Mina ja Sina

Filosoofia ja ilukirjandus ühes lõigus, tundmatuseni segunenud:

“— Kõneleja, sa oled oma jutuga hiljaks jäänud. Äsja veel oleksid võinud ise oma juttu uskuda, nüüd pole see enam võimalik. Sest hetk tagasi nägid sa nagu minagi, et riiki ei juhita enam; kütjad jätkavad küll söe kühveldamist, kuid juhid valitsevad kihutavaid masinaid veel vaid näiliselt. Ja selsamal silmapilgul, mil sa räägid, võid sa nagu minagi kuulda, et majanduse hoovastik hakkab tegema kummalist häält; töökoja juhatajad naeratavad sulle üleolevalt, kuid nende südames valitseb surm. Nad ütlevad sulle, et kohandavad aparaati vastavalt oludele; kuid sa märkad, et nad suudavad nüüdsest veel vaid iseennast aparaadiga kohandada – kuni viimane seda võimaldab. Nende eestkõnelejad õpetavad sind, et majandus on riigi pärijaks; sa tead, et pärida ei ole midagi muud peale vohava Selle türannia, mille all kannatav Mina, üha võimetum toime tulema, ikka veel unistab, et on käskija.” (Martin Buber, “Mina ja Sina”, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 44)

Täpsusest teaduses

… Selles Impeeriumis saavutas Kartograafia Kunst niivõrd suure täpsuse, et üheainsa Provintsi kaart hõivas kogu Linna ning Impeeriumi kaart terve Provintsi. Aja möödudes ei pakkunud need Määratud Kaardid enam rahuldust ning Kartograafide Gild koostas Impeeriumi Kaardi, mis oli Impeeriumi suurune ning mis langes sellega punkt punktilt kokku. Järeltulevad Põlvkonnad, kes ei olnud enam niivõrd haaratud Kartograafia Õpingutest kui nende eelkäijad, mõistsid, et Kaart oli Kasutu, ning teatava armutusega toimetasid selle Päikese ja Talvede Halastamatusse. Tänapäevani vedelevad Lääne Kõrbetes Kaardi Räbaldunud Varemed, asustatud Loomade ja Kerjuste poolt; kogu Maal ei leidu ühtki teist Geograafia Distsipliini säilet.

 Suarez Miranda, Viajes de varones prudentes,

Libro IV, Cap. XLV, Lérida, 1658

(Jorge Luis Borges, “The Aleph”, London: Penguin Books, 2000, lk 181)

Nadja

André BretonNadja“, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2013; tõlkija Anti Saar

nadja

Algus: “Kes ma olen? Mis oleks, kui toetuksin erandkorras kõnekäänule, tõepoolest, kas ei taandugi kõik lõpuks küsimusele: “Keda ma kummitan?” Ma pean tunnistama, et see viimane sõna ajab mind segadusse, kuna kipub rajama minu ja teatud inimeste vahele eripärasemaid, raskemini välditavaid ja kõhedamaid suhteid, kui olen mõelnud. Säärane sõna osutab enamale, kui ta otseselt tähendab, asetab mind elusast peast viirastuse rolli, viitab ilmselgelt sellele, kes ma olen pidanud lakkama olemast, et saada selleks, kes olen.” (lk 7)

Kohe alguses seab Breton oma eksistentsi nii kirjandus(teos)es kui ka tegelikus (?) elus kahtluse alla, seab kahtluse alla suhte kirjanduse ja representeeritava mina vahel. Kirjandus, kunst ei representeeri, ei esita reaalsust sellisena nagu ta on, või paremini: ei representeeri reaalsust isegi seda moonutades. Kunst on teine reaalsus, mitte fiktsioon, reaalsus, mis on asetatud “tegeliku” kõrvale. Kuid selles kunstilises olemisviisis saab olemine olla vaid “viirastuslik” – nähtaval, kuid alati-juba kadunud; meie silme ees, kuid alati juba kaugusse taanduv. Ei ole võimalik, et kunst “esitaks elu”.

Seda imelikum on, et Breton selgesõnaliselt ja “jätkuvalt” nõuab “nimesid ning huvitun jätkuvalt vaid raamatutest, mis jäetakse paokile nagu uksed ning mille võtme otsimisega ma vaeva nägema ei pea” (lk 11). Kuid selle näilise vastuoksuse saab lahendada vägagi lihtsalt: Bretoni jaoks ei eksisteerigi “elu”, lihtsat olemise fakti, mida võiks “representeerida”, alati tuleb juba need jutumärkidesse asetada. Elu ise koosneb “liugnähtustest” ja “sööstnähtustest”, millele Bretonil endalgi õnnestub olla vaid “jõrm tunnistaja”. Elus eneses ei ole midagi lihtsat, midagi faktilist, midagi (enesest)mõistetavat, mida kunst oleks võimeline “esitama”.

