Casino Royale

Casino Royale

UK, USA 1967; lavastajad Val Guest, Ken Hughes, John Huston, Joseph McGrath, Robert Parrish, Richard Talmadge; stsenaristid Wolf Mankowitz, John Law, Michael Sayers jne; osades David Niven, Ursula Andress, Peter Sellers, Orson Welles, Woody AllenCasinoRoyale12Vaatasin küll uue Bondi, “Skyfalli”, hiljuti ära, kuid sellest ei ole nagu midagi kirjutada; kõik on juba ammu öeldud: on nii head kui halba, on parim bond ja ei ole midagi erilist. Aga, 1967. aasta “Casino Royale’is” on kindlasti midagi erilist ja kohe kindlasti ei ole see kuidagi tõsiseltvõetav. Loodud mitme lavastaja koostöös, kes õigupoolest omavahel eriti koostööaltid ei olnud, näitlejatega, kellest paljud osalesid filmis vaid raha pärast ning ei viitsinud suurt midagi teha. Välja arvatud ehk Woody Allen, kes oma dialoogi ise ümber kirjutas, et oleks vähemal veidigi naljakas, ning Ursula Andress, kelle esituse võiks vabalt mõnda “pärisfilmi” asetada ning sooritaks sealgi talutava rolli.Casino Royale (1967)Kuid, kui kokku on aetud sedavõrd võimas “seltskond”, juhtub tihtipeale, et kõik ajavad vaid oma rida. Orson Welles tegeleb maagiaga, Peter Sellers niisama lollitamisega jne. Ja kes seda teab, mida need tsenaristid toimetavad. Kui asi jõuab Saksamaale, Lääne-Berliini, ootab vaatajat ees niivõrd ekspressionistlik spiooni-urgas-kool, et selle paradoksaalsed nurkad ja võimatu matemaatika annavad aimu kogu filmi tegelikust eksisteerimisvõimatusest.CasinoRoyale15Algus: Sir James Bond (Niven) läheb Šotimaale M-i matustele (vist), kus teda soovivad tappa kõik seksikad naised. Lõpp: kõik on James Bond 007-d ja lendavad õhku. Kogu vahepealne on niivõrd absurdselt kvaliteedivaba, et lõpp on rohkem kui tasuv: enam me ei näe neist kedagi ühes filmis … Kuigi eraldivõetuna on ju tegemist maailmaklassi tegelastega (kuidas John Huston siia lavastama meelitati, nt?), siis töömeetodiks tundus neil olevat järgmine Sir Jamesi hüüatus: Get out of the bloody place before it blows up! Kiire, ülespuhutud, pompoosne ja kindlasti … maagiline – et suutis saada kokku pandud. Tubli! Ehk on maailmal ka taolisi ebavajalikkusi vaja?

You can’t shoot me! I have a very low threshold of death. My doctor says I can’t have bullets enter my body at any time.

The Misfits

The Misfits

USA 1961; lavastaja John Huston; stsenarist Arthur Miller; osades Marilyn Monroe, Clark Gable, Montgomery Clift, Eli Wallach, Thelma Ritter

You’re the saddest girl I’ve ever met – ütleb Eli “Inetu” Wallach Marilyn Monroe tegelase kohta pea kohe teda nähes. See lause võiks käia, ja võib-olla käiski, Marilyni enda kohta – kirjutas ju filmi Arthur Miller, tema abikaasa, kellega seisis kohevarsti ees lahutus.

