West Beirut

West Beyrouth (À l’abri les enfants)

Liibanon, Prantsusmaa, Norra, Belgia 1998; lavastaja ja stsenarist Ziad Doueiri; osades Rami Doueiri, Mohamad Chamas, Rola Al Amin, Carmen Lebbos, Joseph Bou Nassar1975. aastal puhkeb Liibanonis kodusõda; koloniaalvõimude paika pandud kord ei taha enam hästi toimida; Prantsuse tsivilisatsioon metsiku Liibanoni südames ei suuda enam “rahumeelse vägivalla” teel end peale suruda. “West Beirut” pakub vaatamiseks selle võitluse algust, võitluse, mis venib 1990ndate alguseni. See tähendab, et noored, kes ülemisel pildil suhkruvatti söövad, ei näe oma elus muud kui sõda.

Kuid “WB” on selles suhtes üsna erandlik sõjafilm, et sõda ei ole siin esikohal; peamised ei ole taplus, lahingud ja surm, vaid elu. Noor ning alles tärkama hakkav pulbitsev tahtejõuline elu, millel, tundub, on võimu läbistada igasugune sõda, ajada see kahte lehte ning teisel pool võidukalt väljuda. Nii see loomulikult ei ole, kuid Doueiri maalib niivõrd hoolikalt linale elutahet täis suhtumise, võiks isegi öelda, et ürginimliku energia ja armastuse oma kaaslaste, maailma ja kodu vastu, et tundub justkui ei oleks võimalik seda millegagi murda.

Ükskõik kui piinarikas, kauakestev ja vaimumurdev vägivald ka ei oleks. Seda enam valusaks kujuneb muidugi see murdumine. Esmane “kindel teadmine”, et tegemist on järjekordse väikse mässukesega, kujuneb ajapikku utoopiliseks lootuseks, mis immitseb välja pisarate vahelt ning pöördub selle kõige ürgsema looduse – ema ja naise – poole. Enam ei ole muud võimalust kui loodus ise peab osutama abikäe, lausuma sekkuva sõna, mis lepitaks elu- ja tapatahte. Kuid nagu me teame, jääb taoline lootus tühjaks, vastu jääb kajama vaid kadunud nooruse hääl, mis ilmub uuesti välja mitmekümne aasta pärast vana, halli ja hauavalmina.

John sureb lõpus

John Dies at the End

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Chase Williamson, Rob Mayes, Paul Giamatti, Clancy Brown

“John Dies” on ülevoolav seiklus, millesse on topitud kõikvõimalikke koletisi, trikke, leiutisi, mis autoril pähe on tulnud. Pole ka ime, kuna algmaterjali näol on tegemist romaaniga, mis on kokku toimetatud lühijuttudest, millest igaüks pidi esitama midagi ekstraordinaarset ja veidrat. Don Coscarelli on David Wongi/Jason Pargini kirjutisele truuks jäänud ning pooleteisesse tundi kokku kuhjanud kõik, mis raamatu pea viiesajal leheküljel leidus.

Kogu hullumeelne võitlemine ja hüppamine ühest maailmast teise, kolmandasse jne ning nende maailmade siia hüppamine aga ei jäta sugugi niivõrd eklektilist ja koordineerimatut muljet kui võiks arvata. Tuleb kiita lavastaja võimekust materjali käsitlemisel. Lisaks muidugi asjaolu, et pinnapealsest karnevalist mööda vaadates ühendab kogu tulevärki üks peateema: eksistentsiaalsed (või ka metafüüsilised) küsimused asjade, maailma ja meie olemise/olemuse kohta (mis ei ole sugugi väike saavutus väikese meelelahutusfilmi kohta).

Film algab arutlusega kirve üle, mille terale tekkis auk, kui peksti mingit keskmisest suuremat nälkjat. Vars tuli välja vahetada. Järgnevalt kohtumine zombie’ga, kelle pea eemaldamise käigus murdus vars, mis tuli omakorda välja vahetada. Kui nüüd aga zombie taasilmub, pea tagasi keha otsa õmmeldud ja teatab, et see on seesama kirves, millega ta tapeti – kas tal on õigus? Algselt palja targutamisena kõlav jutustus omandab filmi edenedes sügavama tooni, kui kohtame tegelasi, kes on täpselt samad nagu alati, ainult et teised, või kes reisivad teistesse maailmadesse, kus nad peavad eksisteerima hoopis ümbermõtestatult.