Nimed, mis paistavad paokil raamatuist, on juba ise viirastused, tema ise on juba viirastus, “enesest väljas” sõna otseses mõttes. Paokil raamatud suudavad ehk anda edasi seda edasiandmatust, mis “ise on võrratute mõnude allikas” (lk 12). Raamatud, mis väidavad end representeerivat elu “nii nagu see on”, kustutavad selle representeerimatuse, loovad enesest pildi kui tõekuulutajast, kes suudab dešifreerida maailma faktide olemise kindlust. Kuid selle kindluse postuleerimine ise tähendub juba moonutust. Elu ise on esteetiline kogemus, milles seiklevad alati-juba käest lipsanud kujundid:

Nii jälgisin ma kord Marseille’s Vieux-Port’i sadamasillal aega surnuks lüües veidi enne päikeseloojangut, kuidas üks kummaliselt hoolikas kunstnik kogu oma osavuse ja väledusega lõuendil kuhtuva valgusega võitles. Värvilaik, mis vastas päikesele, laskus aegamööda ühes päikesega allapoole. Lõpuks ei jäänud sellest midagi järele. Äkitselt avastas kunstnik, et on täielikult hiljaks jäänud. Ta kaotas ühelt seinalt punase ja kihutas minema paar veele jäänud helki. Pilt, mis tema jaoks lõpetatud, mina jaoks aga kõige poolikum asi maailmas, tundus mulle väga kurb ja väga ilus. (lk 107)

Esposito “Bios: Biopolitics and Philosophy”

Roberto Esposito 2008; „Bios: Biopolitics and Philosophy“; Minneapolis: University of Minnesota Press 2008

Biopoliitika on praeguseks saanud üheks poliitikafilosoofia ja –teooria põhimõisteks, kuid – nagu taoliste mõistetega sageli juhtub – selle tähendusväli on niivõrd hägustunud, et mõnelgi juhul on keeruline piiri tõmmata bio- ja „tavalise“ poliitika vahele. Näiteks Giorgio Agamben kirjutab, et „biopoliitilise keha tootmine on suveräänse võimu algne tegevus.“[1] Kõige lihtsamalt öelduna tähendaks biopoliitika inimeste elu poliitilist tootmist – kuid kas mitte igasugune poliitiline tegevus ei hõlma inimeste elu kujundamist, tootmist ja mõtestamist?

Et nüüd minna Esposito raamatu juurde: hakkasin seda lugema ootuses saada selgemat biopoliitika väljajoonistust ja piiritlust, selgitust, kuidas mõistet uurimistöös rakendada ja kasutada. Kuid teose eesmärk ei ole pelgalt mõiste piiritlemine, vaid biopoliitika filosoofiliste aluste mõtestamine, näitamine, millised mõtteviisid viivad biovõimu rakendamiseni inimeste elu üle, ja lõpuks, kuidas ja kas oleks võimalik mõelda n-ö positiivsest biopoliitikast, mis võtaks arvesse elu iseloomulikke eripärasid ega oleks pelgalt elu vormimine võimu abil.

Esiteks teeb Esposito eristuse biopoliitika ja biovõimu vahel. Viimane viitab praktikatele, mis allutab enesele elu ning esimene poliitikat, mida teostatakse elu nimel, mida teostab elu ise. Esimesed neli peatükki raamatust tegelevad seega täpsemalt öeldes biovõimu kriitikaga ja sellest väljapääsu otsimisega. Kuid kui nüüd vaadata veidi lähemalt, ei ole kahe pooluse eristamine sugugi nii lihtne, kui eelnev selgepiiriline formulatsioon võiks lasta arvata. „[Ü]helt poolt pöörduvad kõik poliitilised praktikad, mida valitsused teostavad (või isegi praktikad, mis neile vastanduvad), elu poole […] Teisest küljest siseneb elu võimusuhetesse mitte ainult oma kriitiliste üleminekupunktide või patoloogiliste erandite kaudu, vaid kogu oma ulatuses, väljenduses ja kestuses“ (lk 28). Seega, kuidas eristada biovõimu ja biopoliitikat; elu üle valitsemist ja elu valitsemist või elu eneseloomet? Biovõim sünnib just elu eest hoolitsemise nimel; biopoliitika läheb vaikselt (ja tihti märkamatult üle) biovõimuks. Radikaalseim näide, millega Esposito tegeleb, on natslik režiim Saksamaal, mille „eluvormiks“ oli peamiselt ja eranditult Saksamaa poliitiline keha tervikuna, mille tervise nimel võis seda „kahjustavaid baktereid hävitada“.

Nüüd jõuame ka mõisteni, mis ühelt poolt eraldab biopoliitika „tavalisest“ poliitikast ja teiselt poolt biovõimust. Jutt käib loomulikult ’kehast’.[2] Biovõimu objektiks on eranditult ja alati keha, olgu selleks siis poliitiline, kogukondlik või individuaalne. Biovõimu tähendusväljas on keha piiritletud ja terviklik üksus, mille tervist tuleb korras hoida. Poliitiline keha on see, mis võimaldab kogukonnal toimida. Keha ja kogukonna vahelistest seostest rääkides võtab Esposito abiks „immuunsuse paradigma“. Igasugune koos-olu, kogukond, communitas tekitab ohu; ohu, mis ähvardab keha ilma jätta temale eripärasest, temale omasest; ähvardab kaotada keha piirid ja sisestada selle alati liikuvatesse kogukondlikesse suhetesse, milles ei ole võimalik jääda iseendaks, säilitada oma identiteeti, olla enesega samane. Seega: „[K]õige tungivam immunitas’e tähendus on sisse kirjutatud communitas’e ümberpööratud loogikasse: immuunne tähendab ühisuse „mitte-olemist“ või „mitte-omamist“. Kuid just see negatiivne implikatsioon oma vastandile viitab, et immunisatsiooni mõiste eeldab seda, mida ta eitab“ (lk 51).

