Varjumine

Take Shelter

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Jeff Nichols; osades Michael Shannon, Jessica Chastain, Shea Wigham, Tova Stewart

Sleep well in your beds. ‘Cause if this thing comes true, there ain’t gonna be any more.

Curtis, korralik pereisa hakkab nägema hallutsinatsioone ja veidrad unenägusid, mis justkui kuulutaksid ette peatset suurt hävingut, vormitut ähvardust taevast, mis pühib minema meie rahuliku eksistentsi alused ja tingimused. Sellele on õigupoolest korralik seletus: mehe ema on skisofreenik ning siiamaani vajab riigipoolset toetust, et ära elada. Curtise esmane reaktsioon on samuti minna hulluarsti juurde, võtta ravimeid ja saada terveks … Kuid sellele vaatamata võtab mees laenu, et ehitada tormivarjend, milles maailmalõpp üle elada; sellele vaatamata muutub õrn, leebe ja hea mees hullusilmseks paranoikuks, kelle eest maailmal ei ole põgenemislootust. Tema nägemused peavad tõeks saama, sest need on juba niivõrd reaalsed, et on tema elu hävitanud, tema psüühika üle vindi keeranud ja vihma pruuniks ja põletavaks muutnud.

Michael Shannon mehena, kes on otsustanud kuulutada hävingut, mängida laastuse prohvetit, on loomulikult suurepärane. Vaikne, ähvardav, samas kaitsev ja armastav oma perekonna suhtes. Niivõrd hirmutav, et ta võib viimase päästmiseks teha ükskõik mida. Meenutage kas või “Boardwalk Empire’i” vaga-hull agenti või “My Son, My Soni …” linnukaaperdajat – kui on tarvis meest, kes on viidud viimase piirini, võtke Shannon, kes võib edasi anda emotsioone, mis tugitooli vedrud teie pehmesse tagumikku kargama panevad. Ja seda kõike ise täiesti rahulik olles …

Mis on ka nii mõnegi kriitiku närvi ajanud – millal juba midagi juhtuma hakkab, miks midagi ei toimu? Jne. Nagu film kestaks kaks tundi, kuid algusesse jõutakse alles lõpus … Aga – see ongi ju ainuke viis, kuidas taolist katastroofifilmi toota mõjuva-saladusliku-müstilisena. Näidates poolteist tundi, kuidas Ameerika väikelinna koljat, kes peaks olema kõige raskemate füüsiliste katsumustega sina peal, vaikselt, tasapisi, oma mõistust kaotab (või siis mitte?), tunnetab tükk tüki haaval oma isikliku maailma kokku varisemist – andmata samas ühtki otsustavat juhtlõnga, kuhu see tee võib välja viia, hoiab üleval pinget, mis avab lõpus võimaliku maailma, mis jätab filmi mitmeks päevaks meelde, tunnetesse, võrkkestale.

You think I’m crazy? Well, listen up, there’s a storm coming like nothing you’ve ever seen, and not a one of you is prepared for it. – Aga kui tõeline torm saabub, ei ole isegi mitte tema valmis, kogu oma tööga, higiga, vaevaga. Ei puhas determineeritus ega puhas juhuslikkus – kogu ümbritsev on võimalikkus, inimene on võimeline ainult vahele astuma, kui parafraseerida Jeanette Wintersoni (kuna raamat “Kivist jumalad” on teises toas laua peal, ja hetkel ei ole tahtmist sekkuda).

PS. Eraldi kiitus helile, muusikale, luupainajalikele kujutistele ja nende võimsale kompotile.

Koduabiline

The Help

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Tate Taylor; osades Emma Stone, Viola Davis, Octavia Spencer, Bryce Dallas Howard, Jessica Chastain, Allison Janney, Sissy Spacek

Your eggs are dying. Would it kill you to go on a date?

You is kind. You is smart. You is important. Kordab koduabiline Aibileen (Davis) oma kasvatatavale võõrale lapsele iga kord kui ema temaga riidleb, nahutab või niisama alandab. Laps vastab seepeale, et Aibileen on tema tõeline ema, bioloogiline ema on kõigest kuri nõid, kes majas käsutab. Kuri nõid, kes käitub oma koduabilisega kui orjaga, viimane õigupoolest ei olegi palju rohkemat kui ori. Palka makstakse üüratult vähe, iga sõna, mis Proua suust tuleb, on puhas kuld, vastata on võimalik vaid “Yes, Ma’am” – fraas, mis võiks vabalt olla 1960ndate alguse Mississippi iga koduabilise pärisnimeks. You is kind. You is smart. You is important. See on fraas, mida Aibileen ütleb samavõrd palju iseendale kui võõrale lapsele. Lihtsalt selleks, et säilitada mingisugunegi eneseväärikus.

What?! Have you lost your mind, Minny?

Noor Skeeter (Stone) on isepäine (loomulikult!) preili, kes ei kuula vanemate ega ka “tähtsate” eakaaslastest snoobide sõna ega soovitusi ning kannab teistsugust soengut! Ei, tegelikult see on ilmselt lihtsalt identifikatsiooni-markeriks, et teda filmis kui iseseisvat ära tunda. Õigupoolest tahab ta saada kirjanikuks ning töötades kodutööde nõuannete rubriigis, otsustab kirjutada raamatu koduabiliste-orjade perspektiivist, et inimesed teaksid, mida viimased läbi peavad elama, kui vastikud bossid neil on jne. Aga tegelikult on muidugi tegemist tõsiste probleemidega: kui ikka sulle ehitatakse majasse omaette peldik, et sinu nahavärv puhtale valgele pinnasele üle ei kanduks, hakkab midagi sisemuses keema või sureb hoopis ära. Õnneks, kooskõlas teiste samal ajal toimuvate protsessidega kodanikuõigusliikumistes, läksid naised keema. Üheskoos represseeritud grupile solidaarse domineeriva grupi liikmega tunnevad naised, et muutus on võimalik, ja kohe!

