Testament of Orpheus

Le testament d’Orphée, ou ne me demandez pas pourquoi

Prantsusmaa 1960; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteaud; osades Jean Cocteau, Maria Casares, Edouard Dermithe, Yul Brynner

Kunstnik maalib alati ainult enese portreed. Sa ei suuda kunagi kujutada seda lille. – ütleb Cégeste Jean Cocteau’le kui viimane noh … üritab lille maalida. 1950. aasta “Orpheuse” järg seab esiplaanile lavastaja ja filmi. Kui “Orpheuses” oli teispoolsusega ühenduspinnaks peegel filmi sees, see toimis tegelasi vahendava portaalina, siis nüüd on selleks pinnaks ekraan ise, mis paneb meid ületama piiri teispoolsusse, lavastajat ja tegelasi tulema üle meie poole. Ekraan on see, mis seab meid silmitsi surmaga. Seab meid silmitsi poeediga, Jean Cocteau’ga.Poeet on see, kes eksleb igavesti teispoolsuse, ajatus ajas, igavikus, kus küsimusele “mis kell on?” vastatakse enesekindlalt “ei”. “Kus ma olen?” – “Eikusagil”. Ainuke vastus, mille sa võid saada, ainuke otsus, mis sinu üle tehakse: “Sa oled mõistetud eksistentsi!”. See on absoluutne miinimum. See tähendab kas sinult on võetud kõik reaalses maailmas eksisteerimise võimalused või et sa oled täielikult vaba eksisteerima oma keele kaudu, fiktsioonis. Ja just seda üritab siin Cocteau, juba vana mees, 70aastane. Luues ühe esimestest filmidest, mis räägivad sellest samast filmist, ühe esimestest meta-filmidest, üritab Jean leida üles seda essentsi, mis on kunstile üldiselt omane. Ning kirjutab “Testamendi” algustiitrites: “Film on maagiline meedium, see laseb väljamõeldisel paista reaalsusena; film suudab panna tohutuid hulki inimesi nägema samu unenägusid/unistama sarnaselt”.Film suudab panna inimesed kommunikeeruma alateadlikult, suudab lülitada tööle mehhanismid, mis jäävad muidu kalkuleeriva teadvuse varju. “Testament” on täis kujundeid, mis sütitavad kuuenda meele või kolmanda silma tööle hakkamist ja julgustavad teekonda läbi ekraani müütide ja vaimurännakute maailma. Kuid: nagu Cocteau ise hoiatab, ei tohiks kõike võtta sümbolina, sest: “kui prantslane üritab millestki aru saada ning luhtub, muutub tema jaoks kõik sümboliks”. Ärge proovige aru saada! “Sa oled seitsekümmend aastat üritanud mõista – ja kuhu see sind viinud on?” Ajatusse aega, millest ei ole väljapääsu, piinavasse surematusse. Kuulake sõna, järgige kujundeid, las nad viivad teid, kuhu juhtub, sulanduge filmi, muunduge selleks neljandaks seinaks, mis eristab fiktsiooni ja tegelikkust. Jah, ma kuulan sõna (j’obéis), andke mulle tiivad ja ma lasen end tuulel kanda. Ja Cocteau haihtus kolm aastat hiljem, jättes, nagu lubatud, käesoleva teekonna maailmadevahelises ruumis enese, luuletaja, poeedi, Orpeheuse testamendiks.

Orpheus

Orphée

Prantsusmaa 1950; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteau; osades Jean Marais, Francois Périer, Maria Casares, Marie Déa

Kunagi teismeliseeas lugesin Jean Cocteau “Oopiumit”, mis kujutas endast pidevat võitlust iseenesega, enesest lahtirabelemist ja enese külge aheldatuse (taas)kogemist, pidevaid väljumiskatseid siinsest maailmast ja tagasikukkumisi kõvale purustavale pinnale. Ent just need kukkumised annavad ehk tõukeid loomingulisteks lendudeks. Ja neid lende leidus Cocteau’l igas suunas: ta oli luuletaja, kirjanik, dramaturg, kunstnik, filmilavastaja, stsenarist. Lausa häbi on tunnistada, et siiamaani olen lisaks “Oopiumile” lugenud vaid lühikest “Inimese häält” ning tema filmidega pole olnud mingisugust kokkupuudet.

Aga kusagilt tuleb alustada. Ja hea meel, et alustasin “Orphée’st”, “tänapäeva” toodud klassikalisest loost poeedist, kes suundub allilma tagasi nõudma oma naist. Ainult et siin ei ole keskpunktis naine, Eurydice – armastusobjektiks on saanud hoopis teispoolsus, maagilisus ja printsess, kes toob surma: La Mort.Keskseks on maagilise teispoolsuse ligitõmme, millele poeet (kes on “kirjutab olemata kirjanik” – ehk on kirjanikust kõrgem ja sügavam) juba oma loomu poolest peab järgi andma. Orpheus (Jean Marais) on rahvuslik kangelane, juba kindlustatud positsiooniga lüürik, kes hakkab vananema: uus põlvkond hakkab peale tikkuma, teda positsioonilt tõukama. On vaja minna kaugemale, avastada sügavamad saladused. Võimalus avaneb kui kaks nahka riietatud mootorratturit (nüüdseks juba ikoonilised “surmakutsarid”) võtavad rajalt maha noore poeedi Jacques Cégeste’i ja transpordivad teispoolsusse. Poeetide kohvikus aga näeb La Mort Orpheust ning armub. Surm armub elavasse ning kutsub sõidule peegli taha.Peeglid viivad teispoolsusse, need on väravad mille kaudu surm läheb ja tuleb, kuna vaadates peeglisse, “näed, kuidas surm töötab”. Surma armastades jääb aeg seisma, on võimalik saavutada surematus ja kuulsus, mis tuleneb teispoolsetest igavestest värssidest, mida lausuvad surnud igavesti kestvas raadiojaamas (irooniline vahepala: siinpoolsuses avaldab Orpheus värsiread, mis on teispoolsuses lausutud noore hukkunud rivaalitseva poeedi Jacques’i poolt). Kuid La Mort ei ole sugugi peamine otsustaja, vaid allub Surma Kohtule, La Mort on kõigest printsess, kes peab täitma kohust ning kes ei tohi suhelda teispoolsega (ehk meie poolt vaadates siinpoolsega). Jällekord tekib enesest vabanemise ja igavese saavutamise püüdluste kaudu sasipundar, mille lõpptulemuseks saab olla ainult kas katastroof või tunnistus, et “olen rõõmus, et olen elus”. Sest ainult tajudes teispoolsust kui teispoolsust omandab see maagilise mõõtme. Maagilisuse kättesaamatus muudab selle maagiliseks. Vastupanu meie tahtele ja soovidele. Here I am trying to live, or rather, I am trying to teach the death within me how to live. Ta ei saa seda kunagi selgeks. Ja kui saab, saab otsa ka poeetilisus.