Antiviral

Antiviral

Kanada, USA 2012; lavastaja ja stsenarist Brandon Cronenberg; osades Caleb Landry Jones, Sarah Gadon, Malcolm McDowell, Douglas Smith, Joe Pingueantiviral1Brandon Cronenberg sammub julgelt oma isa jälgedes, alustades karjääri keha-horroriga, mis vaatajale just kõige suuremat mugavustunnet ei sisenda. Kuid see polegi point. Tähtsaim on ebamugavus. Film on õnnestunud, kui vaatajal tekib vastureaktsioon, mis tekitab tema kehas impulsside jada, mis suunab mõtte teistmoodi liikuma. Film kui kokkupõrge vaatajaga, lahing, mis muudab eksistentsi vähem enesestmõistetavaks.

Nagu Davidi varasemates filmides, on Brandonigi esmalavastuses peategelase rollis nakkus, viirus. Kuid see viirus ei ole enam algstaadiumis, me ei näe seda levimas aina suurematele aladele ja tapmas aina enam inimesi. See viirus on juba muutunud ühiskonnale omaseks, see läbistab kogu ühiskonda ning ilma selleta ühiskond laguneks. See viirus, metafoorsel tasandil, on kuulsuse”kultuur”, mis on arenenud niikaugele, et kasvatatakse kuulsuste rakkudest steike, mis rändavad gurmaanide lauale..

Otsesel tasandil ühendavad fänne ja kuulsuseid just nimelt viirused, haigused: soovite saada herpest, mis tunduks nagu oleks saadud nimelt teie ebajumala huultelt? Aga palun, Lucas Clinic pakub nimelt kuulsuste kõige intiimsemat aspekti: nende haigusi. Haigustele on firmad välja töötanud copyright-süsteemid, omandades eksklusiivse õiguse inimesi nakatada.

Inimese kommodifikatsioon (kaubastamine)  on “Antiviralis” saanud hoopis uue mõõtme (“Kuulsused ei ole inimesed, vaid kollektiivsed hallutsinatsioonid”: kuulsus võrdubki kaup, otsene iha, mida inimestele müüa; inimlikkuse dimensioon on ammu, ammu selja taha jäetud), mis aga, kui lähemalt vaadata, paneb värisedes mõistma, ei ole sugugi nii kaugel tänapäevasest kuulsusehullusest. Tänapäevane popkultuuri-nähtus keeratud viimse piirini, muudetud horroriks. Kui kaugel on aga tung nuuskida välja kuulsuse iga eraeludetail sellest, et tahta teda sõna otseses mõttes ära süüa? Täielik osadus mitte enam ainult tema elust, vaid ka temast, tema kehast. Ei tundu sugugi nii võimatu. Puuduva inimlikkuse, inimsuse dimensioon meis endis, seatud meile otse silme ette.

Killer Joe

Killer Joe

USA 2011; lavastaja William Friedkin; stsenarist Tracy Letts; osades Matthew McConaughey, Emile Hirsch, Juno Temple, Thomas Haden Church, Gina Gershon

Noor mees müüb narkootikume; tema ema varastab mingi hunniku talt ära; noor mees satub võlgadesse; kuuleb ema boyfriendilt, et emal on 50000 dollari suurune elukindlustus. Noor mees otsustab kutsuda Killer Joe, lugupeetud Dallase politseiniku, kes teenib kõrvalelatist palgamõrvarina. Meil on Lõuna kuumus ja äike, välgunooled, mis löövad vaataja moraalitunnetusse. Meil on värvikas grupp tegelasi, kellel neist välgunooltest ei ole sooja ega külma; tegelasi, kellel ei ole tunnetust, vaid ainult tõdemus, et neil ei ole kunagi olnud isegi tuhandet dollarit. On ammu juba selge, et raha ja rikkus on suures osas välja vahetanud moraali ja eetika inimelu väärtustava tegurina. Vabaturumajanduses ei eksisteeri sellist asja nagu “raha eetika”.Killer Joe astub areenile kui Ameerika korrakaitse etalon, põhimõtetekindel, tugev, lihastes, aus, järeleandmatu. See on mees, kes on valitud kaitsma süütuid inimeseloomi. Ainuke probleem, et tema ainsad põhimõtted on lepingudetailidest kinni pidamine ning oma tasu saamine; ning neis asjades on ta väga järjekindel. Ei mingit kõhklust, ei mingit emotsiooni, ainult natuke hullust pilgus, mis juhib lõppeesmärgi poole. Olgu siis tasuks 25000 dollarit või peretütar.Peretütar, kes unes kõndides kuuleb pealt plaani ning vastab: I heard y’all talkin about killin’ mama. I think it’s a good idea. Ainuke isik, kes võiks vähegi vastata süütuse presumptsioonile, kuna ta ei taju maailma veel väga hästi, kuna ta “unistab” liiga palju, teab täpselt, et kellegi tapmine on suurpärane idee. Niisiis, “Killer Joe” on läbinisti pessimistlik, ei ühtegi helget nooti paistmas läbi lolluse, triipude ja tähtede. Do you love Texas? Vägivaldsus, lõputu kuumus, arutud inimesed ajamas taga oma saba, lalisemas teleka ees, võitlemas oma “armastatutega”, ääretu mehelikkus nahkrõivais, saatan lapse kujul. Nihilistlik, kuid võimas. Jah, siin ei oota keegi enam maailma lõppu; see on juba toimunud. Enam pole midagi oodata.