Või tegelasi, kes näivad enesele ühtmoodi ja teistele radikaalselt erinevana. Või tegelasi, kes on surnud, kuid helistavad kusagilt seiskunud universaalsest ajast ning on suutelised oma sõnumid edastama läbi hot dogi või läbi päris koera. (Romaanis mängiti ka peategelase identiteediga, kuid kahjuks filmist on see aspekt välja jäänud.) Võimalike maailmade omavaheline mäng, nende samaaegne tegelik-olemine, samaaegne aktualisatsioon avab eksistentsiaalse pinge, mille all me samaaegselt oleme ning ei ole meie ise; oleme ühel ajal mina ja keegi teine – ning maailmade segunemise korral ei ole võimalik enam tõsikindlalt öelda, kellega tegemist on, kui ma lausun “mina”, selle viimase ja kõige tõelisema asesõna ilma milleta mind ei oleks.

Ühesõnaga, parim ulme-õudus-komöödia tulevärk ja sügavamal tasandil hiiliv eksistentsiaalne hirm ja ebakindlus. Aasta  alustamiseks ideaalne.

Casino Royale

Casino Royale

UK, USA 1967; lavastajad Val Guest, Ken Hughes, John Huston, Joseph McGrath, Robert Parrish, Richard Talmadge; stsenaristid Wolf Mankowitz, John Law, Michael Sayers jne; osades David Niven, Ursula Andress, Peter Sellers, Orson Welles, Woody AllenVaatasin küll uue Bondi, “Skyfalli”, hiljuti ära, kuid sellest ei ole nagu midagi kirjutada; kõik on juba ammu öeldud: on nii head kui halba, on parim bond ja ei ole midagi erilist. Aga, 1967. aasta “Casino Royale’is” on kindlasti midagi erilist ja kohe kindlasti ei ole see kuidagi tõsiseltvõetav. Loodud mitme lavastaja koostöös, kes õigupoolest omavahel eriti koostööaltid ei olnud, näitlejatega, kellest paljud osalesid filmis vaid raha pärast ning ei viitsinud suurt midagi teha. Välja arvatud ehk Woody Allen, kes oma dialoogi ise ümber kirjutas, et oleks vähemal veidigi naljakas, ning Ursula Andress, kelle esituse võiks vabalt mõnda “pärisfilmi” asetada ning sooritaks sealgi talutava rolli.Kuid, kui kokku on aetud sedavõrd võimas “seltskond”, juhtub tihtipeale, et kõik ajavad vaid oma rida. Orson Welles tegeleb maagiaga, Peter Sellers niisama lollitamisega jne. Ja kes seda teab, mida need tsenaristid toimetavad. Kui asi jõuab Saksamaale, Lääne-Berliini, ootab vaatajat ees niivõrd ekspressionistlik spiooni-urgas-kool, et selle paradoksaalsed nurkad ja võimatu matemaatika annavad aimu kogu filmi tegelikust eksisteerimisvõimatusest.Algus: Sir James Bond (Niven) läheb Šotimaale M-i matustele (vist), kus teda soovivad tappa kõik seksikad naised. Lõpp: kõik on James Bond 007-d ja lendavad õhku. Kogu vahepealne on niivõrd absurdselt kvaliteedivaba, et lõpp on rohkem kui tasuv: enam me ei näe neist kedagi ühes filmis … Kuigi eraldivõetuna on ju tegemist maailmaklassi tegelastega (kuidas John Huston siia lavastama meelitati, nt?), siis töömeetodiks tundus neil olevat järgmine Sir Jamesi hüüatus: Get out of the bloody place before it blows up! Kiire, ülespuhutud, pompoosne ja kindlasti … maagiline – et suutis saada kokku pandud. Tubli! Ehk on maailmal ka taolisi ebavajalikkusi vaja?

You can’t shoot me! I have a very low threshold of death. My doctor says I can’t have bullets enter my body at any time.

