Antiviral

Antiviral

Kanada, USA 2012; lavastaja ja stsenarist Brandon Cronenberg; osades Caleb Landry Jones, Sarah Gadon, Malcolm McDowell, Douglas Smith, Joe Pingueantiviral1Brandon Cronenberg sammub julgelt oma isa jälgedes, alustades karjääri keha-horroriga, mis vaatajale just kõige suuremat mugavustunnet ei sisenda. Kuid see polegi point. Tähtsaim on ebamugavus. Film on õnnestunud, kui vaatajal tekib vastureaktsioon, mis tekitab tema kehas impulsside jada, mis suunab mõtte teistmoodi liikuma. Film kui kokkupõrge vaatajaga, lahing, mis muudab eksistentsi vähem enesestmõistetavaks.

Nagu Davidi varasemates filmides, on Brandonigi esmalavastuses peategelase rollis nakkus, viirus. Kuid see viirus ei ole enam algstaadiumis, me ei näe seda levimas aina suurematele aladele ja tapmas aina enam inimesi. See viirus on juba muutunud ühiskonnale omaseks, see läbistab kogu ühiskonda ning ilma selleta ühiskond laguneks. See viirus, metafoorsel tasandil, on kuulsuse”kultuur”, mis on arenenud niikaugele, et kasvatatakse kuulsuste rakkudest steike, mis rändavad gurmaanide lauale..

Otsesel tasandil ühendavad fänne ja kuulsuseid just nimelt viirused, haigused: soovite saada herpest, mis tunduks nagu oleks saadud nimelt teie ebajumala huultelt? Aga palun, Lucas Clinic pakub nimelt kuulsuste kõige intiimsemat aspekti: nende haigusi. Haigustele on firmad välja töötanud copyright-süsteemid, omandades eksklusiivse õiguse inimesi nakatada.

Inimese kommodifikatsioon (kaubastamine)  on “Antiviralis” saanud hoopis uue mõõtme (“Kuulsused ei ole inimesed, vaid kollektiivsed hallutsinatsioonid”: kuulsus võrdubki kaup, otsene iha, mida inimestele müüa; inimlikkuse dimensioon on ammu, ammu selja taha jäetud), mis aga, kui lähemalt vaadata, paneb värisedes mõistma, ei ole sugugi nii kaugel tänapäevasest kuulsusehullusest. Tänapäevane popkultuuri-nähtus keeratud viimse piirini, muudetud horroriks. Kui kaugel on aga tung nuuskida välja kuulsuse iga eraeludetail sellest, et tahta teda sõna otseses mõttes ära süüa? Täielik osadus mitte enam ainult tema elust, vaid ka temast, tema kehast. Ei tundu sugugi nii võimatu. Puuduva inimlikkuse, inimsuse dimensioon meis endis, seatud meile otse silme ette.

Viimane lahing

Le dernier combat

Prantsusmaa 1983; lavastaja Luc Besson; stsenaristid Luc Besson ja Pierre Jolivet; osades Pierre Jolivet, Jean Bouise, Jean Reno

dernier combatLuc Bessoni esimene täispikk mängufilm on üks veider elukas. Ei mingit kirja, ei mingit dialoogi, ei mingit selgitust. Tummfilmidele omastest vahetiitritest on loobutud, jäetakse ainult ekraanil rulluv tegevus, mille tõlgendusel oleme jäetud üksinda oma kõnelemisoskusega.

Selleks on ka hea põhjus: inimkond, peale mingisugust katastroofi, on välja suremas ega suuda enam kõnelda ega isegi mitte häälitseda. Maailmas valitsevad tummad žestid, mis tihtipeale (paratamatult) taanduvad vägivallaks. Inimkond on lõpetanud rääkimise, kuid ei ole veel õppinud kehakeelselt suhtlema (nagu loomad, näiteks). Valitseb kaos, röövmajandus. Vaataja on asetatud sarnasesse positsiooni, pidades filmist tõlgendused välja rebima; filmi suunas vägivalda kasutama, oletama, lähtuma vaid mitte-kommunikatiivsest pildist.

Aga see pilt ja see maailm üritavad, püüdlevad kommunikatiivsuse poole, loodavad leida tee teise inimeseni. Nagu alati, valgustuslikud vs taandarengulised jõud; siinkohal, kommunikatiivsus vs vägivald. Arst/teadlane ja peategelane üritavad hapniku (?) abil saada oma häälepaelad tööle ning hääldada, kutsuda ellu inimkonna kadunud hing. Neil õnnestub esile tuua katkendlik tervitus teisele, kuid sellest piisab, et taastada usk, sellest piisab et edasi minna.