Kolmas mees

The Third Man

UK 1949; lavastaja Carol Reed; stsenarist Graham Greene; osades Joseph Cotten, Alida Valli, Orson Welles, Trevor Howard, Bernard LeeKauboi-romaanide autor Holly Martins (Cotten) reisib sõjajärgsesse Viini, et kohtuda oma kauaaegse sõbra Harry Lime’iga (Welles), kes, tuleb välja, väidetavalt jäi auto alla ning tuleb nüüd maha matta. Ent kirjanikule omaselt hakkab Holly asjas kahtlema ning satub sekeldustesse. Lisaks veel politseinikud ja saatuslik naine. Kohe filmi alguses on küll selge, mis Harryga juhtus (õigemini, ei juhtunud), kuid see ei tähenda, et film sellest midagi kaotaks – ja see räägib nii mõndagi kvaliteedist. Kui vaataja jaoks on põhimõtteliselt müsteerium lahendatud ning miski sunnib teda ikka ekraani külge kinnituma, peab olema tegemist suurepärase põnevikuga.Õigupoolest ei saa öelda, et kõik oleks lahendatud, kuna ülejäänud tegelased maalivad mehest müstilise kujutise, mille kirjeldused erinevatest vaatepunktidest sugugi teineteisega kokku ei sobitu. Nii et ootame varjuderikkas, rusuvas ja rusudes Viini nurgatagustest välja hüppavat põhimõtteliselt ükskõik keda. Ühesõnaga, auavaldus siitpoolt Greene’ile, kes suudab alguses luua müsteeriumi, mis osutub liialt triviaalseks, ning seejärel hakata sellele liha peale kasvatama nii, et see ilmne triviaalsus täiesti ununeb. Triviaalsus ainult selleks, et muuta ülejäänu müstilisemaks.Stsenaariumi teostumisele aitavad loomulikult kaasa näitlejad eesotsas Orson Wellesiga, keda näeme küll ainult filmi viimases kolmandikus, kuid kelle ilmumine peale tähendusrikast ja -loovat puudumist on igatpidi võimas. Joseph Cotten entusiastliku ja naiivse kirjanikuna esitab vägagi veenvalt vajalikku mutrikest, mis kogu loo käima tõmbaks – oma purjutamise ja liigse lobamoklusega. Kolmanda näitlejana ei tõstaks esile ühtegi näitlejat, vaid hoopis (stuudio)kujunduse, mis loob Viini kui massiivse labürindi, mis täidetud varjudega, kummitustega. Film on hämmastavalt sügav, mitmeplaaniline, visuaalselt tõeliselt nauditav – lisaks loole, dialoogile ja näitlejatöödele. Nii et ka ses mõttes mitmeplaaniline. Lõpetuseks, ma hakkan vanu (ja suure hoolega valmistatud) filme aina rohkem armastama; need toovad enamike kaasaegsete kassahittide üheplaanilisuse võimatult teravalt esile.

