Light Boxes

Shane Jones, “Light Boxes”, Hamish Hamilton (Penguin Books), 2010 [2009]

In the crop field four people are found standing with their heads tilted back and arms frozen to their sides. Eyes closed, their mouths stretched open and filled with snow. (lk 16)

Veebruar on kestnud juba üle 300 päeva, ja väljapääsu ei ole kuskilt näha. Taevas on vaid kaks kurjakuulutavat auku, mille salapära hirmutab linnaelanikud neist eemale. Lisaks on muidugi kehtestatud igasugune lennukeeld. Inimestel on masendus. Kõik on hall, külm ja masendav. Veebruar valitseb linna, röövib väikeseid tüdrukuid ja takistab teistel aastaaegadel võidule pääseda.

The left side of my body is Bianca and my right side is Selah. With no body, I have no reason to move from this spot. (lk 73)

Meeleheitliku meetmena otsustatakse Veebruarile kuulutada sõda, kui linna saabub rühmitus nimega The Solution (Lahendus), mille liikmed kannavad linnumaske. Sulatatakse lund, lastakse taeva suunas lahti mesilased jne. Ühesõnaga, “Light Boxes” on muinasjutt, milles üks avaus võib viia ükskõik millise lahenduseni:

I placed my head inside a horse’s neck. Deep inside that web of  flesh, among the organs and bone I saw a miniature town that was identical to ours. I saw Thaddeus and Caldor and Bianca and everyone else asleep in hammocks tied to the ribcage. I saw a little balloon carrying horses in a basket. I saw kites pushing clouds into a burning sun. And where the stomach was I saw myself standing on a frozen river. Wind tunnels around my leg lifted my dress and pulled my hair towards the clouds. I could feel the cracking of ice against the bottom of my feet. Fish ate water and screamed for me to come down and have some tea have some mint. (lk 69)

Jones kirjutas raamatu ülilühikeste peatükkidena, maksimum kolm väikses formaadis lehekülge; jutustajad on erinevad. Iga lehekülg avab uue ukse, vaatenurga, mille järgi muinasjutt-müsteeriumit mõista. Aga see kõik kõlab kuidagi imeliselt kokku ega tundu sugugi naiivne, nagu vahel muinasjutulistele jutustustele kohane. Ülaltoodud lõik hobuselihas seiklemisest peaks tooma silme ette ka selle maailma tumedama poole. Kuid muinasjutud ongi ju hoiatusnarratiivid? Jälle, õnneks sellist tunnet lugedes ei tekkinud, nagu oleks tegemist mingi moraalilooga, vaid väga hea kujutlusvõimega kirjutatud ja vormiliselt-teostuselt väga nauditava tekstiga. Lõpplahendus on küll paratamatu, aga see ei kahanda kuidagi uue nägemuse võimsust, tervikpildi rikkalikkust. Sest nagu öeldud, siseneda võib igasugu vaatenurkadest – ja unenäolisuse reaalsus sellest vaid võimendub.

Keegi hea inimene võiks Shane Jonesi väikese pärli ka eesti keelde tõlkida.

Flandria tee

Claude Simon, “Flandria tee”, Tallinn: Eesti Raamat, 2011 [1960], tõlkija Leena Tomasberg

“Ta on mures ja püüab seda varjata Eks temagi taha end julgustada Sellepärast ta nii palju räägibki Sest muud tal varuks ei ole kui see rõhuv visa ja ebausklik kergeusklikkus – või õigemini see usk – kompensatsiooniks omandatud teadmise absoluutsesse ülimuslikkusse, usk kirjasõnasse, sõnadesse, mida tema enda lihtsast talupojast isa ei olnud iial suutnud dešifreerida, mistõttu ta omistas neile, koormas need niisiis justkui mingi müstilise, maagilise võimega …” (lk 24)

Claude Simoni “Flandria tee” on täis kõnet, mida ei ole võimalik paigutada kellegi konkreetse suhu, mis ei ole lausutud mingi konkreetse eesmärgiga – näiteks et konstrueerida süžee, mille kaudu seletada sõda, selle sündmusi ja asetada sõdurite meeleseisundite narratiivi, milles isegi kõige seletamatum leiaks oma õige koha. “Flandria tee” on paljuski kõnelemine – et lihtsalt kõneleda, kuna vaikimine tähendaks lõplikku alistumist, meelekaotust ja -heidet.

