Teel

On the Road

UK, USA, Prantsusmaa, Brasiilia 2012; lavastaja Walter Salles; stsenarist Jose Rivera; osades Sam Riley, Garrett Hedlund, Kristen Stewart, Amy Adams, Kirsten Dunst, Steve Buscemi, Viggo MortensenOo, kunagine nooruse unistuste väli! Laienda oma haarad tänapäeva ja lase tunnetada, et ükski unistus ei ole veel liiga kaugel, et ükski kogemus ei ole veel ära raisanud oma viimast verepiiska, et ükski haisev trükitäht ei ole kaotanud veel oma võlu võrgutada kujutlusvõimet. Kogu kogemus, kogu maailma tunnetus peab saama minu omaks ja mina pean saama üheks kogu maailmaga selle ühe tähe kaudu, mis tähistama kõike, mis peab mind viima igasse ajusoppi igas inimeses, kes vähegi midagi tunneb. See üks täht peab olema minu elu ja paljunema üle lehekülgede, millest moodustub lõppematu tekst, mis kannab mu laiali üle kogu krobelise, vesise, tulise, jäise, tuulise, vihmase, reetliku, armastava Maa pinna. See koni seal rentslis – see olen mina; see täht seal taevas valgustamas koni kustunud eksistentsi – see olen mina; see kiir nende vahel – see olen mina. Ja nõnda edasi.Ülemine lõik – milleks? Et illustreerida, kuivõrd raske ülesanne oli Walter Sallesil: tuua ekraanile teos, mille autor tahtis kogu oma kogemuse vahetuse lehele laotada; ja see kogemus pidi olema tema ning maailma ühtsus, ehk tema ELU. Kõigis oma üksikasjades. Kõigis oma piinlikes detailides. Alguses mainitud unistused on vaid üks aspekt neist. Ainult unistustest saaks ilusa filmi; kindlameelse ja sihipärase, nagu unistustel on kombeks olla. (Ma juba näen seda vaimusilmas, kuidas vägivaldses tärkamises noored värelevad eksistentsihämaruses!) Aga unistus võimaldab vaid alustada…Sallesil on sama probleem, mis Kerouacil: astudes edasi, unistustest leheküljele/filmilindile astudes muutub vaimusilmne eksistentsihämarus reaalseks-materiaalseks ning on võimatu tema üle saavutada täielikku kontrolli. Segadus, piinav valu rinnus, üle keha värisemine, ego muutumine trükitäheks … Unistus vabadusest on ilus ja kaunis; vabadus ise, kui mina olen vabadus – muutuv piinavaks ängistuseks (Kerouac); Unistus korrektselt struktureeritud ekraniseeringust äng-vabadust kujutavast filmist on pärit justkui narratiiviõpikust; reaalseks-materiaalseks muutudes aga demonstreerib oma vabadust ja laseb näitlejatel enese läbi avalduda, hoolimata struktuurist (Salles). Mis teebki “On the Roadi” suurepäraseks filmiks, mida minna vaatama taskus veinipudel, mida jagada kaasaga, ühilduda oma noorusega, ekraaniga, kõlaritega, isegi ehk tulevikuga, tunda paksu suitsuvinet hõljumas, kuigi isegi sigaretireklaamid on ammu keelatud.. Ma ei ole siin objektiivne, see ei ole arvustus, vaid minu isiklik kogemus sellest, kuidas ma kogen seda, kuidas ma hakkasin moodustuma. Oo, ängistav vabadus …

Rampart

Rampart

USA 2011; lavastaja Oren Moverman; stsenaristid James Ellroy ja Oren Moverman; osades Woody Harrelson, Ben Foster, Robin Wright, Anne Heche, Brie Larson, Ice Cube, Steve Buscemi, Cynthia Nixon

You can't cheat on something you never committed to.