Ja – kogu filmi tegelaskonna kohta võib käia sarnane ütlus: te olete kõige kurvemad/nukramad kangelased, keda ma ekraanil näinud olen. Vana kauboi, kinnitumas vanadesse ideaalidesse, enese “nooruslikku” hinge (Clark Gable, kes suri paar nädalat pärast filmimise lõppemist), noor kauboi, kellel ei ole mingeid väljavaateid peale tõdemuse “beats wages, don’t it?” (Montgomery Clift, kes oli just hiljuti peaaegu surma saanud), Marilyn Monroe,  kes hingab oma viimaseid hingetõmbluseid – just lahutatud haavatud naine. Pole ime, et “The Misfits” toimib niivõrd hästi, niivõrd katkiselt, õnnetult – filmitud alkoholi, narko, depressiooniuimas nagu kõik tegelased.Filmi esimene pool tegeleb tegelastevahelise suhtlemisega, teineteise tundmaõppimisega ja pideva joomisega, mis kaasneb nende kohatusega (pealkiri – mitte niivõrd omavahel sobimatud kui kohatud oma keskkonnas) maailmas. Ainuke, kes on leidnud oma tõelise olemise, olemise, millega on võimalik õnnelik olla, on Thelma Ritteri mängitud küüniline-irooniline-kuid-alati-rõõmsameelne Isabelle, vana daam, kel juba mitu lahutust selja taga ning kes oskab lihtsalt asjadel minna lasta; kes kallutab viskit nagu ei ükski kauboi ning püsib elupullil kindlalt seljas, laskmata end häirida rodeo karjuvast publikust, kes ootab, et sa maha kukuks ja selja murraks. Eneseteostuse koorem publiku silmis ei piina seda elutarka naist, kes teab, et kõik on niikuinii juba kõdunemas, kaasa arvatud tema ise.

Ülejäänud seltskond on parandamatud idealistid, kes ei suuda taluda mõtet, et maailmas on midagi viltu (võib-olla Guido on egoist, kes ei suuda lihtsalt taluda, et teda võiks keegi kunagi solvata, kuid temastki õhkub siiski mingit romantilist nukrusenooti). We’re all dying aren’t we. We’re not teaching each other what we really know, are we? kurdab Marilyni Roslyn ning on tunda, kuidas terve maailma raskus seltskonna peale laskub, on tunda maakera vaevalist pöördumist omaenese telje ümber, mida on liiga vähe õlitatud. Rohkem viskit!

Kogu see raskus ja kurbus kulmineerub pika ja vaevalise mustangite püüdmisega, viimaste metsikute hobuste jahtimisega Nevada kõrbest. Viimased metsikud mustangid on väärt vaevalt pudelit viskit – palju koeratoidu eest ikka makstakse? Ka siin: kõigepealt naine, uskumatult kurb Marilyn tunneb kogu oma kehaga seda valu, mis ellu jääda püüdvad mustangit sõlmustest lahtirabeledes; ja tunneb ka, et mehed, viimased kauboid, kes ajavad kõigi sõrgadega vastu palgatööle, püüavad koeratoiduks iseennast, tõmbavad enesel silmuse ümber kaela aina tugevamalt pingule, kuni on võimatu hingata. … Enam pole mõtet, maailm on pööranud uue külje päikese poole. Ei ole maad vanadele meestele ja emotsioonidest läbistatud naistele – palun, tehke nüüd ilusasti kõik karjääri. Honey, nothing can live unless something dies. Võtame selle peale.

Freud

Freud

USA 1962; lavastaja John Huston; stsenarist Charles Kaufman; osades Montgomery Clift, Susannah York, Larry Parks

1958. aastal palub John Huston kirjutada stsenaariumi Freudist Jean-Paul Sartre’il, kuulsamail prantsuse filosoofil. Sartre kirjutab filmi, mis valmis kujul peaks olema umbes 8-9 tundi pikk, st seda ei ole võimalik filmida, ükskõik kui geniaalne ka stsenaarium ei oleks. Mehed lähevad omavahel tülli, kirjeldavad teineteist mitte just kõige sõbralikumates toonides.

Huston Sartre’ist: “He made notes—of his own words—as he talked. There was no such thing as a conversation with him; he talked incessantly, and there was no interrupting him. You’d wait for him to catch his breath, but he wouldn’t. The words came out in an absolute torrent…. The physical world he left to others; his was of the mind.”

