The Public Woman

La femme publique

Prantsusmaa 1984; lavastaja Andrzej Zulawski; stsenaristid Andrzej Zulawski ja Dominique Garnier; osades Valerie Kaprisky, Francis Huster, Lambert Wilson, Patrick Bauchau

Lühidalt: noor naine avastab enda, (filmi)maailma, poliitika, armastuse keerdkäike.Pikemalt: Zulawski “L’amour braque’ile” eelnev ja “Possessionile” järgnev film ei saa hakkama ilma Dostojevskita, ilma traagikata, ilma ülevoolavate, -mängivate näitlejateta, kes peavad absoluutselt iga ihuliikme mängu panema, et leida eneses üles hing, kes meeleheitlikult üritavad hingestada kogu ümbritsevat, otsides viimasest samal ajal uimastavaid aure, mis paneks teravamalt tajuma, paneks pea pööritama niivõrd kiiresti, tekitaks vertiigo, milles sulandutakse keskkonnaga ühte, tekitades mööda pimedaid tänavaid luusiva ja kõikjaloleva udu.Dostojevskist rääkides: seekord on “La femme publique’i” tegelane, lavastaja Kessling (Huster) käsile võtnud D. “Sortsid/Kurjad vaimud/The Possessed”. Kessling värbab Etheli (Kaprisky) peaossa, alustab laastamistööd noore naise psüühika peal, nõudes temalt emotsiooni ja sügavust, nõudes, et naine üldse tunneks midagi. Paralleelselt teenib “avalik naine” raha alasti poseerimise-tantsimise eest: ta on harjunud paljastama oma keha, kuid kõik muu jääb maailma eest varju. Sulgumine ümbritsevast on lähtepunkt; sulgumine pilgu, vaate eest, mille eesmärgiks ongi sulgeda:Fotograaf ei ole kunstnik, vaid hingede laastaja, kehade vangistaja, seiskaja, pervert. Ta ei ole õigupoolest isegi fotograaf: saades aru, et kõike, mis vaja, näeb ta ka ilma kaamerata, heidab ta kaamera kõrvale. Asi ei ole fotograafias, vaid pilgus. Mehe pilk kui kuri vaim. Aga kuidas on lood kinoga? See ei ole mitte vähem kuri, mitte väiksem painaja. Pilk, mis fikseerib keha positsiooni aegruumis ja muudab selle kultusobjektiks, n-ö röövib liikuvuse, hinge. Kuid kino, mis nõuab emotsiooni, lisareaalsust lisaks pildile, poeb hinge, ei lase enam lahti, nõuab kogu olemust, kogu keha selle liikumises.

Aga, aga, siin on aga. Kino ‘possessioon’, vähemalt nii nagu Zulawski seda siin (mõjuvalt ja meisterlikult, tempokalt ja suurejooneliselt) esitab, ei ole piirav, rõhuv, represseeriv, vaid vabastab, ääretult ja piiritult vabastav. “Avalikus naises” on see ehk isegi paremini esil kui “L’amour braque’is”, mis kõrvaldab igasuguse viite n-ö tegelikkusele, sellele “karmile reaalsusele”, mis on “realistliku” kunsti väidetavaks referendiks, ja asendab selle kunstilisega, “maagilise” või “hüper-” reaalsusega, mis mõjub igati rohkem vahelesekkumisena, katkestusena ja võimelisemana mõjutama poliitilist, sotsiaalset, kultuurilist kaasaegsust kui see tegelik reaalsus.

“Avalikus naises” säilib veel see vastandus kogu keha ja hinge valdava kunstilise, ülireaalsuse ja vaesestava, ainult aktuaalsele käitumisele ja käitumismustritele taandava tegeliku reaalsuse vahel. Fotograaf oma pilguga, mis taandab kahemõõtmeliseks, muudab oma vaatlusaluse objektiks, mida võib oma tahtmise järgi paigutada ja moondada kuidas tahes, on tegelik, aktuaalne pilk. Fikseeriv-vaigistav-käskiv pilk. Kino oma koguhingelise valdamisega aga ei ole pelk põgenemine. See possessioon muundab kogu subjekti niivõrd põhjalikult, et toimub katkestus tegelikus korras, kino kurjad vaimud panevad tegutsema, avama pilku, mis on sind seinale naelutanud – kino ja terrorismi, kino ja hulluse, ja muidugi kino ja tõelise vaevatud hinge vabastuse pidev seos nii “La femme publique’is” kui “L’amour braque’is”.