Eripärasus, eripärase ja ainult enesele omase omamine eeldab kogukonda, communitas’t, millele vastandutakse. Igasugune identiteedi, selgelt piiritletud keha kehtestamine ja loomine viib kogukonna hävitamisele – ja seega ka iseenese hävitamiseni, enese elu deformeerimiseni: sest ainult communitas on see, mis võimaldab toota keha, võimaldab toota eristust, millele põhistada enese identiteet. Siinkohal muutub immuunsus autoimmuunsuseks, mis hävitab keha elus hoidvaid elemente ja suhteid. Igasugune kehal – rangelt piiritletud poliitilisel üksusel – põhinev elu valitsemine viib oma äärmuslikul kujul keha enese hävitamiseni – biopoliitikast kasvab välja biovõim. „[I]ga kord, kui keha mõtestatakse poliitilistes terminites või poliitikat kehalistes terminites, toodetakse alati immuunsuse lühiühendus, mis sulgeb „poliitilise keha“ enesesse, vastandudes omaenese väljaspoolsusele“ (lk 158).

Et mõtestada biopoliitikat, positiivset võimalust elu eneseloomeks, tuleb seega mõelda väljaspool keha ja väljaspool immuunsust. Siin ühineb Esposito paljude teiste tänapäeva poliitiliste filosoofidega – nt Badiou, Agamben, Rancière –, kelle jaoks identiteet ja identiteedipoliitika on muutunud pigem võimu tööriistaks kui emantsipatiivseks võimaluseks. Identiteet markeerib, tähistab ja loob tervikliku abstraktsuse, mida on võimalik poliitiliselt rakendada, mida on võimalik mõjutada; ühesõnaga, identiteet on stabiilne abstraktsus, mis muudab inimesed võimule allutatuks. Esposito ’keha’ funktsioneerib sarnaselt idetiteediga: markeerib, kehtestab piirid, eraldab ja loob abstraktse üksuse, mille üle ja mille nimel on võimalik valitseda. Kohtame seega siingi vana vastandust staatika ja dünaamika, süsteemi ja praktika vahel, mis on filosoofe, semiootikuid, keeleteadlasi piinanud juba pikemat aega.

Positiivse biopoliitika, elu eneseloome võimalusi otsib Esposito niisiis dünaamikast, pidevast muutumisest. ’Kehale’ vastandumine ei tähenda aga sugugi materiaalsusest loobumist ja minekut kuskile ideaalsesse sfääri – sellisel juhul oleksime väljunud ka ’biopoliitika’ haardeulatusest, tegeleksime puhtalt ideaalse tähendussfääriga. ’Kehale’ vastandub pigem ’kehalisus’: pidev materiaalne suhestumine maailmaga ja teisega. Esposito laenab selle kehalisuse mõtestamiseks Merleau-Pontylt kontsepti ’liha’ [chair]: maailma liha representeerib keha enesesse sulgumise lõppu ja ümberpööramist; see on kõigi ja kõige keha topeldamine nii, et see on taandamatu ühtse figuuri identiteedile (lk 161). Liha asub keha piiridel, see on keha membraan (lk 159) – ehk alatine ja vältimatu suhestumine ümbritsevaga, mis moodustab kehalise eksistentsi, kuid ei sulge seda enesesse immuunsuse paradigma kohaselt. Olles taandamatu ühtsele figuurile, identiteedile, ei allu keha enam ka väliselt peale surutud normidele, mis kehtivad eelkõige fikseeritud-identifitseeritavale kehale. Simondoni individuatsiooni[3] ja Spinoza enesekohase normi käsitlused aitavad Espositol arendada edasi dünaamilist kehalisusekäsitlust. Individuatsioon ei tähenda mitte konkreetse tervikliku ’mina’ loomist, vaid pidevat diferentseerumist, liikumist suhetes ümbrusega, nende suhete pidevat ümbermängimist. „Norm ei ole enam subjekti jaoks väline õiguste ja kohustuse kehtestaja nagu modernses transtsendentalismis […] vaid pigem pigem sisemine modaalsus, mille elu omandab oma piiramatu eksisteerimisvõime väljenduses“ (lk 185-186).

Biopoliitika, kokkuvõttes, on ühelt poolt piiritletud üldisest poliitikast kehalisusega, vastandudes ideaalsusele, ja teiselt poolt biovõimust dünaamilise kehalisusega, vastandudes fikseeritud kehale. Positiivse biopoliitika, elu enesemääramise aluseks oleks Esposito järgi materiaalne dünaamika, mis on igasugusele elule immanentselt omane – kõige lihtsamalt öeldes, elu ei saa olla eneseküllane; enesküllasusele püüdlemine viib paratamatult eneseeituseni – tanatopoliitikani. Esposito raamatu peamisteks voorusteks ongi 1) enesessesulgumise, identiteedipõhise poliitika kalduvus jõuda välja enesehävituseni, ja 2) biopoliitika piiritlemine vähemalt sedavõrd kitsalt, et mõiste rakenduks kehalisusele keskenduvatele poliitilistele praktikatele, mitte kogu võimu tegevusele. Kuid probleemiks jääb positiivne biopoliitika, millele lähenetakse taaskord dünaamika vastandamisega staatikale, jõudmata kaugemale elu sisemise normiloomise tõdemisest. Kuid loodetavasti saab eluloomest lugeda Esposito järgnevatest raamatutest,[4] mis seda kuuldavasti edasi arendavad.

 


[1] Giorgio Agamben, „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu“; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; 2009.

[2] ’Keha’ ei tähenda siinkohal sugugi ranget eristust nt keha ja vaimu vahel; et näiteks biopoliitikast rääkides räägiks me ainult tummade kehade pimedast maailmas liikumisest; olen seda mitmel korral rõhutanud ja rõhutan veelgi – keha ei saa kunagi olla eraldatud intellektist, psüühikast jne. Biopoliitikat kui kehade mõjutamist-tootmist võiks mõista seega kui kehaliste praktikate kaudu subjektide tootmist ja subjektide üle valitsemist.