Ma ei olnud vist enam päriselt seal. Ma mõtlen: ma ei teadnud enam õieti kus ma olen või millal see on ja mis toimub ja kas ma mõtlen üldse tema peale […] (lk 74)

See vohav ja lopsakas kõnelemine ei tähenda loomulikult, nagu leiaks raamatus toimetav (?) seltskond lahenduse, miks nad seal on, mida nad teevad ja isegi millest kõnelevad. Meeleheide ja enesekaotus on läbivalt kohal, kõikjal ringi hiilivad, kuni punktini, mil tegelasi ennast enam ei eksisteeri ning on olemas vaid kõne; keel, mis peaks väljendama inimese olemust ja lubama tal eksisteerida mõtestatud tervikuna, lagundab ajaloo, mälu ja koos nendega ka isikud. Keel fragmenteerib subjekti, et sünnitada – mida? Simoni raamatus saab sõnast, mulle tundub, sõna otseses mõttes elav liha, mis elustab ja samas moonutab nägemused, pilgud, mälestused. Kõne sünnitab maailma ja ajaloo, ent ei taanda seda loogiliseks jadaks, vaid laotab selle liha – mateeria – sügavale meie kogemusse, mida ei ole enam võimalik korrastada.

[…] nagu poeks sel öisel lõputul ratsasõidul olnud muud põhjust, muud eesmärki kui leida lõpuks eest see tihedast ööst välja voolitud läbikumav ihu: mitte naine, vaid naise idee, kõigi naiste koondkuju, see tähendab … […] pehmest savist rohmakalt vormitud kaks reit kõht kaks rinda kaela ümmargune sammas ja kurdude vahes nagu pretsiissete primitiivskulptuuride keskpunktis see puhmjas suu, looma nime sarnase loodusloo terminiga tähistatud asi – vulva pulp polüüp -, mis viib mõtted lihatoidulistele, pimedatele, kuid huulte ja ripsmekarvakestega varustatud mereorganismidele: selle koja suue, ürgne sulatustiigel, mida ta uskus end nägevat maailma üsas, nagu valuvormid, milles ta poisieas oli õppinud sõdureid ja ratsanikke valama, raasuke tainast pöidlaga vormi pressitud, ja väljuski legendikohaselt relvis ja kiivreis armutu sugu siginedes kihades valgudes üle maa […] (lk 27)

Aegruum, milles üritatakse selgusele jõuda, mis toimub, kuidas toimub ja millal toimub on läbistatud kogemusest, milles ei ole võimalik aega ja ruumi eraldada, milles need on omavahel segunenud, kuni punktini, mil eksistents ise satub kahtluse alla.

Sest kuidas öelda kui kaua aega on inimene juba surnud kui eile nüüdsama ja homme on tema jaoks lõplikult olemast lakanud […] (lk 67)

“Flandria tee” näol on tegemist tekstiga, mis nõuab lugejalt samasugust enesekaotamist; ta peab laskma teksti aegruumil enese peal töötada, laskma tekstil endast läbi voolata, et sõnad saaksid elustuda, saaksid materiaalseks kogemuseks. Kokkuvõtva, korrastava süžee asemel inimest laastav kõne, mis joonistab (mõtestatud) eksistentsi piire.

[…] sõda laotus nii-öelda rahumeelsena meie ümber, puhuti kõmahtas tühjades puuviljaaedades mõni kahuripauk, tuhm monumentaalne ja tume nagu paugutaks tuul tühjas majas uksi, kogu maastik liikumatu taeva all oli elutu inimtühi, maailm oli seisma jäänud paigale tardunud ja murenes pudenes lagunes raashaaval nagu hüljatud majalobudik kus aeg võib teha oma seosetut hoolimatut nimetut hävitustööd. (lk 198)

17.90€

Frédéric Beigbeder, “17.90€”, Tallinn: Varrak, 2011, tõlkinud Anti Saar

Õnn on ahastusseajav.

