunda.

Bubba Ho-Tep

Bubba Ho-Tep

USA 2002; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Bruce Campbell, Ossie Davis, Ella Joyce, Heidi Marnhout, Bob Ivy

Pildil on Elvise-jäljendaja Sebastian Haff. Või hoopis Elvis ise, nagu mees räägib? Nimelt olevat Elvis andnud Sebastianile kanda Kuninga raske rolli; ning kui Kuninga-asemik-Sebastian 1977. aastal sussid püsti viskas, jäi tõeline Elvis maailma tundmatutesse nurkadesse ringi hulkuma. Ja jõudis välja vanadekodusse, kus me temaga nüüd kohtume. Ja teda mängib kuulus kurjusetapja Bruce Cambpell. Elu vanadekodus ei lähe aga sugugi nii lihtsalt kui võiks. Kõigepealt, erektsiooni ei ole juba kahe presidendi ametiaja jooksul tekkinud. Eluisu on kadunud. Lisaks, hakkavad vanurid tema ümbe surema. Kas veidral kombel? Ei tea, tunduks nagu loomulik, kui vanurid kõngevad. Aga siis kohtab Sebastian/Elvis võimsat skarabeust/prussakat ning hakkab mõtlema, et midagi võib siin valesti olla.

Ehk isegi võib erektsioon tekkida. Selleks on ent vaja veel kohata mustanahalist JFK-d, mustaks värvitud JFK-d, et keegi aru ei saaks, et see tegelikult tema on ja et ta tõepoolest elus on. Ossie Davis mängib 1963. aastal tapetud Ameerika presidenti, kes on samuti sattunud ühte tundmatusse vanadekodusse ning kes teab üllatavalt palju vaaraode ning skarabeuside kohta. Kes oskab lausa Vana-Egiptuse piltkirja lugeda. Niisiis, mehed asuvad võitlusse maailma vanima kurjusega, muumiaga, kes sööb inimeste hingesid, tihtipeale neid inimeste buttcrack‘idest välja imedes. Niisiis, üks asub oma kõndimisraami toele ning teine tuunib oma elektrilise ratastooli ning – vanadekodubluus muutub tõsiseks rock’n’rolliks!

Kuradi lõbus film on. Kaks kuulsat vanameest, Bruce Campbell/Elvis ja Ossie Davis/JFK, teevad vanale muumiale Bubba Ho-Tepile tuule niimoodi alla, et mitte-kuradi-keegi enam ei kahtle, et Elvis on elus. JFK võib-olla veidi vähem, aga vahet ei ole. Ja kõige olulisem: Elvis salvitab oma mune ise. Kui on vaja lõõgastavat õhtut tõeliste “vanade torisejatega”, siis – pöörduge siiapoole. Don Coscarelli, kultusliku “Phantasmi” lavastaja järgmine film “John Dies at the End” jääb nüüd minu poolt igal juhul pikkisilmi oodatud. Suurem eelarve ja veelgi – paljugi – rikkama kujutlusvõimega algmaterjal: David Wongi hirmsalt naljakas romaanike.