[3] Vt nt: Gilbert Simondon, „The Position of the Problem of Ontogenesis“; Parrhesia Journal 2009, nr 7, lk 4-16; http://www.parrhesiajournal.org/parrhesia07/parrhesia07_simondon1.pdf

[4] Nt: „Termini della politica. Comunità, immunità, biopolitica,“ (2008), mis õige pea ka inglise keeles ilmub.

Üksildane eetika

Jacques Derrida, “Surma and”, TLÜ Kirjastus, 2011Niipea kui ma rääkima hakkan, väljendan ma üldist, ja kui ma seda ei tee, siis ei saa keegi minust aru. – Nii väljendab, vähemalt üritab väljendada Kierkegaard “Kartuses ja värinas” Aabrahami – ja selle kaudu kogu usu – paradoksi. Aabrahami ohverduses on eetilise väli “suspendeeritud”; eetiline sätestab Aabrahami kohustuse Iisaki ees lihtsalt ja selgelt: “isa peab armastama poega rohkem kui iseennast.” Kuid Jumal, ainulisus, üksik, singulaarsus kohustab Aabrahami Iisakit ohverdama. Üksik tõuseb üldisest kõrgemale ja taandab üldisuse (seaduse, koodeksi, normi). Aabrahamist saab usu rüütel, kes “on paradoksis, ta on üksik, absoluutselt üksik ilma igasuguste seoste ja küsitavusteta.

Asi ei ole seega lihtsalt selles, et Aabrahamile seatakse eetilisest, üldistest ühiskondlikest normidest kõrgem käsk. Aabraham lõigatakse ära absoluutselt kõigist suhetest, mis võiksid tema käitumist juhendada; ta muudetakse absoluutselt üksikuks – ta pannakse vastutama, temalt nõutakse vastust. Hiljuti avaldatud uues eestikeelses Derrida tõlkes “Surma and” leiame sama loo tõlgenduse just nimelt vastutuse vaatepunktist – st olemuslikult eetilisest.

Derrida: pole vastutust ilma dissidentliku ja loova katkestuseta traditsiooni, autoriteedi, ortodoksia, reegli või doktriini suhtes. Vastutus eeldab hereesiat, vastupanu üldisele. Oletame, et siin ei ole lihtsalt tegemist järjekordse erandi-loogika välja joonistamisega. Schmitt ja tema kaudu Agamben (eriolukord) on selle sidunud liialt suveräänsuse mõistega (erand kui seadust jõustav, toimima panev väljaarvatus, mis on samaaegselt ka lahutamatult seadusesse kaasatud), mis takistaks mõistmast eetikat kui vastupanu ja vastupanu kui vastutust. Eetika ja vastupanu seoste tabamiseks tuleb esiteks muuta eetika tähendust, mõista seda foucault’likult kui inimese suhestatust iseendaga, inimese käitumist ja eneseloomist ühiskonnas. Eetika ei oleks enam üldiste normide kogum à la “sa pead armastama oma poega rohkem kui iseennast” – siin oleks ehk sobivam kasutada mõistet ‘moraal’.

Kuid kuidas on ülepea eetika võimalik singulaarsena, kuidas on üksik võimeline olema ‘eetiline’? Just nimelt vastutuse kaudu. Kui meil on ette antud koodeks, millele toetuda, normid, millelt lähtuda ja enese käitumist piirata; kui käitumisprintsiibid on universaalsed – kõige lihtsam näide on muidugi kümme käsku -, ei ole inimesel enese eest võimalik vastutada; ta on allutatud ja eeldatavalt juba süüdi: “sina ei tohi mitte …!” Võime öelda, et üldine (mitte enam üheskoos eetikaga) vabastab inimese vastutusest: inimene võib korda saata nii palju lollusi just nimelt selle üldise tõttu. Derrida räägib siinkohal kalkuleerimisest, võlasuhetest: on teada, mis karistused ootavad ees teatud teo puhul; karistused, tulevased nõudmised võimaldavad inimesel seadusi murda. Seadused ongi ju loodud rikkuvate, neist väljapoole jääva käitumisruumi kohta kehtivatena. Seadused eeldavad rikkumist – ja lubavad tasu selle eest, kui sa neid ei riku. Pääsed taevasse. Või jääd ellu. Võib-olla.

Seega see vastupanu kui eetika ei ole loomulikult lihtne seaduste rikkumine, mis kuuluks samuti seadustega määratletud ruumi. Eetika vastupanulisus ilmneb just nimelt eraldatuses, inimese vastutuses iseenda ja teise ees; vahetutes ja üldisesse tõlkimatutes suhetes iseenese ja teisega. Iga suhe, iga konkreetne akt toodab nii iseennast kui neid, kellega suhestutakse, kelle üle igal ajahetkel otsustatakse. Vastutus selle otsustuse ees, mis langetatakse igas suhtlusaktis on eetiline, käitumuslik ja isiksusi moodustav. Kuid see ei ole tõlgitav, ei saa olla tõlgitav üldisesse moraalikoodeksisse, vaid peab tulenema konkreetsest aktist, millel ei saa olla ettekirjutatud sisu. Iga akt toodab eetilisust väljaspool üldist; eetika on väljaastumine üldisest, eraldatus hindavast-keelavast üldisusest, mis ütleb: “sa pead” või “sa ei tohi”. Eetika kui vastupanu tähendab ainulisust ja vastutust. Vastutus tähendab üldise seiskamist.

Niipea kui ma rääkima hakkan, väljendan ma üldist, ja kui ma seda ei tee, siis ei saa keegi minust aru.