Metsamajake

The Cabin in the Woods

USA 2011; lavastaja Drew Goddard; stsenaristid Joss Whedon ja Drew Goddard; osades Kristen Connolly, Chris Hemsworth, Anna Hutchison, Fran Kranz, Jesse Williams, Richard Jenkins, Bradley WhitfordKust kohast alustada? Millisest … ? Tundub, et enamik filmikirjutajaid Eestis on juba linateost näinud, nii et võiks avalikult ja vabameelselt kõnelda, kuid samas äkki keegi veel ei ole ja loeb seda teksti ning mina lolli peaga rikun kõik momendid, mis filmi alustaladeks. Olgu, alustaladeks neid üllatuspöördmomente pidada ei saa, sest neiks on ikkagi juba sama(de)s žanri(de)s valmistatud filmid. Noored-lähevad-metsa-ja-avastavad-maja-ning-kollid-ning-üks-jääb-elama-žanr kuulub nende hulka. Võetakse ette viis stereotüüpset noort ning seatakse vastamisi vana majaga, millesse on ehitatud nt ülekuulamistuba:Ehk hakkab juhtuma veidraid asju. Ülekuulamistuba viib meid eelmainitud žanrist kaugemale viimasel ajal elujõuliselt vohama hakanud reality-tv-tapmise-žanri juurde, kust tänu keset õhulendu täiesti pilvitus taevas surnuks kukkuvale kotkale jõuame omakorda ulmefilmide valdkonda. Neid filmilaade on siin veel, kõike ei loetle, muidu läheb ehk vaadates igavaks (nii palju veel, et veidi nalja saab ka). Ühesõnaga, filmi alustaladeks ei ole mitte konkreetse teose stseenid, momendid, vaid kogu žanrifilmide ajalooline taust. Sellel taustal ilusasti eraldi seisvaid elemente hakatakse kokku segama ning uputatakse vaataja mängu, millest tal ei ole suurt lootust terve nahaga välja tulla. Lähed vaatama filmi ja saad mingisuguse õppetunni … Aga siiski on see väga hästi välja tulnud kompott, mis kohe kindlasti küll ei “re-defineeri õudusfilmi”, nagu öeldud kusagil, ilmselt DVD kaane peal, vaid esitab lõbusa loo kõige ülemise pildi laadis. Joss Whedon, stsenarist, on tõestanud, et suudab koherentselt jutustada lugusid, mis teistel võiks tõenäoliselt üle jõu käia; siin tundub vahel, et temagi on liig palju ette võtnud ja püsib ähvardus, et nüüd läheb asi p***e. Kuid tuleb puhta nahaga välja ning suudab lõpuks taaskord maailma päästa …

Ja viisil, et see saab ka ükskord päästetud. Igal juhul, loodame, et see film ei vaju paari aastaga unustuste hõlma ning saab veel (ka minu poolt) ülevaatamist ja kaasamõtlemist, et mitte kohe paugupealt kuulutada kas saastaks või instantseks klassikaks – ja siis nurka visata.

Lühivaatamised 7-12

RoboCop (1987)

Ma arvan, et esimene kord, kui ma Verhoeveni “RoboCopi” peale sattusin, oli siis, kui ma külapiraadilt “Tom & Jerry” VHS-e laenutasin. Ühesõnaga, olin pisike ning kerisin kähku multikateni, mis olid vähemalt sama vägivaldsemad, aga mitte nii tõsised ja pimedad. Vaadates nüüd juba mitmendat korda, ei ole “RoboCop” – kuigi siiani pime – sugugi enam nii tõsine. Teemad, millega tegeletakse, muidugi on: korruptsioon, kapitalismi vaim, autoriteedi vankumatus, inimlikkuse puudumine ja nõnda edasi. Kuid huumorit ja mänglemist leidub selles kriitilises pilgus ühiskonnale tuleviku kaudu piisavalt. Samuti loomulikult üle vindi keeramist, grotesksust – ilma milleta ei oleks “RoboCop” tänase päevani ilmselt sugugi nii hästi vastu pidanud.

La fidelité (2000)

Andrzej Zulawski, ühe minu viimase aja lemmiku, kõige vaoshoitum film pärast “Possessionit” … Mis räägib üsna hästi selle poolt, et Zulawski ei tee just kõige vaoshoitumaid filme … Olgu, seda “La fidelité” loomuomadust on nimetatud ka lavastaja “küpsuseks” – kuid kas hullumeelsus ei võigi olla küpse filmitegija omaduseks? Võib, ja Zulawski kaheksakümnendate hullus paistab siin läbi igast tegelasest ja situatsioonist. Tegemist on loomulikult jällegi ühe pingelise ja veidra armastuslooga, milles oma olemuselt truudusevõimetu naine vannub ühele mehele truudust ning oma õnnetuseks vannub endale ka sellest kinni pidada. Jätkub üks suur kannatuste ja ootamatute juhtumuste jada, kus nii suur rõhk ei ole mitte perverssurstel (“Possession”) ega ülevoolaval energial (“L’amour braque”, “La femme publique”), vaid inimest tühjaks õõnestaval ja tagasipöördumatul ajal (mida filmis 2 ja pool tundi), mis lõpuks ei jäta järgi midagi peale tühja kesta, mis kunagi midagi ihaldas.