8 1/2

8 1/2

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Frederico Fellini; stsenaristid Ennio Flaiano, Tullio Pinelli, Frederico Fellini, Brunello Rondi; osades Marcello Mastroianni, Anouk Aimée, Claudia Cardinale, Sandra Milo, Rosella Falk, Barbara Steele

Aitäh, ETV! Nägin lõpuks ometi ära Fellini kaheksa ja poole ning minu filmikaanon on jälle täielikum. Ning “8 1/2”-l on täielik õigus sinna kuuluda. Tõeliselt meisterlik film filmist, loomingust, eluloomest, postmodernistlikust narratiivsest üleküllusest, orientatsioonikaost – lavastatud niivõrd täpselt, et kaob igasugune kahtlus, nagu oleks Fellini ise loomingulises ummikus, või, õigemini, loomingulisusesse mattunud. Ning iga otsustus võiks läbi lõigata köie, mis teda veel maailmaga ühendab.Sest loobuda ei ole võimalik millestki. Guido Anselmi (Mastroianni) on režissöör, kes ei saa kuidagi hakkama oma karjääriga, eluga ega uue filmiga. Teda jälitavad ajakirjanikud, preestrid, produtsendid, naised; ümberringi nõudmiste tulv, millele ei ole võimalik vastata. Mõistlikkust! Koherentset lugu! Moraali! Katoliiklust! Seikluslikkust! Lisaks veel mälestuskillud lapsepõlvest segatuna fantaasiatega, mis kummitavad ja sunnivad igaüks ise suunas, sunnivad absoluutselt kõike kujutama. Lisaks veel naised, muusad, kellest ühestki ei ole võimalik loobuda, sest absoluutselt kõiki on tarvis, et hakkaks tööle loominguline hammasratas. Nii koledat kui öö kui ka kaunist kui päikesekiir. Nii tarka nagu oraakel kui ka lolli nagu lauajalg. Siin peab sisalduma kõik, KÕIK!Oma tulevase olematu filmi tarvis laseb Guida ehitada torni, mis maksab mitukümmend miljonit, võimsa, tohutu platvormi, millele peaks maanduma … tulnukad. Torn kui Guido (ja Fellini) lammutamisele määratud mälestusmärk. Võimas ja kõikehaarav, universumi saladusi sisaldav rauakolakas, juba otsast roostetav.

Fellini otsus teha film sellest, kuidas ei ole võimalik teha filmi kõigest maailma voolavatest voogudest, on kõige lähem võimalus teha filmi kõigest. Siia võib kuhjata kokku kõik, mis vaese lavastaja pead ründab ning jääda siiski ühendatuks ühe subjekti kaudu, kes annab filmile struktuuri ja jätkuvuse. Subjekt, kes küll paratamatult filmi lõpul ohverdatakse sellele üleküllusele, kes ei suuda enam kunagi midagi luua, ei suuda end siduda reaalsusega; kuid subjekt, kes andis kuju kõigele ennast ümbritsevale. Ta võib nüüd lasta end mähkmetesse pakkida ning rahulikult uinuda, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta võib nüüd olla õnnelik ja pidutseda, sest reaalsuses tema film eksisteerib.

Life is a party, let’s live it together. I can’t say anything else, to you or others. Take me as I am, if you can… it’s the only way we can try to find each other.

Ohutus pole tagatud

Safety Not Guaranteed

USA 2012; lavastaja Colin Trevorrow; stsenarist Derek Connolly; osades Aubrey Plaza, Mark Duplass, Jake Johnson, Karan Soni, Jenica Bergere

There’s no sense in nonsense, especially when the heat’s hot. – Vastupidi non-sense’i eristab sense’ist ainult ‘non’. Ja kui sa loed kuulutust, mis teatab: “WANTED: Someone to go back in time with. This is not a joke. You’ll get paid after we get back. Must bring your own weapons. I have only done this once before. SAFETY NOY GUARANTEED.” – paneb see tahes-tahtmata mõtlema sellele, kui peenike on piir nende kahe sõna vahel. Kuulutus on iseenesest vägagi tähenduslik, isegi siis kui tähistab ainult mõttetust, ehk kuulutaja vaimset mittekohalolu siin maailmas. Kui aga mõista kuulutust otseselt, tähendamas seda, mida ta ütleb, sõna-sõnalt (ja eeldades, et sa ei eksisteeri parasjagu ulmekirjanduse žanris), ähvardab kogu reaalselt sinu ümber eksisteeriv maailm vajuda mõttetusse, omandada eesliite ‘non-‘.