Light Boxes

Shane Jones, “Light Boxes”, Hamish Hamilton (Penguin Books), 2010 [2009]

In the crop field four people are found standing with their heads tilted back and arms frozen to their sides. Eyes closed, their mouths stretched open and filled with snow. (lk 16)

Veebruar on kestnud juba üle 300 päeva, ja väljapääsu ei ole kuskilt näha. Taevas on vaid kaks kurjakuulutavat auku, mille salapära hirmutab linnaelanikud neist eemale. Lisaks on muidugi kehtestatud igasugune lennukeeld. Inimestel on masendus. Kõik on hall, külm ja masendav. Veebruar valitseb linna, röövib väikeseid tüdrukuid ja takistab teistel aastaaegadel võidule pääseda.

The left side of my body is Bianca and my right side is Selah. With no body, I have no reason to move from this spot. (lk 73)

Meeleheitliku meetmena otsustatakse Veebruarile kuulutada sõda, kui linna saabub rühmitus nimega The Solution (Lahendus), mille liikmed kannavad linnumaske. Sulatatakse lund, lastakse taeva suunas lahti mesilased jne. Ühesõnaga, “Light Boxes” on muinasjutt, milles üks avaus võib viia ükskõik millise lahenduseni:

I placed my head inside a horse’s neck. Deep inside that web of  flesh, among the organs and bone I saw a miniature town that was identical to ours. I saw Thaddeus and Caldor and Bianca and everyone else asleep in hammocks tied to the ribcage. I saw a little balloon carrying horses in a basket. I saw kites pushing clouds into a burning sun. And where the stomach was I saw myself standing on a frozen river. Wind tunnels around my leg lifted my dress and pulled my hair towards the clouds. I could feel the cracking of ice against the bottom of my feet. Fish ate water and screamed for me to come down and have some tea have some mint. (lk 69)

Jones kirjutas raamatu ülilühikeste peatükkidena, maksimum kolm väikses formaadis lehekülge; jutustajad on erinevad. Iga lehekülg avab uue ukse, vaatenurga, mille järgi muinasjutt-müsteeriumit mõista. Aga see kõik kõlab kuidagi imeliselt kokku ega tundu sugugi naiivne, nagu vahel muinasjutulistele jutustustele kohane. Ülaltoodud lõik hobuselihas seiklemisest peaks tooma silme ette ka selle maailma tumedama poole. Kuid muinasjutud ongi ju hoiatusnarratiivid? Jälle, õnneks sellist tunnet lugedes ei tekkinud, nagu oleks tegemist mingi moraalilooga, vaid väga hea kujutlusvõimega kirjutatud ja vormiliselt-teostuselt väga nauditava tekstiga. Lõpplahendus on küll paratamatu, aga see ei kahanda kuidagi uue nägemuse võimsust, tervikpildi rikkalikkust. Sest nagu öeldud, siseneda võib igasugu vaatenurkadest – ja unenäolisuse reaalsus sellest vaid võimendub.

Keegi hea inimene võiks Shane Jonesi väikese pärli ka eesti keelde tõlkida.

Flandria tee

Claude Simon, “Flandria tee”, Tallinn: Eesti Raamat, 2011 [1960], tõlkija Leena Tomasberg

“Ta on mures ja püüab seda varjata Eks temagi taha end julgustada Sellepärast ta nii palju räägibki Sest muud tal varuks ei ole kui see rõhuv visa ja ebausklik kergeusklikkus – või õigemini see usk – kompensatsiooniks omandatud teadmise absoluutsesse ülimuslikkusse, usk kirjasõnasse, sõnadesse, mida tema enda lihtsast talupojast isa ei olnud iial suutnud dešifreerida, mistõttu ta omistas neile, koormas need niisiis justkui mingi müstilise, maagilise võimega …” (lk 24)

Claude Simoni “Flandria tee” on täis kõnet, mida ei ole võimalik paigutada kellegi konkreetse suhu, mis ei ole lausutud mingi konkreetse eesmärgiga – näiteks et konstrueerida süžee, mille kaudu seletada sõda, selle sündmusi ja asetada sõdurite meeleseisundite narratiivi, milles isegi kõige seletamatum leiaks oma õige koha. “Flandria tee” on paljuski kõnelemine – et lihtsalt kõneleda, kuna vaikimine tähendaks lõplikku alistumist, meelekaotust ja -heidet.

Ma ei olnud vist enam päriselt seal. Ma mõtlen: ma ei teadnud enam õieti kus ma olen või millal see on ja mis toimub ja kas ma mõtlen üldse tema peale […] (lk 74)

See vohav ja lopsakas kõnelemine ei tähenda loomulikult, nagu leiaks raamatus toimetav (?) seltskond lahenduse, miks nad seal on, mida nad teevad ja isegi millest kõnelevad. Meeleheide ja enesekaotus on läbivalt kohal, kõikjal ringi hiilivad, kuni punktini, mil tegelasi ennast enam ei eksisteeri ning on olemas vaid kõne; keel, mis peaks väljendama inimese olemust ja lubama tal eksisteerida mõtestatud tervikuna, lagundab ajaloo, mälu ja koos nendega ka isikud. Keel fragmenteerib subjekti, et sünnitada – mida? Simoni raamatus saab sõnast, mulle tundub, sõna otseses mõttes elav liha, mis elustab ja samas moonutab nägemused, pilgud, mälestused. Kõne sünnitab maailma ja ajaloo, ent ei taanda seda loogiliseks jadaks, vaid laotab selle liha – mateeria – sügavale meie kogemusse, mida ei ole enam võimalik korrastada.