The Future (2011)

Miranda July “Me and You and Everyone We Know” oli veider ning lõbus lugu armastusest ja inimestest. “Tuleviku” kohta on öeldud, et see päriselt ei saavuta sama taset ja et sel puudub sarnane originaalsus; kuid – “Tuleviku” toon on läbinisti kurb, dramaatiline. Huvitaval kombel on näha ainult mõned üksikud lõbusa veidruse välgatused pimedast nukruseookeanist, milles inimesed “sooritavad jubedaid tegusd”. July ehk teeb hoopiski seda, mida keegi temalt ei oodanud? (On masenduses ja peab kroonikat oma depressiooni kohta.) Kuigi kasutab selle teistsuguse saavutamiseks sarnaseid vahendeid nagu eelneva – ei pruugi väga hästi sobida ektsentriline, energilise pilguga naine, kes kuidagi ei taha mattuda suruva laine alla ning hüplev kaamera, mis pigem vaatleb toimuvat kerge neurootiku pilguga.

The Hunger Games (2012)

Suurepärane film vaatamiseks olümpiamängude lõputseremoonia asemel. Kunagi vaatasin Itaalia poliitilist-ühiskondlikku satiiri nimega “Kümnes ohver“, milles inimesed jagati küttideks ja saakloomadeks – “Näljamängud” näeb nii mõneski stseenis välja hämmastavalt sarnane. Natuke hiljem vaatasin “Võistlejaid“, milles kondikavaks olev reality-show on täpipealt nagu “Näljamängudes”. (Siin ei ole mõtet vist “Battle Royale’ist” rääkidagi.) Ühesõnaga, sulam erinevatest popkultuuri viimase viiekümne aasta sotskriitika-(ulme)-filmidest, mis lõpuks kahjuks taandatud vaid osavalt teostatud aktsioonistseenidele, milles osalevad näitlejad vanuses 12-18 – nagu sihtgrupp. Loodame, et järgmine osa, milles oodata ehk mingit sorti vastuhakku (? – pole lugenud, ei tea), pöörab kriitilisele maailmavaatlusele rohkem tähelepanu. Ega siis alla 20aastased ei peaks olema huvitatud vaid teineteise tapmisest (ehk kuulsuse saavutamisest)?!

