Masculin féminin

Masculin féminin

Prantsusmaa, Rootsi 1966; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Pierre Léaud, Chantal Goya, Marlène Jobert, Michel Debordmasculin3“Marxi ja Coca-Cola lapsed” – nii soovitab Godard ühes vahetiitris filmi ümber nimetada ning lisab: “Arvake sellest, mis tahate.”

Peategelase Pauli arutlus: We’d often go to the movies. We’d shiver as the screen lit up. But more often, Madeline and I would be disappointed. More often we’d be disappointed. The images flickered. Marilyn Monroe looked terribly old. It saddened us. It wasn’t the film we had dreamed, the film we all carried in our hearts, the film we wanted to make… and secretly wanted to live.

Niisiis: kas kino suudab lepitada kaks vastandit: Marxi ja Coca-Cola; sotsialismi ja tarbimiskultuuri; võitluse ja leppimise? Godard paneb kokku töölisklassi õiguste ja parema tuleviku nimel võitlevad (plakateid riputavad, seintele joonistavad, inspiratsioonilisi kõnesid pidavad) noormehed ning konsumerismihaardesse “sattunud” (või vabatahtliku valiku teinud) tüdrukud. Kas nendevaheline armastus on võimalik, kas Paul ja Madeleine suudavad üle olla stereotüüpidest?

Kuid Godard ei huvitu tegelastest, nende siseelust, vaid laseb just nimelt kõnelda tekstidel, mis neid ümbritsevad, kultuuril, millesse nad peavad kuidagi sobituma. Tegelased räägivad tsitaatides ja veendumust väljendavates fraasides, tegutsevad ideoloogiaid järgides. Godard’i vaadates tuleb tahes-tahtmata meelde Derrida – ei ole olemas midagi väljaspool teksti. See ei tähenda loomulikult, et füüsilised isikud ei eksisteeri, vaid et neil ei ole muud eksisteerimisvõimalust kui enesevahendus keele kaudu. Vahetut eksistentsi ei saa kunagi olla.

Marxi keel ja Coca-Cola keel – kuuekümnendate Pariisi valitsevad hegemoonid, kelle kaudu noored peavad “iseennast leidma”. Kuidas aga on võimalik iseennast leida millegi kaudu, mis ei ole eneseomane? Siin tulebki appi kino, mille olemus väljendub Godard’il dekonstruktsioonis: mitte vastandite sulandamises ja kustutamises, mitte harmoonias, vaid rõhutamises; vastandite, kokkkusobimatute äärmuste kooseksisteerimine on mitte ainult võimalik, vaid vältimatu.

Iseennast on võimalik leida just dekonstruktsioonis – ehk Godard’i puhul kinotöös, mis toob esile kahe pooluse vältimatu teineteisetäienduse. Kui ühest loobuda, kui üks saavutab lõpliku võidu, ei ole enam mingisugust võimalust kaaluda kriitiliselt omaenese vahendatust. Küsimus: kas praeguseks on Coca-Cola saavutanud lõpliku võidu?

Hull Pierrot

Pierrot le fou

Prantsusmaa, Itaalia 1965; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Paul Belmonda, Anna Karina, Graziella Galvani“Pange mulle kapoti alla üks tiiger!” hüüab Pierrot/Ferdinand (Belmondo) bensiinijaamas, enne kui tema ja Marianne (Karina) tuuseldavad läbi kõik töötajad ja kimavad minema mitte parema, vaid huvitavama tuleviku poole. Noored ja segased armunud on tapnud juba ühe mehe ning neid tuleb juurde. Neid ei huvita miski peale nende enda kohalolu. Kuni neil hakkab igav. Elada on vaja! Elada! Tiiger mootorisse!Kuid kuidas elada tõeliselt ja ainukordselt filmis? Filmis, mis on kunst(lik), jäljendus(lik), struktureeritud ja eraldatud tegelikust maailmast, autorist, tegelastest ja vaatajatest asjaoluga, et tegemist on fiktsiooniga, mis ei küündi kunagi reaalsuseni? Üks viis, mida Godard kasutab, on näitlejate pöördumine publiku poole ja enese rõhutamine näitlejatena: “Olen 62-aastane, praegu töötan filmis statistina,” teatab üks “suvaline tänavalt”. “Räägin publikuga,” teatab Pierrot meile seletamist katkestates. Selle kaudu ei muutu filmisündmused tinglikumaks, vaid vaataja kaasatakse filmi, film muudetakse osaks vaataja kogemusest, mis peab eneselegi haarama maski ning hakkama kaasa mängima.Ja nii vaene vaataja avastab ennast maailmast, milles miski ei ole loogiline, milles millelgi ei ole konkreetset tähendust, kuid samas – milles kõik on oluline. Ja absurdne. Kuid absoluutselt hädavajalik. It’s a good thing I don’t like spinach, because if I did I’d have to eat it, and I can’t stand the stuff. Vaadake ülemist pilti. Milline sümmetria, milline ilu, millised värvid. Kuid kõne? Kellega ta räägib ja millest? Vahet ei ole. Kõik tundub ääretult juhuslik, kuid samas hämmastavalt tähenduslik. Kas see ei ole mitte juba reaalsus, mida Godard kujutab, mida ma üritasin kirjeldada?Olete ära lõigatud oma mugavast diivanist ja avastate, et mitte miski ei õigusta teie eksistentsi, see on täielikult absurdne. Kaks reaktsiooni: kas vihastate filmi peale ja lülitate mängija välja või naerate kaasa, mõtlete, et elu peabki olema absurdne, et üldse mingit mõtet oleks; et üldse saaks mõte tekkida, peab olema juhuslikkus, mitte saatus. Igavene etendus, mitte kindel süsteem. Elu ja film jooksevad kokku, kinnitavad teineteise absurdsust ja naeravad meile näkku. Kõik selle pärast, et meid elama panna, naerma ajada ja jalgealust õõnestada.Sellised mõtted tulid pähe, vaadates Godard’i üle pika aja, vaadates “Pierrot le fou’d” alles esimest korda (ega ma nooremana poleks sellest ka väga rahuldust saanud, lohutan ennast). Jääb elu veel enne plahvatust koos Ferdinand’iga hüüatada MERDE!, lisada paar pilti ja üks mõtlemapanev tsitaat:I wonder what’s keeping the cops. We should be in jail by now.They’re smart… They let people destroy themselves.Ja edasi? – Lihtsalt, eksisteeri.