Milles peitub õnn? Valges liivas, sinises taevas ja soolases vees. “Vesi, Õhk, Elu”, nagu ütleb Perrier. Õnn on astuda Perrier’ mineraalveereklaami või saada reisifirma reklaampostriks kuulsa merest väljuva jalajäliereaga, mis tulisel pontoonil hetkega aurustub.

Kuidas leida (tõelist) õnne, kui sind ümbritseb igakülgselt reklaam, mis kinnitab sulle, et oled õnnelik, kui tarbid vastavat toodet, kui saavutad õndsuse läbi pideva nuumamise ja sellele järgneva paastumise. Kui reklaam eraldab sind kõigist inimestest ning paneb mõtlema vaid selle peale, kuidas eneserahuldamiseks saada piisavalt pappi, et osta omale tossud. (Rikkad müüvad Nike’e, et osta narkot ja vaesed müüvad narkot, et osta Nike’e.)

Põhimõtteliselt peaks demokraatlikul ühiskonnal olema huvi kasutada kommunikatsiooni erakordset jõudu inimolendite maailmapildi avardamiseks, mitte selle kinninöörimiseks. Kuid seda ei juhtu iialgi, kuna seda võimu valdavad isikud eelistavad igasugustest riskidest hoiduda. […] Nad teavadad, et teie ainus jõud peitub teie deebetkaardis. Nad tahavad takistada teil valimast. Nad peavad muutma kogu teie vaba aja šoppamise ajaks.

Raamatu peategelane on Octave, suure reklaamiagentuuri loovkujundaja, kellel on kõrini. Enesest, tööst, tarbimisest, elust üldisemalt, sest kogu sellest turumaailmast ei näi absoluutselt väljapääsu olevat. Võiks ju arvata, et olles ise süsteemis sees, juhtival kohal isegi, on vastupanu lihtsam, on võimalik midagi muuta, vähemalt ise astuda välja fassaadimaailma klantspildilisusest ning olla “õnnelik”. Kuid vastupanu seisneb tema jaoks eelkõige teistmoodi tarbimises – narko, litsid, jne – mis võimaldavad enesehävitust, mitte loomist. Niisiis, et saavutada mõnevõrra positiivsem tulemus, otsustab Octave kirjutada selle raamatu. Kuid saavutab hoopistükkis edutamise. Kõikvõimalikud ülbitsemised, solvamised, kaklemised jne kulmineeruvad tugevama positsiooni saavutamisega. Tuleb välja, et siiski on ainuke võimalus enesehävitus, enese kustutamine kaardilt, sest ainult reklaam, teadmine, et sind jälgitakse, et sa oled nähtav ja et sinuga “arvestatakse” (tarbija) üleüldse moodustabki selles maailmas inimese.

Iga natukese aja tagant haigutab tagaplaanil keegi tüdruk, kes ei tea, et teda parajasti filmitakse. Siis sõidab kaamera talle lähemale ja niipea, kui tüdruk märkab objektiivi, lööb ta uuesti tulesädemena lõkendama, hakkab pornonäitleja poose võtma ja teeseldud süütusega oma sõrmi lutsima. Terve lõpmatusena tunduva tunni jälgid sa seda supelfašismi ja nuusid oma kokat.

Varsti ei pea sa enam liigutamagi: tootjad tunnevad su maitset, kuna su külmik on ühendatud netiga, ning toovad sulle koju kätte kogu toidumoona, mida sul parajasti napib – kogu su elu võetakse arvele ja industrialiseeritakse. Kas pole oivaline? Ütle kaamerale tere – tema on su ainuke sõbratar.