Pimeduse rüütli tagasitulek

The Dark Knight Rises

USA 2012; lavastaja Christopher Nolan; stsenaristid Jonathan Nolan ja Christopher Nolan; osades Tom Hardy, Christian Bale, Gary Oldman, Joseph Gordon-Levitt, Anne Hathaway, Marion Cotillard, Michael Caine, Morgan FreemanThere is no real despair without hope, ütleb põhikurjategija Bane Bruce Wayne’ile filmis, mida on nimetatud üsna veidratel põhjustel “Occupy-ajastu Batmaniks”. Tõsi, Bane ründab börsi, kuid ainult selleks, et üle võtta Wayne Enterprises. Tõsi, Bane paneb luku taha kõik Gothami politseinikud ja teatab, et annab võimu rahvale. Kuid seda ainult selleks et luua “tõelist meeleheidet, tsipakese lootusega”. Tõsi, palju on juttu rikastest ja vaestest, mis võib viia mõtted klassivõitlusele jne, kuid üks asi, mis puudub, on just nimelt rahvas, klass kogu sellest võitlusest. Igasugused paralleelid Occupy Wall Streetiga on illusoorsed. Ühes stseenis tõlgiti inglisekeelne “rise” eesti tõlkes “mässuks”, kuid lihtsa ja konkreetse tõusmisega on filmil palju rõhkem seost kui mässuga.Tõsi, siin on stseene, mis meenutavad revolutsiooni, meenutavad rahva tormijooksu valitsuse hoonetele; siin on mõtteid, mis võivad luua revolutsiooni-illusiooni. Ja lugedes filmi kui “Occupy-ajastu Batmani”, esitub see kui tõeliselt konservatiivne ning rahvuslik filmike. Sest kurjamid on need, kes kutsuvad esile tormijooksud ja ülestõusukatsed, kes manipuleerivad rahvaga, kes annavad vaestele valelootust ja nõnda edasi. “Iga revolutsiooni taga on osav manipulaator, kellel on mängus ainult omad huvid ning kes ei hooli kübetki mingist amööbist nimega rahvas.” – Võiks olla siis filmi moto, kuigi liig lohisev ja pikk.Pigem võiks “Pimeduse rüütli tagasitulekut” lugeda kui visiooni maailmast, milles ei ole enam järele jäänud mingisugust võimalust (revolutsiooniliseks) subjektiivsuseks, milles kangelane kui selline on täielikult välja surnud ning võitlus parema maailma nimel on absoluutselt lootusetu. Inimesed, isegi kõige eredamad, on aheldatud maailma jääkülmuse ja halluse külge. Nimetada seda “realistlikuks superkangelase-filmi versiooniks” oleks ilmselge moonutus. See oleks võimalik vaid siis, kui nimetada “realismiks” igasuguse lootuse puudumist, surma valitsemist, spektaakli võidutsemist ja tähenduse puudumist. Nolan on viimase Batmani filmiga loonud maailma, milles küll puudub superkangelane, kuid samal ajal puudub ka inimene, kes peaks peituma kangelase maski taga, kes peaks avalduma maski maha langedes ning tõusma tõeliseks kangelaseks oma tahtejõuga ja nõnda edasi. “Pimeduse rüütlis” teatas Jokker, et tahab lihtsalt näha maailma põlemas; “Tagasitulekus” on maailm juba ammu maha põlenud ning, nagu ühes arvustuses öeldud, tsiteerides Shakespeari, alles on jäänud vaid sound and fury, signifying nothing. Kaks tundi ja nelikümmend minutit raevu ja helitulevärki, mis katkestatud Bane’i maskitaguse hauahääle kaja poolt. Ei ole superkangelast – ei ole lootust? Aga lootus püsib niikaua, kuni püsib raev ja “Tagasitulek” on tervenisti üks möire, mis küll ei esita mässavat subjektiivsust (nagu on arvatud), vaid loob selle ekraanil, üheskoos vaatajaga.

(Tuleb tõdeda, et üritades selles tähenduseta maailmas jutustada lugu, mis esitaks konkreetsete subjektide saamist, kujunemist jne, luhtub “Tagasitulek” täielikult ning kaldub kaugele seebiooperlikku tehislikkusse – kui vähegi võimalik, vältige niisiis filmi vaatamist kui loo jutustamist ning minge sellega kaasa kui sündmusega.)

M

M

Saksamaa 1931; lavastaja Fritz Lang; stsenaristid Thea von Harbou, Fritz Lang ja Egon Jacobson; osades Peter Lorre, Otto Wernicke, Theodor Loos, Ellen Widmann, Gustaf GründgensÜlemine pilt on esimene kord, mil näeme Der Mörderi nägu; kohe üsna alguses – nii et ei mingit saladust sellest, kes on mõrvar, kes tapab väikesi lapsi ühe Saksamaa linna tänavatel. Aga see ei ole ka oluline – sest vaadake seda nägu, mis uurib ennast peeglist, püüab iseendast aru saada, mõista, millega ta on hakkama saanud ja miks; nägu, mis üritab tungida peeglist vastu vahtivasse figuuri, tungida sellest läbi ja leida omale koht temale ajujahti pidavas ühiskonnas, mis avaldab end samamoodi hullumeelse näojoontega sipelgakuhilana, milles iga sipelgas on valmis tapma. Kui aga Mörder ei tea, mis toimub tema peas, ei tea, kuidas teha vahet hea ja halva vahel, siis sellel ühiskonnal on kõik selge. Koondununa ümber ühe vastase on kõik kindlad, mis tuleb kõrvaldada. Pimedad on saanud nägijateks ja endised süüalused kohtumõistjateks. Terve linn patrullib ringi nagu üks suur armee ning kõrvaldab haigust, mis on viidud enesest välja. Linn on täis natse, kes tulid võimule kaks aastat pärast filmi valmimist, kuid kelle mõju Lang juba ilmselgelt tundis; tundis nende kohalolu – kõiketeadja kohtumõistja haiguse sisseimbumist. Tagantjärele on muidugi hea teksti tõlgendada etteennustavana, kuid ma ei usu, et see on möödapanek – siin on juba kohal liiga palju metafoore ja metonüüme ja muid kujundeid. Hans Beckert, lapsetapja, on justkui kõigi ülejäänute mitte nii kauge tulevik, kui inimesed enam ei taju, mida nad teevad, vaid tegutsevad sisemisest sunnist ja võiksid kõik pidada järgneva monoloogi, mis on Hansi üks väheseid, kuid seda mõjusamaid kõne-etteasteid:

It’s there all the time, driving me out to wander the streets, following me, silently, but I can feel it there. It’s me, pursuing myself! I want to escape, to escape from myself! But it’s impossible. I can’t escape, I have to obey it. I have to run, run… endless streets. I want to escape, to get away! And I’m pursued by ghosts. Ghosts of mothers and of those children… they never leave me. They are always there… always, always, always!, except when I do it, when I… Then I can’t remember anything. And afterwards I see those posters and read what I’ve done, and read, and read… did I do that?

Ja kõik see lõppeks iseenese tagaajamine toimub tänavatel ning hoonetes, mis kubiseb kummitustest; pimedatel nurgapealsetel, saladusi täis keldribaarides, mis ei luba endasse tilkagi kaunist ega tilkagi kainust. Kõik näod vaatavad kaamerasse tühjade silmadega ja moondunud näojoontega – elu on kadunud, jäänud on aina sügavamale süübiv tõbi, mis paneb ainult vihkama.

Some Guy Who Kills People

Some Guy Who Kills People

USA 2011; lavastaja Jack Perez; stsenarist Ryan A. Levin; osades Kevin Corrigan, Barry Bostwick, Leo Fitzpatrick, Karen Black, Ariel Gade, Lucy Davis

“Kui kõik tapaksid sitapäid, kes vääriksid tapmist …” ei saaks ilmselt keegi enam jäätist. Ken Boyd (Corrigan) on hullumajast välja saanud kolmekümnendates tavaline mees, kes elab koos emaga, näeb luupainajaid kooliaegsest vägivaldsest ahistamisest, joonistab veriseid koomiksi-pilte, töötab kohalikus kohvikus, kus laseb bossil pidevalt enese peale karjuda. Ühesõnaga, elus ei ole midagi ilusat ja päikese all ei ole midagi uut. Küll aga ehk kuu all, öösel, mil mees otsustab külastada oma vanu koolikaaslasi, maski pähe tõmmata ja … Leitakse esmalt mees, kirves peas – that was no ax-ident … – leitakse teiseks mees, kelle pea on kehast veidi kaugemal pimedas, valmis vastu võtma komberdavat politseinikku.Ent ühel heal päeval jalutab Keni ellu tema tütar Amy, kes tuleb suure õhinaga kadunud isaga tutvust soojendama. Ken, alati kinnine, peab leidma viisi enese avamiseks, peab hakkama suhtlema. Samal ajal kohtub mees ka närvilise briti naise Stephanie’ga ning tütre käsul viib tolle kohtama. Elu tundub justkui ilus, hakkavat ülesmäge minema – kas mees tuleb kookonist välja või mitte? Kas saab lahti oma hullusärgist? Aga need uued elemendid elus on ehk vaid segajad, mis takistavad töö tegemist? Leitakse kiirustades maha jäetud laip …Kas tabloo valmimine on häiritud ja mehe elutööle lõpp peale kriipsutatud? Need küsimused nõuavad vaatajapoolset vastamist. Tumedapoolne thriller-komöödia – oleks ehk veidi liigi seda õudusfilmiks nimetada, kuigi žanrimääratluses see esineb – haarab esmajoones just karakterite ja nendevahelise dialoogi kaudu (Keni ja tema ema “mõttevahetused” ning šerifi ja tema abi niidiotsingud eriti). Karakterite avanemine on ehk siin kõige paremini õnnestunud. Õudusfilmile vajalik hirmuatmosfäär ehk mitte niivõrd hästi, kuna kõik toimub liigselt esiplaanil ja justkui igapäevaselt. “SGWKP” on eelkõige piisavalt vaimukas must komöödia peene dialoogiga, vähem peene jutustamisstiiliga ning üsna otsekohese/tavapärase pildimaterjaliga.