See on dilemma, millega asetatakse vastamisi “Safety” tegelased (keskeale lähenev playboy-ajakirjanik ja kaks noort vastandlikku interni): kas rebida tähendus kellegi teise maailmalt või riskida sellega, et nende endi maailm võidakse kiskuda tühjusse. Nende jaoks aga, kellele siinne eksistents ei ole sugugi niivõrd ‘sensible’ – mõistlik, mõttekas ja haaratav -, ei pea valik olema niisama lihtne. Ei pea olema “see või teine”. Maailmad sisaldavad nii ‘sense’i’ kui ka ‘non-i’. Kõige raskem eksistents, kõige keerulisem laveering ootab ees, kui sa asud selle ‘kui ka’ positsioonil. “Ajaränd on võimatu!” (“it makes no sense”); “Minu eksistents on mõttetu” (“it has no sense”). Ühest ‘non-ist’ teise minek võib luua kolmanda, uue eksistentsi, milles subjekt ehk suudab leida enesele tähendusliku/tähtsa (significant) reaalsuse. (kaks miinust teeb kokku plussi; ehk: mitte-eksistentsist luuakse eksistents.)Üheks võimalikuks teeks, viisiks, meediumiks, mille kaudu muuta mitte-eksistents täieõiguslikuks olemiseks, on Armastus: kahest, millel kummalgi ei ole oma eksistentsile õigustust, saab üks uues maailmas, mis on loodud just nende Armastuse kaudu. Ühesõnaga, ei looda mitte ainult iseennast, vaid terve uus maailm. Kuid need, kes ei ole selles suhtes sees, võivad näha kõigest seda, kuidas armastajad siit maailmast kaovad; saavad näha ainult uue maailma loomise võimalikkust, mitte seda, mis selles maailmas sisaldub. Nad peavad selle teekonna ise läbi tegema, ise sukelduma Armastusse ning sellele truuks jääma. Meie, siinpool ekraani, ja kõrvaltegelased, järvekaldal, näeme ainult haihtumist, mis jätab hinge tunde, mis ajendab tegutsema, ajendab enesest ja tuttavlikust ümbrusest välja astuma. Kuid meie jaoks oleks see juba teistsugune kogemus. Igaühe – iga kahe – jaoks erinev. Mistõttu me võimegi näha ainult sähvatust, mille tähenduses võib sisalduda ükskõik mida. Siin ei ole ohutus kunagi tagatud, ega ei saagi olla.

Moodsad ajad

Modern Times

USA 1936; lavastaja ja stsenarist Charles Chaplin; osades Charles Chaplin, Paulette Goddard, Henry Bergman, Tiny Sandford, Chester Conklin

“Modern Times” on film, mis ilmselt on kõigile, kes end filmisõbraks peavad, kohustuslik. Pean tunnistama, et nägin seda nüüd alles esimest korda. Aga iga filmisõbra kaanon on omaenese teha, eksole? Mitte et ma ütleks, et “MT” ei peaks minu kaanonisse kuuluma: isegi 76 aastat peale oma esmailmumist on film aktuaalne – kuigi loodud väga spetsiifilises (filmi)ajaloolises kontekstis, on väikese mehe hammasrataste vahele jäämine tänapäeval lausa põletavalt valus teema.Ülemistel piltidel võib näha härra Chaplinit nii suurt tehasemasinat (näiliselt) valitsemas kui ka teda selle masina rataste vahele jäämas. Lavastajana, näitlejana, kirjutajana oli mees “MT” valmistamise juures sarnases kahetises positsioonis – olles sattunud helifilmimaailma, pidi mees leidma enesele väljundi, mis oleks publikule vastuvõetav (“MT” ka algab helifilmina); kuid samal ajal on “MT” lausung kadunud/kaduva tummfilmi kiituseks, ülistuseks ja matusekõneks. Ja koos tummfilmiga ka Väikesele Hulkurile, kes saadetakse pärast väsimatut võitlust igasuguste võimudega (tööstus, politsei, haigla, Hollywood) väärikale teekonnale päikeseloojangusse.Nostalgilise Väikese Hulkuri, kes igatseb rahulikke aegu, mil keegi teda ei seganud (kes igatseb lihtsalt istuda vanglas), veab võitlusse noor ja ulakas Gamine (Goddard), kelle pilk on suunatud tulevikku, tulevasele poliitilisele korraldusele. Kui Hulkur loodab lihtsalt kuidagi “rahulikult” ajaga kaasas käia ning nii palju kui võimalik vana kaasa tuua, siis Gamine’i sädelev pilk sülitab tööstusele näkku ning viskab mutrivõtme liinirataste vahele.