Band of Outsiders

Bande à part

Prantsusmaa 1964; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Anna Karina, Sami Frey, Claude Brasseur, Danièle Girard, Louisa Colpeyn, Chantal Darget

Mida üritas Godard saavutada “Bande à partiga” – kas lihtsat meelelahutust või midagi sügavamat, millel on raskusi pinna alt välja tulemisega, sest “sisu” on ju filmil iseenesest niivõrd lihtne kui üldse olla saab: kaks kelmi (Frey ja Brasseur) võrgutavad naiivse tüdruku (Karina), et viimane rööviks neile veidi raha … Kuid just siit tuleb mängimisvõimalus väljendusega – sisu ei tingi midagi, kõik on vaataja silmades. Lisaks, Godardi puhul ei ole kunagi miski lihtsalt. Nagu ta ise ütles, tahtis ta teha filmi, mis õõnestaks filmi … ehk neid konventsioone, mis valitsesid Prantsusmaa kinomaastikul 1960ndatel aastatel, nagu nt narratiivne aja-koha-ühtsus, jutustuse usaldusväärsus jne.

Minut vaikust, ülemisel pildil – üks järjekordne vemp, mille Godard vaatajale (koos vaatajaga?) mängib. “Me peaksime tegema vaikuseminuti. Te ei kujuta ette kui kaua üks minut võib kesta. Üks minut võib kesta terve igaviku.” – Ja lisaks tegelastele jääb vait ka kogu kohvikusumin, mis eelnevalt summutas tegelaste kõne, mis lärmas, nii et kõrvadele hakkas. Järsku on kogu maailm vait ning vaataja jääb iseendaga üksi, jälgides tummaks muutunud miime, kelle sügav elu-mõtte-hetk suubub situatsioonikoomikaks.

Pulp fiction – see, millest filmi peategelased Franz ja Arthur sisse võetud on, jookseb taustana läbivalt ka kogu filmis, mistõttu ka ilmne vastus ilmsele küsimusele: kui tõsiselt me tohime ekraanil toimuvat võtta? Või kas on? Kui vaadata prantsuse uue laine filme, ei ole õigupoolest miski ilmne: lihtne süžee kahest ahnest mehest ja naiivsest naisest toimib samas ka kui kommentaar ühiskonna ja kultuuri struktuuri ja väärtuste üle: pulp kui meedium kujundamaks (vastu)vaadet kultuurile, mis kehtestab peamiste väärtustena raha, jõukuse, sotsiaalse positsiooni ja nendest tuleneva terviklikkuse. Just selles kultuurimudelis valmistatakse filme, mida Godard siin lagundab: õnneliku lõpuga terviklikke edukuselugusid; kiire-suure rahahunnikuga enesedefinitsioon. Tantsides rikkaks.

Niisiis, selle muretuse, pürgimuse, naeratuse, naiivsuse, terviklikkuse, edukuse vahele tekivad mõrad, katkestused, mida “Bande à part” just rõhutabki. Nii peavoolu kino kui ka seda tekitav/lubav – ning teisi vorme alaväärtustav –  kultuur peavad tunnistama oma rabedust ning konstrueeritust. Kuid järgmine küsimus: nüüdseks on Godard sellesama kultuuriruumi poolt juba ammugi kodustatud ning tõlgendatud (nii palju kui võimalik) vastavaks maailmale, mida Godard kritiseeris. Kuid ehk leidub veel potentsiaali …