Prometheus

Prometheus

USA 2012; lavastaja Ridley Scott; stsenaristid Damon Lindelof, John Spaihts; osades Michael Fassbender, Noomi Rapace, Logan Marshall-Green, Charlize Theron, Guy Pearce, Idris Elba, Sean Harris, Patrick Wilson

Ma ei ole vaadanud “Alienit” sestsaadik, kui olin väike poiss; ühesõnaga, väga palju ei mäleta, kuid “Prometheust” vaadates tulid taas meelde kosmoselaeva kinniste ruumide kriipiv limane õudus, Sigourney Weaveri Ripley, kes võitleb nagu emalõvi higiste-haisvate meeste eest ja loomulik Tulnukas ise, tema sünd/sünnid inimkehast, mis ise pakub ennast roomava mitmesuise kurjuse sigitamiseks – kuni Ripley – ma ei mäleta enam mitmendas osas – peab võitlema iseoma lapsukesega, kes ähvardab alla neelata nii oma ema kui tema liigikaaslased.Kas ei ole siis mitte loomulik, et inimkonna loojad, insenerid, kes laenasid inimesele oma DNA, üritavad inimkonda Maa pealt – ja kogu kosmosest – minema pühkida. Kas ei sünnita inimene oma tegevuse kaudu mitte liigselt kurjust? Aga ruttame veidi ette, juba lahendus käes, aga filmist pole veel midagi räägitud. Teadlased Elizabeth Shaw (Rapace) ja Charlie Holloway (Marshall-Green) avastavad kutse loodetavate inimkonna esiisade poolt kaugelt-kaugelt galaktikast … Asutakse teele, pardal iseloomulikult kirev seltskond, kes omavahel sugugi hästi ei klapi – tülid on teretulnud nähtus kitsastes oludes. Kaasas on neil android David (Fassbender), kes pealtnäha töötab vaid loogika-arvutuste alusel, kuid kelle sileda Peter O’Toole’i/Araabia Lawrence’it tsiteeriva poleeritud pinna all on tunda pulbitsemist, tehislikelt intellektidelt mitte-oodatud emotsioonide esilekerkimist, ego moodustumist, mille käigus David üritab endasse haarata kõike võimalikku ümbritsevast kosmosest (ja kaosest). Davidi puhul tekib tahes-tahtmata paralleel Haliga “Kosmoseodüsseiast” – hingestatud (siin ka kehastunud) inimese looming, mis on inimesest kõvasti üle ja välja kasvanud – ning teab seda imehästi. Igasugune abi, mida David meeskonnaliikmetele (eriti lõpus Shaw’le) pakub, teenib tema enese ego.Ja võib-olla ka kosmose suuremat heaolu. Nüüd jõuame tagasi loo juurde. Inimesed lähevad otsima oma juuri. Leiavad need. Leiavad intelligentsed olendid, kes laenasid inimesele oma DNA (väga sobiv kompromiss: ’intelligentne disain’, mis töötab evolutsioonilistel põhimõtetel). Üks neist on veel elus, ning selgub, et ülejäänud on surmatud bioloogilise relva poolt, mis sai ehitatud eesmärgiga tappa kõik inimesed. See üks neist magab, ootab. Inimesi, kellele sai kutse saadetud. Inimesed peavad tulema ja esile kutsuma iseenese hävingu, äratama end hävitav jõud (kas siin võiks peitud metafoor inimkonna üldisele tegevusele?). Nüüd jõuame tagasi Davidi juurde. Kas tema viimane pingutus – päästa Shaw surnud planeedilt ja viia edasi teistele sarnastele – ei ole samuti mitte (kaval) plaan ärgitada inimest otsima iseenese hävingut? David ei tegutse kindlasti mitte Shaw päästmise nimel – pigem siis uute relvade otsingu nimel?“Prometheus”, film, mis näeb vahel välja justkui oleks Malicki “Elupuu” ambitsioonikatele elusünni-kujunditele antud konkreetne sisu, viitab, et igasugune alguse, juurte otsing jne viib hävinguni. Tsivilisatsioon, mis otsib oma algeid ja selle kaudu surematust, igavest elu, on juba niivõrd meeleheitel, et on määratud kohutavale ja piinarikkale surmale. Küsimus taandub sellele, kas lapsed suudavad tappa oma isa või isa oma lapsed. Võitlus on vastastikku esile kutsutud ning keegi peab hävima. Sünd kutsub esile surma, nagu hästi on teada. Lisaks sellele suurepärane vaatemäng. Tere tulemast, Alien-san!