See oleks justkui allegooria praegusele kriisiolukorrale Läänemaailmas: süsteem liigub liiga kiiresti, maailm pöörleb liiga hoogsalt, et sellele järele jõuda; igasugune inimtegevus praegusel kujul on kaotamas oma tähendust (rabelemine tööpuudusega võitlemiseks, kriisist väljatulekuks vaid papi juurdepumpamine jne.). Oma lõppkaadritega annab “Modern Times” meile ehk hea õppetunni: et minna edasi, tuleb selja taha jätta mitte ainult minevik, vaid ka kaasaeg, mis mineviku ideoloogiatest kümne küünega kinni hoiab? Vastasel juhul, kui vägistada Bruno Latouri teose mõtet – we have never been modern (nous n’avons jamais été modernes).

Lühivaatamised 7-12

RoboCop (1987)

Ma arvan, et esimene kord, kui ma Verhoeveni “RoboCopi” peale sattusin, oli siis, kui ma külapiraadilt “Tom & Jerry” VHS-e laenutasin. Ühesõnaga, olin pisike ning kerisin kähku multikateni, mis olid vähemalt sama vägivaldsemad, aga mitte nii tõsised ja pimedad. Vaadates nüüd juba mitmendat korda, ei ole “RoboCop” – kuigi siiani pime – sugugi enam nii tõsine. Teemad, millega tegeletakse, muidugi on: korruptsioon, kapitalismi vaim, autoriteedi vankumatus, inimlikkuse puudumine ja nõnda edasi. Kuid huumorit ja mänglemist leidub selles kriitilises pilgus ühiskonnale tuleviku kaudu piisavalt. Samuti loomulikult üle vindi keeramist, grotesksust – ilma milleta ei oleks “RoboCop” tänase päevani ilmselt sugugi nii hästi vastu pidanud.

La fidelité (2000)

Andrzej Zulawski, ühe minu viimase aja lemmiku, kõige vaoshoitum film pärast “Possessionit” … Mis räägib üsna hästi selle poolt, et Zulawski ei tee just kõige vaoshoitumaid filme … Olgu, seda “La fidelité” loomuomadust on nimetatud ka lavastaja “küpsuseks” – kuid kas hullumeelsus ei võigi olla küpse filmitegija omaduseks? Võib, ja Zulawski kaheksakümnendate hullus paistab siin läbi igast tegelasest ja situatsioonist. Tegemist on loomulikult jällegi ühe pingelise ja veidra armastuslooga, milles oma olemuselt truudusevõimetu naine vannub ühele mehele truudust ning oma õnnetuseks vannub endale ka sellest kinni pidada. Jätkub üks suur kannatuste ja ootamatute juhtumuste jada, kus nii suur rõhk ei ole mitte perverssurstel (“Possession”) ega ülevoolaval energial (“L’amour braque”, “La femme publique”), vaid inimest tühjaks õõnestaval ja tagasipöördumatul ajal (mida filmis 2 ja pool tundi), mis lõpuks ei jäta järgi midagi peale tühja kesta, mis kunagi midagi ihaldas.

The Future (2011)

Miranda July “Me and You and Everyone We Know” oli veider ning lõbus lugu armastusest ja inimestest. “Tuleviku” kohta on öeldud, et see päriselt ei saavuta sama taset ja et sel puudub sarnane originaalsus; kuid – “Tuleviku” toon on läbinisti kurb, dramaatiline. Huvitaval kombel on näha ainult mõned üksikud lõbusa veidruse välgatused pimedast nukruseookeanist, milles inimesed “sooritavad jubedaid tegusd”. July ehk teeb hoopiski seda, mida keegi temalt ei oodanud? (On masenduses ja peab kroonikat oma depressiooni kohta.) Kuigi kasutab selle teistsuguse saavutamiseks sarnaseid vahendeid nagu eelneva – ei pruugi väga hästi sobida ektsentriline, energilise pilguga naine, kes kuidagi ei taha mattuda suruva laine alla ning hüplev kaamera, mis pigem vaatleb toimuvat kerge neurootiku pilguga.

The Hunger Games (2012)

Suurepärane film vaatamiseks olümpiamängude lõputseremoonia asemel. Kunagi vaatasin Itaalia poliitilist-ühiskondlikku satiiri nimega “Kümnes ohver“, milles inimesed jagati küttideks ja saakloomadeks – “Näljamängud” näeb nii mõneski stseenis välja hämmastavalt sarnane. Natuke hiljem vaatasin “Võistlejaid“, milles kondikavaks olev reality-show on täpipealt nagu “Näljamängudes”. (Siin ei ole mõtet vist “Battle Royale’ist” rääkidagi.) Ühesõnaga, sulam erinevatest popkultuuri viimase viiekümne aasta sotskriitika-(ulme)-filmidest, mis lõpuks kahjuks taandatud vaid osavalt teostatud aktsioonistseenidele, milles osalevad näitlejad vanuses 12-18 – nagu sihtgrupp. Loodame, et järgmine osa, milles oodata ehk mingit sorti vastuhakku (? – pole lugenud, ei tea), pöörab kriitilisele maailmavaatlusele rohkem tähelepanu. Ega siis alla 20aastased ei peaks olema huvitatud vaid teineteise tapmisest (ehk kuulsuse saavutamisest)?!

Some Guy Who Kills People

Some Guy Who Kills People

USA 2011; lavastaja Jack Perez; stsenarist Ryan A. Levin; osades Kevin Corrigan, Barry Bostwick, Leo Fitzpatrick, Karen Black, Ariel Gade, Lucy Davis

“Kui kõik tapaksid sitapäid, kes vääriksid tapmist …” ei saaks ilmselt keegi enam jäätist. Ken Boyd (Corrigan) on hullumajast välja saanud kolmekümnendates tavaline mees, kes elab koos emaga, näeb luupainajaid kooliaegsest vägivaldsest ahistamisest, joonistab veriseid koomiksi-pilte, töötab kohalikus kohvikus, kus laseb bossil pidevalt enese peale karjuda. Ühesõnaga, elus ei ole midagi ilusat ja päikese all ei ole midagi uut. Küll aga ehk kuu all, öösel, mil mees otsustab külastada oma vanu koolikaaslasi, maski pähe tõmmata ja … Leitakse esmalt mees, kirves peas – that was no ax-ident … – leitakse teiseks mees, kelle pea on kehast veidi kaugemal pimedas, valmis vastu võtma komberdavat politseinikku.Ent ühel heal päeval jalutab Keni ellu tema tütar Amy, kes tuleb suure õhinaga kadunud isaga tutvust soojendama. Ken, alati kinnine, peab leidma viisi enese avamiseks, peab hakkama suhtlema. Samal ajal kohtub mees ka närvilise briti naise Stephanie’ga ning tütre käsul viib tolle kohtama. Elu tundub justkui ilus, hakkavat ülesmäge minema – kas mees tuleb kookonist välja või mitte? Kas saab lahti oma hullusärgist? Aga need uued elemendid elus on ehk vaid segajad, mis takistavad töö tegemist? Leitakse kiirustades maha jäetud laip …Kas tabloo valmimine on häiritud ja mehe elutööle lõpp peale kriipsutatud? Need küsimused nõuavad vaatajapoolset vastamist. Tumedapoolne thriller-komöödia – oleks ehk veidi liigi seda õudusfilmiks nimetada, kuigi žanrimääratluses see esineb – haarab esmajoones just karakterite ja nendevahelise dialoogi kaudu (Keni ja tema ema “mõttevahetused” ning šerifi ja tema abi niidiotsingud eriti). Karakterite avanemine on ehk siin kõige paremini õnnestunud. Õudusfilmile vajalik hirmuatmosfäär ehk mitte niivõrd hästi, kuna kõik toimub liigselt esiplaanil ja justkui igapäevaselt. “SGWKP” on eelkõige piisavalt vaimukas must komöödia peene dialoogiga, vähem peene jutustamisstiiliga ning üsna otsekohese/tavapärase pildimaterjaliga.

Chillerama

Chillerama

USA 2011; lavastajad ja stsenaristid Adam Rifkin, Tim Sullivan, Adam Green ja Joe Lynch; osades Adam Rifkin, Ray Wise, Lin Shaye, Sean Paul Lockhart, Anton Troy, Joel David Moore, Kane Hodder, Richard Riehle

“Chillerama” on vanade õudusfilmide austusavaldus, mille peamiseks fookuseks on seksuaalne perverssus ja üldse, igasugune, seksuaalsus – peaasi, et oleks piisavalt eksplitsiitne. Seejuures on lausa üllatav, kuivõrd lõbusad, naljakad ja seikluslikud on pakutavad neli lugu. Aga võtame järjest. Cecil Kaufman paneb homsest kinni oma drive-in kino, viimase maamunal, ning soovib vaatajatele pakkuda show’d, mida need kunagi ei unustaks. Esiteks:Wadzilla, Adam Rifkini poolt lavastatud ja näideldud räägib mehest, kelle munandid suudavad toota vaid ühe elujõulise spermatosoidi korraga. (Hull?) teadlane leiutab ravimi, mis küll ei suurenda spermatosoidide kasvu, kuid võimendab selle ühe võimekust … Mees võtab rohtu ja läheb kohtingule kuuma tšikiga. Tuleb välja, et iga kord, kui ta erutub, kasvab spermatosoid sadu kordi suuremaks, sundides meest koheselt masturbeerima – ja “süsteemist välja saades”, hakkab Wadzilla juba elama omaenese suurepärast elu. Palju rõvedaid nalju ning ülivähe – tegelikult üldse mitte – tõsiseltvõetavust. Kuid seda ei olegi vaja, kui üks ülekasvanud hammastega spermatosoid linnas (hm … taustapildil) ringi sibab ja üritab vabadusesammast viljastada.I Was a Teenage Werebear, Tim Sullivani üllitis on üllatavalt leidlik … muusikal, milles geiteismelised muunduvad libakarudeks ning võitlevad omaksvõtmise nimel. Palju lolle tüdrukuid, karuseid poisse ja laulu ja tantsu ja verd. Nagu vaataks “Grease’i” ja mõistaks alles nüüd, kuivõrd totakas see laul ja tants kõik on. Tantsule ja trallile on veel lisatud James Deani mässumeelsust, mis paneb homolibakarud verejanuliselt normaalseid tapma ja nõnda edasi. Kindlasti lõbusam kui minu kirjeldus.The Diary of Anne Frankenstein, Adam Greeni “ümbertõlgendus” Anne Franki päevikust: nimelt leidis Hitler omal ajal juudi-kirjutise, milles räägitakse surmast elu loomisest ning asendas selle “päevikuga, mis oleks nagu kirjutatud mingi virila tütarlapse poolt”. Olete muidu kuulnud sellest, et Hitler on mingit pidi juut? Green mängib sellega üsna oskuslikult, tehes Hitlerist ainsa, kes soravat saksa keelt kõnelevate tegelaste seas pursib midagi juudikeele taolist, nimetab oma koletise Meshugannah’ks, kes näeb välja nagu rabi-Popeye ristsugutis. Peab ütlema, et “Diary” on neljast vast kõige leidlikum ja nutikam – võib-olla seetõttu, et ei keskendu vaid pornole.Zom-B-Movie, Joe Lynchi teisi kolme filmikatsetust raamistav jutustus drive-in-kinost, mis satub zombie-rünnaku ohvriks. Keskendub taaskord jälle pea ainuliselt pornole: zombie’d on seksihullud maniakid, kes kepivad kõike ja kõiki. Taustaks käib film “produtsentidelt, kes tõid meile näiteks “Salo 2-e”, nii et – mida siin ikka oodata. Konkurentsitult igavaim sissekanne muidu üsna naljakasse grindhouse-antoloogiasse. Üks nurin siiski: rohkem õudust ja vähem rõvedust ehk oleks asjad paremini tasakaalu toonud. Praegu jäi liigse parodeerimise tunne, mille äärmuslikkus ei olnud tihti sugugi äärmuslik, vaid – eriti viimase filmi puhul – nagu junn näkku.