[…] nagu poeks sel öisel lõputul ratsasõidul olnud muud põhjust, muud eesmärki kui leida lõpuks eest see tihedast ööst välja voolitud läbikumav ihu: mitte naine, vaid naise idee, kõigi naiste koondkuju, see tähendab … […] pehmest savist rohmakalt vormitud kaks reit kõht kaks rinda kaela ümmargune sammas ja kurdude vahes nagu pretsiissete primitiivskulptuuride keskpunktis see puhmjas suu, looma nime sarnase loodusloo terminiga tähistatud asi – vulva pulp polüüp -, mis viib mõtted lihatoidulistele, pimedatele, kuid huulte ja ripsmekarvakestega varustatud mereorganismidele: selle koja suue, ürgne sulatustiigel, mida ta uskus end nägevat maailma üsas, nagu valuvormid, milles ta poisieas oli õppinud sõdureid ja ratsanikke valama, raasuke tainast pöidlaga vormi pressitud, ja väljuski legendikohaselt relvis ja kiivreis armutu sugu siginedes kihades valgudes üle maa […] (lk 27)

Aegruum, milles üritatakse selgusele jõuda, mis toimub, kuidas toimub ja millal toimub on läbistatud kogemusest, milles ei ole võimalik aega ja ruumi eraldada, milles need on omavahel segunenud, kuni punktini, mil eksistents ise satub kahtluse alla.

Sest kuidas öelda kui kaua aega on inimene juba surnud kui eile nüüdsama ja homme on tema jaoks lõplikult olemast lakanud […] (lk 67)

“Flandria tee” näol on tegemist tekstiga, mis nõuab lugejalt samasugust enesekaotamist; ta peab laskma teksti aegruumil enese peal töötada, laskma tekstil endast läbi voolata, et sõnad saaksid elustuda, saaksid materiaalseks kogemuseks. Kokkuvõtva, korrastava süžee asemel inimest laastav kõne, mis joonistab (mõtestatud) eksistentsi piire.

[…] sõda laotus nii-öelda rahumeelsena meie ümber, puhuti kõmahtas tühjades puuviljaaedades mõni kahuripauk, tuhm monumentaalne ja tume nagu paugutaks tuul tühjas majas uksi, kogu maastik liikumatu taeva all oli elutu inimtühi, maailm oli seisma jäänud paigale tardunud ja murenes pudenes lagunes raashaaval nagu hüljatud majalobudik kus aeg võib teha oma seosetut hoolimatut nimetut hävitustööd. (lk 198)

Must kuu / Kirjanduse lepitav otstarve

Black Moon

Prantsusmaa, Saksamaa 1975; lavastaja ja stsenarist Louis Malle; osades Cathryn Harrison, Therese Ghiese, Joe Dallesandro, Alexandra Stewart

Jaak Tomberg, “Kirjanduse lepitav otstarve”, Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011

[…] äkitselt on see miski (nüüd tähistatult) nii, nagu see alati juba (tundmatult ehk tegelikult) oligi. Kirjapandud lause peibutava tõmbe tagant paljastub unustatud keeleline kõikehõlmavus; ajaloo muidu nii segamatu pidevuse tagant terendab luhtunud võimalikkuste arhiiv;  […] meie ees tekstis laiuva tänava kui oinalihast padriku tagant asjade puhas öeldavus kui niisugune. – KLO, lk 154

Täitsa tavaline loom

Selleks, et lause tagant paistaks “asjade puhas öeldavus kui niisugune”, tuleb viia märkide-sõnade-kujundite konkreetne-otsene tähistavus miinimumini, st tuleb lahti liigendada seosed sõnade ja asjade vahel, panna sõnad ja süntaks viitama iseenesele. Niimoodi ei looda mitte lihtsalt uutmoodi pilt reaalsusele, vaid viidatakse inimese keeles-olemisele (Agamben) kui sellisele, mille potentsiaalsuseks on “puhas võimalikkus” (Tombergi termin). See puhas võimalikkus ei saa kunagi eksisteerida iseeneses(t), vaid alles luuakse läbi märkide ja tähenduste – keel peab alati mingil määral viitama millelegi konkreetsele. Fiktsionaalne keel, nihestades keeleseoseid, loob selle puhta võimalikkuse ruumi, milles keel toimib iseenesena. Kuid sellele ruumile saab vaid viidata – selle aktualiseerimine tähendaks ühe tegelikkuse valimist ja võimalikkuse luhtumist. Kuid see luhtumine on vältimatu; iga kõnelemis-lausumisakt tähendab juba puhta võimalikkuse, olemise ja öeldavuse luhtumist. Kirjanduse üheks eesmärgiks on inimest lähendada puhtale võimalikkusele, st muuta paratamatus sattumuslikkuseks.

Ohver 1

Kui rääkida filmist, siis tundub, et enamike “mainstream”-filmide eesmärgiks on just nimelt kinnistada paratamatust, seda kulunud ja kinnistunud skeemi, mille kohaselt Armastus, Headus, Moraalsus, Eetika, Sõprus jne võidavad lõpuks tumedad jõud – ehk kinnistada valitsevat sümboolset korda, nagu Žižek on tabavalt analüüsinud. Film muutub niiviisi vaid üheks kindlaks mudeliks, mille järgi ennast subjektiveerida; film kui etteantud, -valmis mudel sümboolsest korrast, paratamatust parimast võimalikust (kehtivast) asjade seisust. Sest konflikt luuakse vaid olukorra taastamise eesmärgil. Sel viisil kaob filmimeediumist igasugune risk – igasugune viitamine puhtale võimalikkusele – ning korratakse pidevalt märkide ühte ja sama tähendust, ühte ja sama struktuuri, välistades juhuslikkuse/sattumuslikkuse.

