Chicken with Plums

Poulet aux prunes

Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia 2011; lavastajad ja stsenaristid Vincent Paronnaud ja Marjane Satrapi; osades Mathieu Amalric, Maria de Medeiros, Golshifteh Farahani, Edouard Baer1950ndate Teheranis läheb katki viiul; õigemini, lõhutakse ära viiul, mis oli Nasser-Alile (Amalric) niivõrd kallis ja ainulaadne, et viiuldajal kaob pärast seda ära kogu eluisu. Lihtsalt ei ole võimalik leida sama kõla, sama nooti, sama hinge üheski teises muusikainstrumendis. Nasser-Ali otsustab surra. Tema naine (Medeiros) on see, kes lõhkus instrumendi, kuna mees ei tegelenud kaugeltki mitte piisavalt tema ja lastega, vaid istus ja viiuldas ja unistas. Möödunud aegadest, mil Iraan oli puhas ja puutumata ja – unistus oli veel unistus, mitte luhtunud tegelikkus. Naine küpsetab mehele tema lemmikrooga, kana ploomidega, et tuua ta välja, tagasi ellu, ent Nasser-Ali ei tee teist nägugi. Filmi pealkiri on luhtumise nimi, kaotuse väljendus ja kättesaamatu unistuse moondumine küpsetatud kanaks.Aga nüüd üldisemalt, mitte-süžeest. Õigupoolest võib kõike, absoluutselt iga tegelast ja isegi iga artefakti siin lugeda metafoorina – millena täpselt, teavad ilmselt need, kes Iraani ajalooga paremini kursis on; kuid lõhutud viiul ei saa küll väga raske pähkel olla ja samamoodi tegelane nimega Irane, kes annabki viiulile hinge. Sellise metafoorsuse, sümbolilisuse kasuks toimib asjaolu, et Satrapi ja Paronnaud on suutnud luua omaette maagilise fantaasiamaailma, milles ometi tegelased ja nende tegemised tunduvad olevat tegelikkusega rohkem seotud kui mõneski n-ö päris ajaloolis-realistlikus filmis.Nii et lugeda võib mitut pidi; võib ennast lasta kanda maagilisse muinasjutumaailma ja täielikult unustada Iraan, ajalugu, poliitika; võib ennast lasta kanda muusikal, mis paitab kõrva ja kriibib hinge – kus vaja. Kuid, üks tähelepanek veel: vaadates filmi meenus mulle taaskord kuivõrd on reaalsus haaratud fantaasiast, imaginaarsusest. Ja selle väljatoomine on “Poulet aux Prunes’i” kindlasti suurimaid õnnestumisi. Meie elu ja maailmataju juhivad ikka mingisugused utoopiad (kuidas saavutada, kui mitte ideaalset, siis vähemalt head ühiskonnakorda, kui ilus ma näen välja 50aastasena, hallipäine ja trimmis, eksole) ja käitumine (ajalooline ja poliitiline kaasaarvatud) sõltuvad mõneski mõttes palju enam neist imaginaarsustest kui konkreetsetest, nt valimisprogrammidest. Ja seda enam on vaja taolisi mitmekihilisi, ühesest lähenemisest kõrvalepõiklevaid muinasjutte nagu kana ploomidega.

Maailma kõige kurvem muusika

The Saddest Music in the World

Kanada 2003; lavastaja Guy Maddin; stsenaristid George Toles ja Guy Maddin; osades Isabella Rossellini, Mark McKinney, Maria de Medeiros, David Fox, Ross McMillan

Sadness is just happiness turned on its ass; it’s all showbiz!

Winnipeg, 1933, Suur Depressioon. Neljandat aastat järjest on linn valitud kõige kurvemaks linnaks maailmas; maailma Kurbusepealinnaks. Leedi Port-Huntly (Rossellini) otsustab korraldada ülemaailmse võistluse välja selgitamaks, kes natsioonidest viljeleb tõepoolest kõige kurvemat muusikat, kõige ahastavamat ja ilusamat meloodiat maailmas. Auhinnarahaks on 25.ooo “depressioonivääringus” dollarit.Loomulikult ilmuvad kohale mänedžerid, kes huvitatud vaid papist, hullumeelsed, kes huvitatud vaid muusikast … jne. Globaalne kurbusekonkurss hakkab aina enam välja nägema kui kellegi alateadvuslik unenäofarss. Seda enam, et ülemaailmsusele vaatamata satuvad ühte paika kauakadunud ja uhiuued armukesed-abikaasad-vennad-õed-emad-isad. Keset Sadness Idolit hargneb lahti skisofreeniline vool, mille kõik osakesed on omavahel (mitte kuigi selgelt) seotud, mille kõik lülid annavad oma panuse üleilmse hullumeelsuse tekkele ühes linnas, ühes perekonnas, ühes peas. Toimub mõttevoolude, emotsioonide ja kehakontaktide paljunemine, mis … on vaatajale võimas nauding, kui ta ei aja just näpuga rida klassikalise narratiivi käsiraamatus või karakterite tõhusa väljatöötamise õpikus.Ja kogu selle särava seiklemise eest on meil tänada kanada lavastajat Guy Maddinit, kes suudab oma hägustatud (unenäolise, mitteteadvusliku), kuid ülimalt energilise filmitehnikaga ekraanile kokku kuhjata žanrid vene eeposest kuni ameerika vodevillini. Saaniga läbi lumise traagika sõites teatame oma “filosoofiaks” olevat “mitte üldse tegeleda häbiga”; läbi Fyodor pisaraveest läbiimbunud paksude vuntside võtab ta vastu vastuse küsimusele “kas sa oled ameeriklane?” – “ei, ma olen nümfomaan”. Võib-olla ei ole minu kirjeldused küll väga stseenitäpsed, kuid see ei olegi oluline. See siin on hoopis teistsugune maailm, milles ei kehti meie, vaid kinoloogika; unistuste struktuur(itus).