Armastajate igavene elu

Only Lovers Left Alive

UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA 2013; lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch; osades Tilda Swinton, Tom Hiddleston, John Hurt, Mia Wasikowska, Anton Yelchin, Jeffrey Wright

RZ6A7363.JPG

Veri. Peaks olema toit nagu iga teine; toit, milleta vampiir ei suuda elada. Kuid kas “tavalised inimesed” toituvad, justkui manustaksid nad iga suutäiega doosi heroiini? Me kugistame igal hommikul, lõunal ja õhtul alla mingisuguse portsu, situme paar korda päevas ega mõtle sellele enam. Me toitume mõtlemata, seedime pingutuseta. Lühidalt: me ei tea, siin Lääne rikkalikus ja roiskuvas, dekadentlikus üle oma piiride – igas mõttes võlgades – elavas ühiskonnas, mida tähendab nälg. Me oleme harjunud saama rahuldatud, pidevalt ja kogu aeg, iga poeskäiguga; kuid kas pidev eneserahuldamine, mitte kunagi lõppev enesetäitmine, ei viita mitte sügavamale, fundamentaalsemale näljale? Kas vampiir on meie sisemine, varjatud subjekt, kes defineerub vaid näljasena? Baaris õlut juues vestlesime sõbraga, kes ütles, et subjektsus ei tõuse kunagi teravamalt esile kui öösel külmkapiukse vahelt sisse vaadates, teadmata mida haarata. Ühesõnaga, nälg ei ole see, kui sa tead, mida tarvis on, vaid see, kui sa tead, et midagi on puudu. Aga mis? Võib-olla mina ise? Aga kuidas iseennast süüa? Veri.

OnlyLovers2

Mahajäetud Detroit, veel mahajäetum linnaosa, kus ei ela “mitte keegi”. Ühest küljest on meil niisiis “mitte keegi”, figuur, mis kulgeb läbi ajaloo, surematuna, suuremana kui ajalugu; figuur, mis ei ole äratuntav tema endana, kuna teda defineerib puudus – kuna ta ei eksisteeri. Samal ajal näeme, et ka meie (meie, kes me ei tea, mida tähendab nälg, kes me sööme ja tarbime mõtlematult, naudime naudinguta) maailm on muutumas tühjaks: linnad on mahajäetud, vähesed elanikud uuristavad tühjalt seisvatele hoonekarkassidele veel viimaseid ajalookäike – enne kui kõik kokku kukub, moondub mitte-inimlikuks: looduseks. Muidugi, filmi on sisse haaratud idee, et meie ise võime saada üleajaloolisteks mitte-inimesteks, üliinimesteks, kelle jaoks ei eksisteeri head ja kurja, kes hõljuvad maailmas justkui puhtad ideelised olendid, kes tõusevad esile puhtas kunstis, mis annab eksistentsile mõtte. Kas kunst ei ole mitte nälja väljendus? Esitus sellest, mida ei eksisteeri; puuduse kohalolu? Kui ainult meie, tühised inimesed, oleksime võimelised lõpuks ometi iseendaks saama, kunstiteoseks moonduma … Kuid selleks on eelnevalt tarvis taasavastada oma tühisus.

Me peame rääkima Kevinist

We Need to Talk About Kevin

USA, UK 2011; lavastaja Lynne Ramsay; stsenaristid Lynne Ramsay ja Rory Kinnear; osades Tilda Swinton, John C. Reilly, Ezra Miller, Jasper Newell

Kuidas tulla toime koolitulistaja esitamisega, ning tegelase mõistmisega, kellel võib olla on tema suhtes veidi kaastunnet. Viimaseks on loomulikult tema ema, keda mängib Swinton, kes näeb siin välja tõepoolest piinatud, kurnatud ja läbinisti tühjendatud igasugusest mõistlikkusest, või pigem ratsionaliseerimisvõimest. Kõiges on süüdi Kevin, kes on teda piinanud terve elu, kes süstemaatiliselt sööb oma ema seespoolt tühjaks, kuni alles jääb vaid rutiinis töötav keha, automaatselt sööv-magav masin, kes peab juurdlema – miks tema ellu jäeti, mis olid poja motiivid; terve elu kui üks suur MIKS, millele ei ole kunagi võimalik vastust leida. Võib ainult oletada, kahelda; ning kõige parem, kuhu üldse välja võib sellises olukorras jõuda – lakata süüdistamast, eelkõige iseennast.

Ema kui pidevas süütsüklis kulgev õudusfilmi piinatud kangelanna, kes peab vastu astuma oma elu kõige õõvastavamale kummitusele, oma pojale, keda on kritiseeritud kui liigselt üheplaanilist tegelast, liiga tavalist. Nojah, see on ju üks suurimaid hirme – et mõrvarid ei olegi koletised, vaid inimesed nagu iga teine, nagu mina, nagu mu naaber – nagu minu poeg. Ma ei tea, tundus, et tegemist oli tõelise kurikaelaga ükskõik millisest õudusfilmist, kes lihtsalt terroriseeris teadlikult oma ema. Selles mõttes ei olnud tegemist sugugi tavalise inimesega. Kuid need eesmärgid, mis viisid Teoni, on tänapäeval ehk tavapäraseimad tegevuse sütitajad, lihtsalt vastus oli veidi radikaalsem:

It’s like this: you wake and watch TV, get in your car and listen to the radio you go to your little jobs or little school, but you don’t hear about that on the 6 o’clock news, why? ‘Cause nothing is really happening, and you go home and watch some more TV and maybe it’s a fun night and you go out and watch a movie. I mean it’s got so bad that half the people on TV, inside the TV, they’re watching TV. What are these people watching? people like me.

Ümbrus on igav ja mõttetu, ainuke väljapääs on kuulsus, igavene elu teiselpool seda praegust, kus ollakse täiesti võimetu (vt ka “American Horror Story“). Tuleb ületada reaalsus ühe teoga. Mõrv kui teraapia, teiste piinamine kui eneseületus ja -kehtestus. Kevin on tõeline sadist, hullem kui saeantikangelane, kuid leidub üks inimene, kes üritab talle kaasa tunda. Selle eest tehakse tema elu omakorda täielikuks põrguks. Vaataja asetatakse koos temaga sellesse kannatuste katlasse, mis värvib kogu ümbruse punaseks, muudab voolavaks vereks, täidab süütundega kogu maailma pattude eest. “Kevin” ei ole niivõrd psühholoogiline draama, kuivõrd seiklus mõeldamatutesse hingepiinadesse, mis viidud (küllaltki õnnestunult) kujundikeelde; see on pigem rünnak vaataja rahumeelele siin maailmas – pidage meeles: teid kummitab üks mõrvar, kes oma suurimas tigeduses võib teid ellu jätta; jätta siia maailma mädanema – koos temaga.

Antikristus on sündinud