Armastajate igavene elu

Only Lovers Left Alive

UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA 2013; lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch; osades Tilda Swinton, Tom Hiddleston, John Hurt, Mia Wasikowska, Anton Yelchin, Jeffrey Wright

RZ6A7363.JPG

Veri. Peaks olema toit nagu iga teine; toit, milleta vampiir ei suuda elada. Kuid kas “tavalised inimesed” toituvad, justkui manustaksid nad iga suutäiega doosi heroiini? Me kugistame igal hommikul, lõunal ja õhtul alla mingisuguse portsu, situme paar korda päevas ega mõtle sellele enam. Me toitume mõtlemata, seedime pingutuseta. Lühidalt: me ei tea, siin Lääne rikkalikus ja roiskuvas, dekadentlikus üle oma piiride – igas mõttes võlgades – elavas ühiskonnas, mida tähendab nälg. Me oleme harjunud saama rahuldatud, pidevalt ja kogu aeg, iga poeskäiguga; kuid kas pidev eneserahuldamine, mitte kunagi lõppev enesetäitmine, ei viita mitte sügavamale, fundamentaalsemale näljale? Kas vampiir on meie sisemine, varjatud subjekt, kes defineerub vaid näljasena? Baaris õlut juues vestlesime sõbraga, kes ütles, et subjektsus ei tõuse kunagi teravamalt esile kui öösel külmkapiukse vahelt sisse vaadates, teadmata mida haarata. Ühesõnaga, nälg ei ole see, kui sa tead, mida tarvis on, vaid see, kui sa tead, et midagi on puudu. Aga mis? Võib-olla mina ise? Aga kuidas iseennast süüa? Veri.

OnlyLovers2

Mahajäetud Detroit, veel mahajäetum linnaosa, kus ei ela “mitte keegi”. Ühest küljest on meil niisiis “mitte keegi”, figuur, mis kulgeb läbi ajaloo, surematuna, suuremana kui ajalugu; figuur, mis ei ole äratuntav tema endana, kuna teda defineerib puudus – kuna ta ei eksisteeri. Samal ajal näeme, et ka meie (meie, kes me ei tea, mida tähendab nälg, kes me sööme ja tarbime mõtlematult, naudime naudinguta) maailm on muutumas tühjaks: linnad on mahajäetud, vähesed elanikud uuristavad tühjalt seisvatele hoonekarkassidele veel viimaseid ajalookäike – enne kui kõik kokku kukub, moondub mitte-inimlikuks: looduseks. Muidugi, filmi on sisse haaratud idee, et meie ise võime saada üleajaloolisteks mitte-inimesteks, üliinimesteks, kelle jaoks ei eksisteeri head ja kurja, kes hõljuvad maailmas justkui puhtad ideelised olendid, kes tõusevad esile puhtas kunstis, mis annab eksistentsile mõtte. Kas kunst ei ole mitte nälja väljendus? Esitus sellest, mida ei eksisteeri; puuduse kohalolu? Kui ainult meie, tühised inimesed, oleksime võimelised lõpuks ometi iseendaks saama, kunstiteoseks moonduma … Kuid selleks on eelnevalt tarvis taasavastada oma tühisus.

Jane Eyre

Jane Eyre

UK, USA 2011; lavastaja Cary Fukunaga; stsenarist Moira Buffini; osades Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Jamie Bell, Sally Hawkins, Craig Roberts, Holliday Grainger, Tamzin Merchant

Rahu ja vaikus

Siin on siis ühe maailma enimekraniseeritud kirjandusteose järjekordne ekraniseering. Pean (kahetsusega?) tunnistama, et ei ole oma elu sees lugenud Charlotte Bronte hirmtugevasti kaanonisse raiutud raamatut ega ole ka näinud (otsast lõpuni) ühtegi filmiversiooni. Cary Fukunaga nägemus on kaasaegsele vaatajale tehtud vägagi kättesaadavaks: narratiiv on ajas edasi-tagasi liikuvate sündmustega tehtud üsna kiireks (vanaaegse gooti armastusloo kohta), kärbitud on süvenemist mitme tegelase hingeellu (nii ütles mulle ekspert) ning keskendutud vaid olulisele. Nii mõnigi raamatu austaja vaidleb vastu, et just oluline, see, mis asja koos hoidis, on välja jäetud. Aga film mõjus efektiivsena, esmavaataja pilgule.

Pööris

Olles eelnevalt lavastanud karmi (seiklus)draama “Sin nombre“, suudab Fukunaga (üllatuslikult?) ka siin vältida liigset laskumist magususse ja sentimentaalsusse. Esiplaanile on tõstetud ajastu ja paiga külmus-kõledus, maastiku rusuvus, kultuuri-ühiskonna (naisi ja vaeseid) represseeriv olemus. Ehk siis kõik see, mis peaks igasuguse kire maha suruma, on muudetud valitsevaks ning esitatud kauni filmikunstina, mis näitab, et just ainult sellistest tingimustest, vaoshoitusest saavad sündida erakordselt võimsad ja kõikehõlmavad tunded. Pealesurutud vaikus ja tundepuudus hakkab paistma sedavõrd erutavana, et hakkab tootma kõige sügavamaid ihasid.

"I'm asking what Jane Eyre would do to secure my happiness"

Kuidas selles kontekstis saavad oma pinnalise vaoshoidmisega ja sisemise leegitsemisega hakkama näitlejad? Vaidleksin, et vägagi hästi. Michael Fassbender Rochesterina on filmi säravaimaks kujuks – tema roll võimadab ka avalikult olla spontaanne-rikutud-riivatu-ürgmehelik-ülevoolav-jne. Rochester on vastupidine kõikidele teistele tegelastele: tema ahistus ja saladus on peidus sügaval sisemuses (sõna otseses mõttes) ning välja immitseb kogu laava, mis sellest kuumaks köetakse. Mia Wasikowska Jane kannab aga ahistust nii oma ilmes kui hoiakus, laskmata lendu ühtki juhuslikku emotsiooni, mis võiks reeta, et tegemist on tundva naisega. Aga loomulikult see “sisemine pinevus” just loobki eriliselt lõhkemisvalmis tegelaskuju. Tervet filmi võib tegelikult iseloomustada sarnaselt: vaoshoitud, kaunis, kõle ja pidevas pinges – õnnestunud ekraniseering, mis annab edasi võitlust nii iseendaga kui ahistusega kultuuris.