Mad Love

L’amour braque

Prantsusmaa 1985; lavastaja Andrzej Zulawski; stsenaristid Andrzej Zulawski ja Etienne Roda-Gil; osades Sophie Marceau, Francis Huster, Tchécky Karyo, Christiane Jean, Jean-Marc Bory, Michel Albertini

Mul puuduvad adekvaatselt intensiivsed, energilised, hullumeelsed sõnad kirjeldamaks Zulawski hullumeelset armastust, nii et pean kõigepealt näitama, et oleks mingitki aimu, milline see välja näeb, kuuldub ja mõjub:

Miki Hiire, pardi, klounimaskides ülevoolava käitumisega tegelased röövivad panka justkui tantsiksid mingi sisemise muusika järgi, liiguksid sisemise sunni järgi mitte kunagi seisma jääda ega midagi tagasi hoida. Maskid naeravad meile ja meie rahale näkku, prääksuvad nii, et saame aru, kui idioodid me oma vaoshoitud vagaduses oleme … Järgneb aga veel suurem rünnak, kahetunnine hüsteeriline, tohutult intensiivne kogemus, mis tahab purustada kõik piirangud, mis vangistavad meie kehasid. Eeldame, konventsioonides kinni nagu ikka, et peale pangaröövi maskide alt välja ilmuvad tegelased on tõsised röövlid, kes röövivad raha raha pärast, kes lähevad pärast oma peidupaika papihunnikuid jagama ning lähevad siis oma villadesse mõnulema. Kuid maskide alt ilmuvad välja – veelgi hullumeelsemad tegelased, kes alles nüüd hakkavad tantsima, lausa lõkerdama; oma ülevoolavuses langevad krampidesse; ühesõnaga, on täpselt sellised nagu nad tahavad olla, nagu nende keha neil käsib toimida. Terve “L’amour braque” oleks justkui täis Nolani loodud Jokkerit Heath Ledgeri geniaalses hulluses: What doesn’t kill you, simply makes you … STRANGER. Raha röövitakse ainult selle põletamiseks. Some people just want to see the world burn

Ma ei kasutanud enne sõna idioot juhuslikult. Vaatasin filmi ja mõtlesin, et siin on midagi palju vanemat kui kaheksakümnendate popmoeaktsioon, midagi sügavamat ja samas midagi palju otsesemat, radikaalsemat, vabastavat vägivaldsust ja kehalisust … Mõtlesin Dostojevskile. Ja lõputiitrite saabudes selgus, et film on inspireeritud “Idioodi” poolt. Kahjuks ei saa “L’amour braque’i” kohta öelda Dostojevski ekraniseering, tegemist on liiga lõdva viitamisega – vastasel juhul loeks selle automaatselt Dostojevski parimate tõlgenduste hulka. Zulawski ei tegele niivõrd vene meistri romaani sisuga, süžeega, kuivõrd just kontseptide, tunnetuse, meele- ja kehaseisunditega.

Armukolmnurk Mary-Léon-Micky on esitatud kui üksteist piiramatult armastavad inimesed, lausa piinarikkalt võimsalt; kusjuures ei ole sugugi kahe mehe armastus ühe naise vastu, vaid meestegi vahele seotakse lõhkumatu sõprusside. Léon mängib konkreetselt Idioodi rolli – süütu, lootusrikka pilguga noor mees otsimas oma elu armastust -, kuid, nagu öeldud, on siin kõik idioodid, kõik on Jokkerid. Röövlijõugu juht Micky on samavõrra süütuke ja rikkumatu, kui asi puutub armastusse: see tähendab, et ei ole endale peale asetanud piire, mis muudaksid armastamise käitumiseks ühiskondlike koodide järgi. Kogu südamest! Alati!Kõik tegelased annavad endast absoluutselt kõik; elutahe, naudinguiha on niivõrd suured, et igasugusest tegutsemisest saab kiremöll ja piinav-naudinguline kehaline kogemus. Süütu ja tütarlapseliku näoga noor Sophie Marceau kehastab kogu seda energiat ja iha, kogu läbistavat naudinguvalu, mis tegelasi valdab. Nii puhas, nii selge, nii rikkumatu, nii täielik – ja just seetõttu niivõrd ohtlik, et võib hävitada terveid elusid, terveid maailmu. Kuid võib neid ka ehitada, luua, olla aluseks tohutule kreatiivsusele. Zulawski “L’amour braque” selle traagiliselt valusa loomingulise naudingu pinge suurepäraselt välja toonud, seda lausa kehastades, luues niivõrd energilise linateose, niivõrd ründava, et sellest ei ole õigupoolest midagi kuulda olnud, välja arvatud paar (sõna otseses mõttes ainult paar) arvustust netiavarustest. On olemas vabastav viis loominguliseks idiootluseks – L’amour braque, hullumeelne armastus, endast absoluutselt kõige andmine, konventsioonide lõhkumine ja uute olemisviiside loomine. Leidsin imdb-st järgmise “arvustuse”: This movie is totally insane, all the characters are weird and the actors even sophie marceau are at their worst ,i tried to find a single person that would be a bit normal but there was none, stay away for sure. Normaalsus on ju see, mis peaks filmidest eemale hoidma panema??? Rohkem hullumeelsust!