Lühivaatamised 4-12

Le testament du Docteur Cordelier (1959)

Jean Renoiri telefilm vanast ja paljutõlgendatud legendist kahestunud isiksusest, heast ja kurjast, kuritööst ja karistusest – ehk järjekordne lugu Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i teemadel. Kuulus psühhiaater Cordelier üritab välja mõelda ravimit, millega kõrvaldada inimesest moraalsed kõrvalekaldumised, millega muuta inimene täielikult puhtaks igasugusest psühholoogilisest takistusest saavutamaks vaimset puhtust. Loomulikult moondub mees aga täielikuks vastandiks oma saavutada püüeldule. Tulemuseks on Opale (Jean-Louis Barrault teeb kaksikrollis imepärase töö), nõtke, läbi maailma tantsisklev lohe, kes võitleb kõigega, mis ette jääb (nii laste kui vanuritega), põhjustab kogukonnale hirmuunenägusid lapsi söövate koletiste invasioonist jne. Lahendus nagu ikka. Vaadata tasub eelkõige Barrault’ tõttu, kes, muundudes ontlikust hallpeast kräsuliseks kurjamiks, teeb kindlasi ühe parima Mr Hyde’i tõlgenduse.

Django (1966)

Kui mitte klassikaline, siis vähemalt kultuslik spaghetti-vestern Sergio Corbuccilt, peaosas ajamata habemega (mis funktsioneerib kui raudmask ja tulemasin jne) Franco Nero. Django veab läbi laastatud välimusega (sest laastatud on selle maastiku loomulik olek, ja see maastik pigem laastab inimesi kui vastupidi) maastiku kirstu. Kes sul seal kirstus on? – küsitakse. Django – kõlab vastus. Django on juba ammu surnud ja moondunud masinaks, mis võib tappa kõik, mis liigub. Djangot ei ole võimalik enam tappa. Kõik, mis kunagi oli elus, on läinud, jäänud on vaid klaasistunud pilk ja pöörlev metallfallos. Ta saabub mudasesse linna, milles kõik on mudane ja kõik on kõdunenud samasuguseks räbuks nagu tema ise. Surnud surnute vastu. Ja kirste pole vaja. Siin ei ole midagi väärikat.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Üllatuseks pean tõdema, et teine osa kofeiiniüledoosiga Sherlockist oli kõva parandus võrreldes eelmisega. Peamine on muidugi see, et finaal oli tehtud ilmselt nii põnevaks kui üldse annab aktsiooni puhul. Kui esimeses osas domineeris plahvatus, kaklus ja kaos, milles polnud suurt midagi näha (muutes ka filmi vaatamise mõttetuks), siis seekord oli panus pandud malekäikudele, mis tekitasid matiootuse ja isegi mõningase pinge. Säilinud oli esimesest osast tuttav ajalooline innovaatilisu: filmi tegevus toimus 1891. aastal, kuid Sherlock sõitis juba automobiiliga (iseliikuriga) ning Moriarty vana kuri soovis juba esile kutsuda Esimest maailmasõda täpselt sama malli järgi nagu see 23 aastat hiljem ka vallandati. Mis juhtuma peab, see juhtub. Huvitav, kas sellised filmid annavad ajaloole kuidagi juurde determineerituse maiku?

The Avengers (2012)

Nähtud ka esimene kohustuslik suvefilm, mille kohta juba nii palju igal pool öeldud, et ma ei teagi, miks ma sellest üldse kirjutan. Nõustun: väga kuradi mõnus oli. Nõustun: Hulk oli võrreldes eelnevate versioonidega kõige kuradi parem mis üldse võimalik. Vist. Need momendid, mil tal lubatakse särada kogu oma metsikuses, painasid mind veel mitme järngeva stseeni jooksul: tõsise tapmise ajal itsitasin sisemiselt ja hing hüppas sees. Aga jah, nõustun veel: kõik tegelased olid ilusasti välja joonistatud, isegi Black Widow ja Hawkeye. See tundus tõeliselt sulanduva bändifilmina. Ja nõustun veel: aktsioon oli muidugi viimase peal viimistletud ja kogu pea kaks ja pool tundi oli suurepärane meelelahutus. “Avengers” ei ole muidugi “Watchmen”, aga sinnani ju ei püütudki. Oma ala meister igal juhul. Bändijuht Joss Whedon oli igati õige valik. Ja nõustun veel: