Lühivaatamised 8

You'd be better off calling the Ghostbusters love.

Attack the Block

UK, Prantsusmaa 2011; lavastaja ja stsenarist Joe Cornish; osades John Boyega, Jodie Whitaker, Alex Esmail, Nick Frost, Luke Treadaway

Oled väsinud heatahtlikest kurbade silmadega rahuarmastavatest (silmakirjalikest) “kangelastest” maailmalõpu-tulnuka-filmides, mis on enamasti lavastatud Roland Emmerichi poolt? Kangelastest, kes nutavad, õpivad tundma oma poega-tütart-naist, et päästa maailm ning vaadata suursuguselt kaamerasse ning öelda: vaadake, mis mina tegin! Siis tere tulemast Londonisse, teismeliste kaakide sekka, kes ründavad ja solvavad kõike, mis liigub, kuni ühel päeval … rünnatakse neid … mingi suure peni poolt … kes ei olegi peni … ja läheb mölluks. Räpparid-narkodiilerid-niisama-stõunerid-tudengid-pärislapsed-korralik-naine-tulnuk-karvased-ja-KIIRUS. Kaheksakümne minuti jooksul ei aeglusta film hektekski tempot ning säilitab läbinisti oma eesmärgi: lahutada meeli, noortel ja vanadel, venitada suu naerule ja silm särama. Tubli! Ei mingit jamamist pisaratega.

Allu!

Haunters

Lõuna-Korea 2010; lavastaja ja stsenarist Min-suk Kim; osades Jeung Eun-Chae, Soo Go, Choi Deok-Moon, Dong-won Kang

Laps, kes vaatab otsa oma isale ning tapab pilguga. Vaatab otsa oma emale ning otsustab ellu jätta. Vaatab otsa ükskõik kellele ning suudab panna selle kelle tegema ükskõik mida. Laps, kes kasvab üles teadmisega, et tema ongi jumal. Kuni kohtab meest, kes ei allu … kes vaatab talle otsa silma ning keeldub. Kohtab meest, kes on Tõeline Superkangelane. Ta on juba tuttav tegelaskuju: mäletate Bruce Willist “Unbreakable’ist”? Algab vihane võitlus Kontrollija ja Kontrollimatu vahel – kes võidab, sellest saab maailma valitseja: Kurjus v Headus? On selles küsimus? Ma ei olnud enne seda väga ammu vaadanud Korea filme ning olin juba unustanud kui kuradi head kino võivad korealased korda saata. “Haunters” on muidugi kraad kangem igasugusest “Unbreakable’ist”, kus jällegi, on esiplaanile tõstetud kannatavad-pisaretes-kangelas-silmad, mitte Kurjuse tagajärjed ning allutavad-läbistavad silmad – nagu siin. Me näeme kõike, mida nende silmadega on võimalik teha, mis justkui paratamatult tulenebki taoliste silmade olemasolust. Ega siis kontrolliva silma nimi asjata pole Kuri Silm (kui ma folkloristikast õigesti mäletan). Küsimus on ka nauditava filmi loomises, kui mitte põhiliselt.

Seal ta läheb ...

A Better Life

USA 2011; lavastaja Chris Weitz; stsenarist Eric Eason; osades Demian Bichir, José Julian

Tuttav stoori: mees soovib head aga kõik läheb sitasti. Veel tuttavamaks läheb: tegevus toimub LA mehhiklaste seas; üksikisa kasvatab poega, üritab teda eemal hoida gängidest, haavadest, ostab auto, unistab, laseb auto ära varastada, unistused purunevad, uued sünnivad …  Aga jah, inimesi on kujutatud inimestena, eksimis- ja õppimisvõimelistena, unistusvõimelistena ja üldse võimelistena, näiteks tundma. See kujutus teeb filmist vägagi vaadatava draamaloo, realistliku pildi getto-elust ja sealt väljapürgimisest, inimlikest suhetest. See on hea film sellest, kuidas tuleb elada, õppefilm gängsterihakatistele, kellel veel on võimalus (ja rikas tädi). Ent ei midagi uut, ei keeleliselt ega sisuliselt. Lihtsalt inimesed.

Tõeline Õnn

Joueuse

Prantsusmaa, Saksamaa 2009; lavastaja ja stsenarist Caroline Bottaro; osades Sandrine Bonnaire, Kevin Kline, Francis Renaud, Alexndra Gentil

Hotellikoristaja näeb, kuidas armastajapaar rõdul sooja tuule ja päikese käes maletavad ning kätest hoiavad ja teineteisele naeratavad. Tekib igatsus, tekib iha suudluse järgi. Läheb naine mehele töö juurde külla, mees ehitab, on tolmune ning lükkab helluse tagasi. Läheb naine doktor Krogeri juurde koristama ning leiab riiulist malelaua. Hakkavad nad mängima ning leiavad, et neil on tõeliselt hea olla, teine teisel pool lauda ning nupud keskel oma käike ette valmistamas. Ma nüüd rääkisin veidi labastava tooniga, kuid õigupoolest ei ole film sugugi madal, vaid romantilise dramöödia kohta üllatavalt ergastav-vabastav. Vaatajana tekkis tahtmatult suhe filmi peategelase püüdlustega ennast maailmas positsioneerida, ennast kehtestada kellegi muu kui teenijannana. Vaikne elu armastatud mehega ei ole sugugi niivõrd õnne tipp, kui inimesel endal pole aimugi, kes ja milleks ta üldse olemas on. Male sobib muidugi ideaalselt elu metafooriks ja intellektuaalse eneseteostuse vahendiks. Caroline Bottarol on õnnestunud need kaks ühendada, moodustada emotsionaalne-intellektuaalne vabastus, oma võimete (taas)leidmine; on õnnestunud tekitada intellektuaalne naeratus, headele inimestele kaasaelamise kaudu.