Ohver 2

Sürrealistliku kino – mida tänapäeval enam väga palju ei kohta, ilmselt kuna taoliste filmide rahastamine ei ole lihtsalt turvaline – ambitsiooniks on just nimelt selle puhta võimalikkuse väljale viitamine, selle ellu kutsumine, mis ei ole realistliku narratiivi tingimustes võimalik. Fantaasiafilmid on hoopis teise eesmärgiga, kuna nende narratiiviloogika jääb sellesse samasse konflikt-korratus-lahendus-kord jadasse, ning fantaasiat koheldakse kui fantaasiat. Louis Malle “Black Moonis” ei ole põhimõtteliselt sündmuste loogilist jada ega eristust fantaasia-reaalsuse vahel; see ei ole ulmefilm, kuigi ühiskonnas toimub sõda (ilmselt) meeste-naiste vahel (70ndate feminismi jõuline tõus?) ja loomad räägivad. Ei, tegemist on katsega luua “perspektiivinihe” (Žižekilt Tombergi kaudu jälle), mis riskeeriks kehtiva (ainsa) maailmanägemusega.

Ent alternatiiv – kui tahta n-ö tegelikku alternatiivi – ei saa tähendada midagi konkreetset, sellest ka unenäolisus: kes ei oleks ärganud ja pidanud und reaalsusest tegelikumaks? Ja pidevusetus, katkestus. Sest võimalikkus on just nimelt katkestus, tühik (ainsas-paratamatus) reaalsuses, mis paljastab selle fiktsionaalsuse. Vaataja peab üheskoos Lilyga kukkuma auku ja muutuma ükssarvikuks, lakkamata samal ajal olemast ohvritall, kes viiks olemise tagasi tema süütusesse. Kui “Võrgustik” on kirjanduslik oma romaanilaadsuse tõttu, siis “Black Moon” on justkui luuletus, milles iga märk ja iga kujund eksisteerib samaaegselt, moodustades rütmilisuse, mis lõdvendab sõnade (keele üldiselt) ja asjade vahelist seost. Sürrealistlik kino peab suutma tekitada Uue (mitte-vananeda-suutva, tõelise) koodi, mis viitab iseenesele, viitab keeles-olemisele.

Eksistentsi lõpp

The Living End

USA 1992; lavastaja ja stsenarist Gregg Araki; osades Mike Dytri, Craig Gilmore,  Mark Finch, Darcy Marta

Fuck the World

Taaskord antakse filmi peategelastele teada nende surmaotsuest, seekord HI-viiruse kaudu. Erinevalt “Biutifulist” – mis keskendub Uxbali traagilisuse võimendamisele täie tõsidusega, tõstes ta niiviisi lõpuks sellest maailmast üles, liigutades tema lootuse väljapoole elu piire, teispoole siinpoolset näivust – rõhutab Gregg Araki esimene lavastajakatsetus just seda näivust, millest kaugemale pole võimalik minna isegi kui see hävitada – sest ühes näivusega hävitatakse ka iseennast. Kui “Biutiful” tungis sügavusse, sisemisse põrgusse, siis “The Living End” toob kõik pinnale ja ütleb valjuhäälselt välja – mingis mõttes sarnaneb film rohkem postrile või plakateid täis kleebitud seinale kui tegelikule linateosele.

Niisiis, esmapilgul tundub, et rõhuasetus on eelkõige välimusel; kõrvalolevalt pildilt näeme, kes “kannatavad” HIVi laastava mõju all – ilusad, lihastes, lihvitud poisid, kes on kehaliselt absoluutselt täiuslikud, kes rändavad ringi maailmas, mis esitab end kui reklaamklippi, mis kutsub ellu rõõmsuse, elujõu, tervise, õnne jne oma poseerimisnõudmisega, mis ei jäta rahule enne kui tegelased on lõplikult resigneerunud ja meie seast (filmimaailmast) lahkunud (vt “17.90“). Reklaam, loosungid jne ei ole aga kunagi esitatud täie tõsidusega – reklaamimeedium mingis mõttes eeldab valet, lõhet välimuse (läikiv-kauni-võimsa näivuse) ja esitatava vahel ja selle lõhe kinni katmist, mis veenaks tarbijat looma seda ideaalset tegelikkust. Kuid “The Living End” teab, et tema näivus on pete ja ka esitab seda pettena. See on kujutluspilt, mis peab esile kutsuma selle akna, millest paistaks läbi kogu valu, vaev ja kannatused – tegelikkus. Selle kannatuse esitamine prinkis rinnalihaste tõmmeldes on kahtlemata teadlik ja (tragi)koomiline/must-irooniline valik. Kollaaž näivustest, mille lõikeservadest voolab veri.