Mäletate “Training Dayd” või “The Shieldi“, mis tegelesid LAPD korrumpeerunud politseinikega, kes pidasid ennast kogu maailmast paremaks, tunnistasid vaid enda tahet kui seadust. I’m the fucking po-lice, King Kong can’t touch me! karjub Denzel Washington. Ühesõnaga, kuningad kuni lõpuni, kuni viimase pasani, mis neile kaela kukub, ei kaota mehed usku oma tegudesse, oma vägivalla õiglusesse ja oma kasuahnuse tänavaid puhastavasse toimesse. “Rampart” võtab veidi teistsuguse lähtepunkti ning näitab oma peategelast Dave “Date-Rape” Browni haige, haavatava, deemonitest vaevatuna, kes on julm ja vägivaldne mitte enesearmastusest, vaid pigem -vihkamisest.

Olgu kui hästi tahes “Training Day” ja “Shield” filmitud, kirjutatud jne, on keskseks neis ikkagi aktsioon, põnevus ja vägivald, milles peategelased ennast leiavad ja teostavad. “Ramparti” lähenemine on veidi realistlikum, peategelase maailmale, hingeelule keskenduv. Lisaks on kogu CRASHi-skandaalide lugu võetud taustaks, survestamaks nii Dave’i kui kogu Ramparti jaoskonda – ühesõnaga, väljapääsu ei ole. Vägivaldse isevalitsuse aeg on läbi saamas, kuningad hakkavad kukkuma, neid hakatakse nüüd omakorda mõrvama. Mitte füüsiliselt, mitte kuuliga, vaid vaimselt vaikselt maha kulutades viimastki eneseusku, -austust jne, mis meestel veel alles. “Rampart” võtab selliste kuning-võmmide, kes nii mõnigi sai palka räpigurudelt ja pangaröövidest, prototüübiks Dave Browni, näitab meile segadust tema silmis, kaotusehullustust, troonilt tõugatud suverääni mudas rabelemist.Mõnikord on tulnud pähe mõte: milline oleks “Drive“, kui seal mängiks Driverit Woody Harrelson. Ma ei usu, et sugugi halvem. Harrelson on üks väheseid Hollywoodis, kes suudab pea kõike esitada nii usutavalt kui ka nauditavalt: äbarikke, möllumehi, armastajaid … Lisaks on ta niivõrd omapärane, et suudab igale rollile anda midagi uut juurde; rollid, mis paljude teiste puhul jääksid lihtsalt tavaliseks mingis mõttetus filmis, suudab Harrelson mängida ikkagi kaasahaaravaks ja isikupäraseks. “Date-Rape” Dave’ina on ta lausa ideaalsest seisundis: tal ei ole vaja sitta filmi heaks mängida, nagu tihti juhtub. Koos Oren Movermaniga said nad juba imehästi hakkama “The Messengeris“, kus samuti oli tegemist piinatud hingega, kuid siis veel eneseteadliku ja veidi moraalse inimesega.

“Date-Rape” Dave on aga kadunud. Täielikult. Kõigepealt näidatakse tema võitlust selle nimel, et endine elukorraldus võiks jääda kehtima, meile näidatakse meest, kellel on veel natukene usku asjade seisu maailmas. Kuid õige pea kaob seegi. Tema võimupäevad on läbi, miski murdub ning pilgust kaob igasugune lootusekiir. Ma mõtlesin vahepealt teha väikese etteheite: Browni rööpast välja jooksmine võiks olla väljendatud ka suurema kehalise liikuvusega, sõna otseses mõttes amokkijooksmisega. Kuid nüüd järele mõeldes, on selline vaikne, enesessesüüvinud istuv, magav, joov, oksendav, vaevalt enam silmi avav, vaikiv hullumine hoopistükkis mõjusam. Mitte ei etenda kõike, mis tegelase sees toimub, vaid vihjab, annab mõista, et kõik on plahvatusvalmis. Annab mõista, et võib-olla võiks Dave muutuda, aru saada ja tahta olla parem inimene. Kuid need on juba lihtsalt lollid mõtted. Ei ole siin mingit paranemist. Pigem juba enesehävitus.