Lühivaatamised 1

Seth Rogen ja Simon Pegg

Paul

USA, UK 2011; lavastaja Greg Mottola; stsenaristid Nick Frost ja Simon Pegg; osades Simon Pegg, Nick Frost, Seth Rogen, Jason Bateman, Kristen Wiig, Bill Hader, Sigourney Weaver

“Hey fucknuts! Probing time!” hüüab väike roheline vaimukas mehike Seth Rogeni häälega haagissuvilast välja astudes. “Paul” kasutab ära kõik võimalikud klišeed, mis tulnukatega seotud on, muudab need tõeks (“Agent Mulder was my idea!”) (v.a sondeerimine, mille kulul pidevalt nalja tehakse) ja asetab hoogsasse tagaajamisfilmi, kus nii agendid, padukristlased kui põlisinglased oma osa vatti saavad, et lõpuks korralikult ära leppida ja pahad lömastada. Lõbus Peggi/Frosti (“Hot Fuzz”) naljanumber, heas mõttes.

Rango

"Now - WE RIDE! ... this .. means ... now?"

USA 2011; lavastaja Gore Verbinski; stsenarist John Logan; osades Johnny Depp, Isla Fisher, Abigail Breslin, Ned Beatty, Bill Nighy, Alfred Molina, Ray Winstone

Film, mis “Paulist” veelgi suurepärasemalt-nutikamalt kasutab ära filmiajaloo klišeesid, seekord vesternivaldkonnast; lisaks muidugi võimas paroodia (?) “Apocalypse Now” helikopterirünnakust, mille taustaks Wagneri “Ride of the Valkyries” – siin üheskoos bandžode ja nahkhiirtega. Johnny Depp etendab haritud näitleja-kameeleonit Rangot, kes oskab ennast maailma kõige keerulisematesse olukordadesse mässida – ja isegi hetkeks “Fear and Loathing in Las Vegasesse”. Värskendav animatsioon ja seekord naljanumber kõige paremas mõttes.

Enam ei ole midagi öelda

Shotgun Stories

USA 2007; lavastaja ja stsenarist Jeff Nichols; osades Michael Shannon, Douglas Ligon, Barlow Jacobs

Film, mis kindlasti vääriks pikemat ja omaette postitust, kuid selleks peab uuesti üle vaatama. Üks kommentaator IMDB-s on väga hästi kolme sõnaga kokku võtnud: “Modernne eksistentsiaalne vestern.” Kaks perekonda, keda on kasvatatud teineteist vihkama, kes on viidud punktini, mil on vältimatu teineteise maha nottimine, punktini, kus käivitub iidne veretasu traditsioon. Küsimuseks osutub: kuidas sellest välja murda, mis peab toimuma, et vägivald lõppeks? Sest on ilmselge, et kogu see tulistamine ja peksmine viib välja vaid edasiste hauakaevamiste ja tapmisteni. Michael Shannon taaskord jõulise esitusega vedamas üheaegselt nii kahurit kui rahutuvi. Jään ootama Nicholsi ja Shannoni järgmist koostööd – “Take Shelter”.

"I'm the loneliest girl in the world"

Scarlet Diva

Itaalia 2000; lavastaja ja stsenarist Asia Argento; osades Asia Argento, Jean Shepard, Herbert Fritsch, Joe Coleman

Ei oskagi nagu väga kommenteerida. Tundub kuidagi juhuslik see enesehävitus, katsed end parandada ja tagasikukkumised auku, mille põhjas sisisevad süstlad ja abordidoktorid. Nagu ei oleks läbi mõeldud ega ka Asial piisavalt lavastajavilumust. Teisest küljest jälle – ehk ongi taotluslik sürreaalsus, kus asjad lihtsalt juhtuvad; ning sa ei teagi kas nad tegelikult juhtuvad, kuni lõpuks sa ei tea, kes sa isegi oled? Sellest teisest küljest vaadatuna täitsa asjalik film – võimendatud närvilisusega-värelemisega tehtud lugu hoorast (näitlejannast), kes tahab saada tõeliseks kunstnikuks (lavastajaks) – “Aga kõik kunstnikud on ju hoorad?” Film Asiast endast? Nagu Coppola “Somewhere’gi”. – “It’s the first time I’ve made love” – “Don’t say you’re a virgin?” – “No, I’m a whore”. – “It’s the first time I’ve made a movie, I’m an actress”.