Karm armastus

Kuna “The Living End” esitab end juba näitemänguna, kui millegina, mille üle on võimalik naerda – ehk millest on võimalik vabaneda, mida ei pea täielikult läbi töötama, sobiks “Biutifuli”-postitusse lisatud Bataille tsitaatid (raamatust “On Nietzsche” – loodetavasti on mul mõistust kunagi sellest ka pikemalt kirjutada) just palju paremini siia. Bataille kirjutab vabadusest ja elust kui pidevast riskimisest, pideva juhuslikkusega silmitsi seismisest ja – eelkõige – naerust, mis kehtestab selle vabaduse ja elu, naerust, mis laseb juhtuda inimesel iseendal silmitsi haavaga, mis osutab surelikkuse poole. “The Living Endi” peategelased, Jon ja Luke, oma ohtlikus, intensiivses, destruktiivses armastusloos, mis on suunatud ühiskonna-maailma vastu (“I blame society!”), vaatavad pidevalt surmale silma, kuni lõpuks armatsevad püstolitoru suus kui kolmas peenis sündmuspaigal. Seksi ja vägivalla lähedus: voodi ja mõrvapaik kui üks ja sama – jälle Bataille: erootika, seks, lihalisus nii enese kaotamise kui kehtestamise meediumid. Bataille’l kirjutamine kui ainuke terve mõistuse säilitamise (aga samas ka riskeerimise) viis sõjaseisukorras (Hitleri Prantsusmaa), Arakil film ohuseisukorra (90ndate AIDSi-paanika ja homofoobia) “juhuslikkustamiseks” ja mõtestamiseks.

17.90€

Frédéric Beigbeder, “17.90€”, Tallinn: Varrak, 2011, tõlkinud Anti Saar

Õnn on ahastusseajav.

Milles peitub õnn? Valges liivas, sinises taevas ja soolases vees. “Vesi, Õhk, Elu”, nagu ütleb Perrier. Õnn on astuda Perrier’ mineraalveereklaami või saada reisifirma reklaampostriks kuulsa merest väljuva jalajäliereaga, mis tulisel pontoonil hetkega aurustub.

Kuidas leida (tõelist) õnne, kui sind ümbritseb igakülgselt reklaam, mis kinnitab sulle, et oled õnnelik, kui tarbid vastavat toodet, kui saavutad õndsuse läbi pideva nuumamise ja sellele järgneva paastumise. Kui reklaam eraldab sind kõigist inimestest ning paneb mõtlema vaid selle peale, kuidas eneserahuldamiseks saada piisavalt pappi, et osta omale tossud. (Rikkad müüvad Nike’e, et osta narkot ja vaesed müüvad narkot, et osta Nike’e.)

Põhimõtteliselt peaks demokraatlikul ühiskonnal olema huvi kasutada kommunikatsiooni erakordset jõudu inimolendite maailmapildi avardamiseks, mitte selle kinninöörimiseks. Kuid seda ei juhtu iialgi, kuna seda võimu valdavad isikud eelistavad igasugustest riskidest hoiduda. […] Nad teavadad, et teie ainus jõud peitub teie deebetkaardis. Nad tahavad takistada teil valimast. Nad peavad muutma kogu teie vaba aja šoppamise ajaks.

Raamatu peategelane on Octave, suure reklaamiagentuuri loovkujundaja, kellel on kõrini. Enesest, tööst, tarbimisest, elust üldisemalt, sest kogu sellest turumaailmast ei näi absoluutselt väljapääsu olevat. Võiks ju arvata, et olles ise süsteemis sees, juhtival kohal isegi, on vastupanu lihtsam, on võimalik midagi muuta, vähemalt ise astuda välja fassaadimaailma klantspildilisusest ning olla “õnnelik”. Kuid vastupanu seisneb tema jaoks eelkõige teistmoodi tarbimises – narko, litsid, jne – mis võimaldavad enesehävitust, mitte loomist. Niisiis, et saavutada mõnevõrra positiivsem tulemus, otsustab Octave kirjutada selle raamatu. Kuid saavutab hoopistükkis edutamise. Kõikvõimalikud ülbitsemised, solvamised, kaklemised jne kulmineeruvad tugevama positsiooni saavutamisega. Tuleb välja, et siiski on ainuke võimalus enesehävitus, enese kustutamine kaardilt, sest ainult reklaam, teadmine, et sind jälgitakse, et sa oled nähtav ja et sinuga “arvestatakse” (tarbija) üleüldse moodustabki selles maailmas inimese.

Iga natukese aja tagant haigutab tagaplaanil keegi tüdruk, kes ei tea, et teda parajasti filmitakse. Siis sõidab kaamera talle lähemale ja niipea, kui tüdruk märkab objektiivi, lööb ta uuesti tulesädemena lõkendama, hakkab pornonäitleja poose võtma ja teeseldud süütusega oma sõrmi lutsima. Terve lõpmatusena tunduva tunni jälgid sa seda supelfašismi ja nuusid oma kokat.

Varsti ei pea sa enam liigutamagi: tootjad tunnevad su maitset, kuna su külmik on ühendatud netiga, ning toovad sulle koju kätte kogu toidumoona, mida sul parajasti napib – kogu su elu võetakse arvele ja industrialiseeritakse. Kas pole oivaline? Ütle kaamerale tere – tema on su ainuke sõbratar.

Reklaam on Béigbéder’ romaanis midagi ohtlikku, hävitavata ja samas vältimatut – reklaam kirjutab sulle ette võltsvajadused, mille kaudu sa pead ennast vormima, st see on takistus, mis on ees tõelisel eneseloomisel; samal ajal on ta aga vältimatu tingimus olemiseks üleüldse, reklaam loobki selle maailma, milles me elame, ja lõppeks meid. Sest, olles juba röövitud igasugustest sotsiaalsetest ja intiimsetest suhetest, ei jää peale reklaami kaotamist järgi muud kui vaid tüütu mõttetu seks, olesklemine, nühkimine, mis ei saa pakkuda rahuldust. Olles õpetatud elama individualistlikult eneserahuldamise eesmärgil igasuguste brändide kaudu, ei oska keegi elada teistmoodi, ei oska enam kommunikeeruda teiste inimestega, luua suhteid, mille kaudu saavutada see müstiline tühjus nimega “õnn”.