Sartre Hustonist: “He isn’t even gloomy: he is empty, except in his moments of infantile vanity when he dons a red tuxedo, or goes horseback riding (not very well), or reviews his paintings and directs his workers. It is impossible to hold his attention for five minutes: he has lost the capacity for work, and he avoids reasoning.” (Elisabeth Roudinesco “Philosophy in Turbulent Times”)

Üks süüdistab teist ülemäärases ratsionaliseerimises, ülemõtlemises, ainult intellektiga tegelemises; teine esimest tühjas käitumises, liikumises justkui sihitu laps, kes “väldib mõtlemist”. Üks liigselt vaimne, teine liiga kehaline.Võib-olla on Sartre’i suutmatus kirjutada stsenaariumi, mida oleks võimalik ekraanile üle kanda, seotud just nimelt kehalisuse puudumisega, võimatusega tunnetada muud peale sõnade, lausete – kino seab ilmselged piirangud sõnadele, nende tähendustele, kuidas neid on võimalik kujundada, esile manada. Kuid samamoodi ilmselgelt annab kino võimalused opereerimiseks teispool sõnu, ei jää pidama keelelisuse nii mõnigi kord vangistava mõju külge tähendada just seda, mida ma ütlen. Kino, oma parimates ilmingutes, annab võimalused ületada lausungi piirid, minna mitteteadvusse kehalisuse, mitte intellekti kaudu. Loomulikult on vaja mõlemaid, kuid kino ja kirjandus oleks siin justkui selle konflikti elustumine, mida stsenarist ja lavastaja mõlemad tahtsid ekraanile tuua – Freudi konflikt iseeneses, avastamise valus mõnu. Mis on vajalik, ei ole mitte kas keel või keha, vaid nende konflikt, mis viiks edasi, viiks sügavamate avastusteni kogu inimese olemuses.

Freudi sisemine konflikt pidi saama mõlema mehe ettekujutuse kohaselt filmi teemaks. Õnneks on see ka säilinud Charles Kaufmani lõplikus, oluliselt lühendatud käsikirjas, mis keskendub viiele aastale, mil Freud töötas välja ideed Oidipuse kompleksist. Algab asi hüpnoosiga Charcot mõjutustel, edasiliikumine Breueri juurde, mil ta kohtub oma läbimurdepatsiendi Cecilyga (Anna O., tegelikult – muide, Sartre soovis ossa Marilyn Monroe’d, kelle enese psühhoanalüütiline kogemus oleks ilmselt asja vägagi huvitavaks teinud). Me näeme Freudi (Clift) kaevumas aina sügavamale nii oma patsiendi kui ka iseenese alateadvusesse; leidmas dialoogis temaga hüpnoosile sinna alternatiivse tee. Avastamas, et seksuaalsed sümptomid, mis põhjustavad neuroosi; postuleerimas lapse seksuaalsuse, millele absoluutselt kõik ülejäänud doktorid häälekalt vastu seisavad. Samamoodi muide ka Freud ise, kuna tema eneseanalüüs juhib samuti Oidipuse juurde, mis viib süüni, patuni. Vajadus uskuda hüpoteesi tõesusse, kuid keeldumine süümotiividel lõhestab nii Freudi kui ilmselt ka kõiki vastaseid, “traditsioonilisi” doktoreid.

Dialoogiline-konflikte kaevumis-avastamisprotsess on vaheldatud visuaalsete reisidega alateadvusse, milles ootavad kokkupõrked tumedate ihade, surmavate moonutustega reaalsusest, hulluksajavate elajatega iseenese mõistusest ja kehast. Peaosatäitjad Montgomery Clift ja Susannah York sobivad omavahel teinteise katalüsaatoriks suurepäraselt, sütitades oma vastases ihasid, ideesid, impulsse, mida vaataja tunnetab pea et omal nahal. Nad suudavad panna vaataja tundma avastust, et temaga ehk ei ole kõik korras … Suudavad tekitada konflikti vaataja sees, internaliseerida välise vastasseisu. Mida sina represseerid?