Reklaam on Béigbéder’ romaanis midagi ohtlikku, hävitavata ja samas vältimatut – reklaam kirjutab sulle ette võltsvajadused, mille kaudu sa pead ennast vormima, st see on takistus, mis on ees tõelisel eneseloomisel; samal ajal on ta aga vältimatu tingimus olemiseks üleüldse, reklaam loobki selle maailma, milles me elame, ja lõppeks meid. Sest, olles juba röövitud igasugustest sotsiaalsetest ja intiimsetest suhetest, ei jää peale reklaami kaotamist järgi muud kui vaid tüütu mõttetu seks, olesklemine, nühkimine, mis ei saa pakkuda rahuldust. Olles õpetatud elama individualistlikult eneserahuldamise eesmärgil igasuguste brändide kaudu, ei oska keegi elada teistmoodi, ei oska enam kommunikeeruda teiste inimestega, luua suhteid, mille kaudu saavutada see müstiline tühjus nimega “õnn”.

Linn ja Linn

China Miéville, “The City & the City”, Macmillan, 2009

The Breach was nothing. It is nothing. This is a commonplace; this is simple stuff. The Breach has no embassies, no army, no sights to see. The Breach has no currency. If you commit it it will envelop you. (297)

Autor pardiga

Miéville’i romaan mängib vägagi keerulise ideega – kaks linna, mis asuvad ühes ja samas füüsilises ruumis, mille piire valvab müstiline eimiski-politsei nimega Breach. Lugu iseenesest on küllaltki lihtne – mõrvatakse üks tüdruk ning uurija asub asja lahendama, tavaline kriminull, eks ole. Kuid just see mäng piiridel, see linnasemioosi suursaavutus annab raamatule tema eripära ja võlu. Tegevus toimub, nagu öeldud, kahes linnas – fiktsionaalsed Besźel ja Ul Qoma, mis ilmselt asuvad kusagil Balkani piirkonnas-Ida-Euroopas. Ja nagu öeldud, asuvad nad ühes ruumis; nendevahelised piirid on niisiis nähtamatud piirid, läbi ja lõhki semiootilised piirid, mida elanikud peavad alates imikueast õppima: kuidas näevad välja võõra linna elanikud, majad, tänavad, millised on nende nimed – et osata neid mitte-näha. Linnas kõndimine on pidev pinge nägemise ja mitte-nägemis vahel, kuid et mitte-näha, on tarvis siiski võõras ära tunda, märgata, et mitte-märgata. Kui jääda pikemalt pilguga peatuma teise linna elaniku, kes kõnnib sulle vastu samal tänaval, kostüümil, haarab sind endasse Breach, eimiski, piir ise.

Seda piiri, seda mitte-ruumi, mis asub ruumide, mis igakülgselt ja dimensoonselt omavahel lõikuvad, peab tundma õppima Besźeli uurija Tyador Borlu, kes seoses üliõpilasneiu, kes uuris müütilist Orciny’t – mis rahvajuttude järgi valitseb kahte linna, kuid mida keegi ei näe, ei taju, mille liikmed ei eksisteeri üheski tegelikus ruumis -, mõrvaga peab reisima rivaal-linna Ul Qomasse, et avastada vandenõu, mis ohustab kogu viimse pisiasjani organiseeritud elukorraldust kahe kattuva-erineva ruumi vahel.

Copula Hall had over centuries spread, a patchwork of architecture defined by the Oversight Committe in its various historic incarnations. It sat across a considerable chunk of land in both cities. Its inside was complicated – corridors might start mostly total, Besźel or Ul Qoma, become progressively crosshatched along their length, with rooms in one or other city along them, and numbers also of those strange rooms and areas that were in neither or both cities, that were in Copula Hall only … (157)

Järjekindlus, millega Miéville linnadevahelisi piire kirjeldab, loob, analüüsib ja esitab, annab loole juurde komplekssuse, mis muudab raamatu nauditavaks mõtteharjutuseks – kujutlege kahte-kolme objekti ühte ruumi okupeerivana, lisaks veel mitte-ruum, mis neid eraldab, mida ei ole, kuid milles siiski on võimalik eksisteerida. Kujutlege seda pidevalt, et te peate selles elama, et teie majas, teie toas, asuvad objektid, mis näiteks asuvad Venemaal, et te peaksite peldikusse minemiseks viisat taotlema. Et seda piiri valvab eimiski. Et see piir on eimiski. Ja et see eimiski valitseb teie liikumist, tähendustamist ja seda, kes te olete. Ent see on vajalik ja möödapääsmatu, et üldse olla.