No, you heard me: eat ... my ... shit.

See “kohe!” oleks asi, mida filmile kõige rohkem võiks ette heita. See “kohe” käib ilmselt kaasas teatava poliitilise korrektsusega, mis taolise rassismiteemalise filmi tegemiseks tarvis on. See tähendab, et isegi kõige halvemad inimesed-orjapidajad (Howardi Hilly eriti) mõistavad lõpuks, et nad on olnud ikka erilised sead ja edaspidi “enam nii ei tee”. Mis tähendab ka, et peale filmi lõppemist oleks justkui probleemid lahendatud, kuigi võiks ju eeldada, et võitlus alles algab; ülestõusule peab ju järgnema truudus võitlusele, et mitte unustusse vajuda. Aga jah, lõputiitrite ajaks oleks justkui kodanikuõigused lõplikud kätte võidetud ja elu ilus ning kõik on oma õppetunni kätte saanud. Seega on “The Helpil” suurepärane võimalus korjata nii mõnigi Oscar (või vähemalt kandideerida paljudele), sest tegemist on suurepärase moraalilooga sellest, mis on õige ja mis on vale, mis on must ja mis on valge … Viimasel opositsioonil ei ole muidugi midagi pistmist nahavärviga, vaid iga inimese sisemise karakteriga, mis teda paratamatult õigele teele juhib, vähemalt vahetult enne surma.

Elu puu

The Tree of Life

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Terrence Mailick; osades Brad Pitt, Sean Penn, Jessica Chastain, Hunter McCracken

Walking on air

Kust alustada rääkimist Malicki “Elu puust”? Tundub, et tuleb alustada algusest, täiesti algusest, elu ja maailma sünnist. Film, mis on pikitud kristlike teemadega-sümbolitega, kujutab elu arenemist maal Suure Paugu ning evolutsiooniteooria kaudu. Meil on plahvatus, lagunemine-arenemine üheraksetest keerukamate organismideni, dinosaurusteni – kuni lõpuks jõuame inimeseni kahekümnendas ja kahekümne esimeses sajandis: 1950ndate perekond Ameerikas hooliva ema ja karmi (isegi vahel despootliku) distsiplineeriva isaga, kolme pojaga, kellest ühe kujunemisele ja eneseotsingutele keskendutakse (Jack – Hunter McCrackeni suurepärane roll); 21. sajandi alguse edukas arhitekt, Jack suurena, kes otsib ikka veel seda, mis täidaks tühimiku tema hinges …

Why was he born?

Kuid ega see süžee niivõrd oluline siin ei ole; tähtsam on, nagu Malicki puhul ikka, mediteerivad-sõnaahtrad kaadrid inimeste toimimisest maailmas ja omavahelisest suhtlemisest; tähtis on nende õigete kujundite ja filmitehnika leidmine, mis lubaks luua sügavaid sissevaateid inimhinge, inimesi läbistavatesse ja neid tegutsema panevatesse sümbolitesse. Samal ajal neid sümboleid ja seda hinge ise (ümber)kujundades. “Elu puu” on ilmselgelt Malicki kõige puhtam film: absoluutselt kõik elemendid on üldistuseks, universaliseerimiseks avatud. See naabruskond (Neighborhood), milles põhitegevus toimub, ei ole kindlasti mitte üks kindel konkreetsetest isikutest koosnev sotsiaalne süsteemike, vaid see on meie kõik – konkreetsust on tarvis, sest universaalsus (Tõde) saab (veidral kombel?) tekkida ainult partikulaarsuse kaudu; konkreetsete ühiskondlik-kultuuriliste jõudude toimel. Selles mõttes on tähtis jälgida, kuidas meie sünnitame tõde (ja maailma, milles elame), mitte ainult Suur Pauk meid.

Ja siin on see koht, kus siseneb kristlus “Elu puusse”: inimlikud väärtused, mille järgi inimene kujuneb ja elab. Isegi kui Suures Plaanis valitseb Kaos, on inimene võimeline sellest kujundama Korra. Aga see ei ole veel põhiline, sest Kord iseeneses ei ole väärtuslik, Kord võib olla nii Kuri kui Hea, Inetu ja Kaunis. Peamine ongi see, et kujundada oma maailm Kauniks – kui meie ei sünnita kaunidust, siis seda ei eksisteeri. Kristlus on siin armastuse ja hoolivuse põhistaja. The only way to be happy is to love. Unless you love, your life will flash by. Do good to them. Wonder. Hope.

Lost man walking

Ja on täiesti selge, mida Malick peab Heaks: emalik hool ja armastus, loovus, mis võimaldab iseennast ja ümbrust kujundada/kujutada kui kunstieost. Inimene peab olema see kunstnik (jumal on meis kõigis), kes loob Kaosest Kauni Korra … Siit tuleb sisse ka tugev piiritlemine mehe ja naise rollide vahel: mees on distsiplineeriv, piirav, karm, jõuline; naine on hell ja hea ning loovust õhutav/õhkav. “Elu puu” soorollid on niivõrd kindlapiirilised, niivõrd võimsalt väljajoonistatud, et tekib tahtmine veidi lihtsustamise kallal norida … Kui tegemist on illustratsiooniga kõigi meie olemusest … Kuid positiivsem oleks ehk lugeda meest-naist/ema-isa pigem kui vastandlike väärtuste representatsioone, kehastusi konkreetes inimestes – lugeda tegelasi kui kujundeid, kes töötavad üheskoos oma keskkonnaga, et moodustada Sümbol, Terrence Malicki Suur Narratiiv-Poeem.