God Bless America

God Bless America

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Bobcat Goldthwait; osades Joel Murray, Tara Lynne Barr, Mackenzie Brooke Smith, Melinda Paige HamiltonKõik on halvasti. Inimesed on kurjad, õelad, väiklased, mõttetud. Räägivad ainult seksist ja vägivallast ning tegutsevad ainult kuulsuse nimel. Sõimavad kõiki. Korralikud inimesed nagu meie kangelane Frank (Murray) ei saa magada, ei saa televiisorit vaadata, ei saa tööl käia, ei saa isegi omaenese lapsega suheldud ilma, et lõpptulemus oleks lõputuna näiv roppustevalang. Kõik hoolivad ainult asjadest, mis neil on; ainult rahast, mille eest saab osta neidsamu asju. Meenub kunagine Tyler Durdeni kuulus lause: the thing you own end up owning you. Inimesed on omastatud sära ja kuulsuse poolt, mida nad kummardavad kui jumalat ning peavad samal end jumalateks, kellele on absoluutselt kõik lubatud. Mida teeb meie kangelane Frank?Kõigepealt haarab ta relva mõttes ning – kui ta ei suuda taluda enam ühe eriti lolli reality-show tšiki möla – ka reaalselt ning laseb tollel ajud auto esiklaasi peale. Pealt näeb teine täiesti normaalne inimene, Roxy (Barr), noor tüdruk, kel samuti kõrini. Koos hakkavad nad tapma kõiki, kes on kurjad, õelad ja lihtsalt pahad. Nagu Bonnie ja Clyde, eksole – nagu Roxy endale romantiliselt ette kujutab. Raha röövimise asemel ent röövitakse elusid, väärtusetuid eksistentse, kellel pole õigust hingatagi mitte. Kuid sellisel ilusa tagamõttega lähenemisel on muidugi üks suur probleem, millest ei ole võimalik kõrvale hiilida ega filmi ajal kõrvale vaadata: see kuulub väga tugevasti sellessesamasse kultuuri, mida soovitakse hävitada. Kultuuri, mis naeruvääristab alaarenenuid, kes lihtsalt soovivad pääseda teleekraanile; kultuuri, mis on suuteline tegema kangelaseks igaühe, kes kinnitab, et “mässab”, et teostab “revolutsiooni”. Nii on ka noore Roxy kinnismõtteks jälgida uudiseid ning tungiks kilgata, kui kahtlusaluste visuaal turvakaamera lindistuse kaudu ekraanile ilmub. Siin ei ole mängus muud kui kurjade inimeste tapmise nimel kuulsuse kogumine. Frank, mõistes, et sellest ringist ei ole väljapääsu, ei õigusta enam ennast ega oma tegevust, vaid asub lihtsale hävitustööle, tappes ka alavääristatud alaarenenud, tappes kõike, mis liigub, sest kõik on osa liikumisest, mis hävitab igasugusegi võimaluse normaalseks kooseluks. “God Bless America” näitab hästi igasuguse mässu võimetust – kui kultuur põhineb revolutsioonil. Kuid unustab küsida, kuidas edasi, ning jääb seetõttu samasse aedikusse kinni. Sest öeldes, “hävitada kõik õelad inimesed” tähendab põhimõtteliselt tappa absoluutselt kõik, kes kuuluvad samasse kultuuriruumi.