Kuni naaberkorterist kostab kurjuse heli, mis ähvardab inimkonna tagasi kiskuda vägivalla-areenile, kustutada igasuguse veel vähegi säilinud eetikariisme. On hämmastav, et alati, kui inimkond on taandatud üksikutele säilinud indiviididele, ei suuda nad kunagi koostööd teha, vaid peavad alati teineteist hävitama. Ohusituatsioon genereerib hävitustööd, enesehävituslikku käitumist, mitte avatust teisele. There can be only one …

John sureb lõpus

John Dies at the End

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Chase Williamson, Rob Mayes, Paul Giamatti, Clancy Brown

john dies1“John Dies” on ülevoolav seiklus, millesse on topitud kõikvõimalikke koletisi, trikke, leiutisi, mis autoril pähe on tulnud. Pole ka ime, kuna algmaterjali näol on tegemist romaaniga, mis on kokku toimetatud lühijuttudest, millest igaüks pidi esitama midagi ekstraordinaarset ja veidrat. Don Coscarelli on David Wongi/Jason Pargini kirjutisele truuks jäänud ning pooleteisesse tundi kokku kuhjanud kõik, mis raamatu pea viiesajal leheküljel leidus.

Kogu hullumeelne võitlemine ja hüppamine ühest maailmast teise, kolmandasse jne ning nende maailmade siia hüppamine aga ei jäta sugugi niivõrd eklektilist ja koordineerimatut muljet kui võiks arvata. Tuleb kiita lavastaja võimekust materjali käsitlemisel. Lisaks muidugi asjaolu, et pinnapealsest karnevalist mööda vaadates ühendab kogu tulevärki üks peateema: eksistentsiaalsed (või ka metafüüsilised) küsimused asjade, maailma ja meie olemise/olemuse kohta (mis ei ole sugugi väike saavutus väikese meelelahutusfilmi kohta).

Film algab arutlusega kirve üle, mille terale tekkis auk, kui peksti mingit keskmisest suuremat nälkjat. Vars tuli välja vahetada. Järgnevalt kohtumine zombie’ga, kelle pea eemaldamise käigus murdus vars, mis tuli omakorda välja vahetada. Kui nüüd aga zombie taasilmub, pea tagasi keha otsa õmmeldud ja teatab, et see on seesama kirves, millega ta tapeti – kas tal on õigus? Algselt palja targutamisena kõlav jutustus omandab filmi edenedes sügavama tooni, kui kohtame tegelasi, kes on täpselt samad nagu alati, ainult et teised, või kes reisivad teistesse maailmadesse, kus nad peavad eksisteerima hoopis ümbermõtestatult.

Või tegelasi, kes näivad enesele ühtmoodi ja teistele radikaalselt erinevana. Või tegelasi, kes on surnud, kuid helistavad kusagilt seiskunud universaalsest ajast ning on suutelised oma sõnumid edastama läbi hot dogi või läbi päris koera. (Romaanis mängiti ka peategelase identiteediga, kuid kahjuks filmist on see aspekt välja jäänud.) Võimalike maailmade omavaheline mäng, nende samaaegne tegelik-olemine, samaaegne aktualisatsioon avab eksistentsiaalse pinge, mille all me samaaegselt oleme ning ei ole meie ise; oleme ühel ajal mina ja keegi teine – ning maailmade segunemise korral ei ole võimalik enam tõsikindlalt öelda, kellega tegemist on, kui ma lausun “mina”, selle viimase ja kõige tõelisema asesõna ilma milleta mind ei oleks.

Ühesõnaga, parim ulme-õudus-komöödia tulevärk ja sügavamal tasandil hiiliv eksistentsiaalne hirm ja ebakindlus. Aasta  alustamiseks ideaalne.

Vaikne Maa

The Quiet Earth

Uus-Meremaa 1985; lavastaja Geoff Murphy; stsenaristid Bill Baer, Sam Pillsbury, Bruno Lawrence; osades Bruno Lawrence, Alison Routledge, Pete SmiththequietearthMees ärkab üles, vaatab masendunult peeglisse ning tirib endalt identiteedikaardi kaelast. Kell on 6:12. Istub voodile tagasi. Koputab kella, vahetub 6:13-le. Vähemalt aeg ei ole seisma jäänud. See annab meile infot, et mees teab, et aknast välja vaadates võib midagi valesti tunduda. Ja tõepoolest, helistades, minnes tööle, käies läbi tuttava juurest, ei leia ta eest mitte üht hinge. Kõik on kadunud. Isegi loomad. Ei ole laipu, ei ole hõljuvaid kummitusi. On tühjus. Ma rohkem süžeest (sündmuslikust põhjus-tagajärg seostest) ei räägi, kuid olgu öeldud, et lõpust tagasi vaadates tundub film palju sügavam ja põhjendatum (ka igasugused pisidetailid ja -tegevused) kui esmapilgul näib.the_quiet_earthAga millest siis veel rääkida? Näiteks sellest, et tegemist ei ole post-apokalüptilise aktsioonige, milles võideldakse ebardite ja kollidega ning võitluse läbiviijaks on valget kleiti kandev kiilanev – kuid üsna lihaseline – uusmeremaalane. Hoopis vaiksem on lugu. Ülemisel pildil on mees saamas jumalaks – tappes jumala poja, Kristuse. If you don’t come out, I’ll give it to the kid! Jumalikkuse ja depressiooni vahel pendeldav üksikhing hingetus maailmas (Bruno Lawrence mängib kogu vahepealse skaala vägagi detailitäpselt välja, suutes esile manada ülirikkaliku tundearmee – tänud temale!)

Kahjuks ilmuvad välja ka kaks teist tegelast – kohustuslik naine ja tugev pärismaalane (enam-vähem sarnaselt kohustuslik) – kelle omavahelised konfliktid n-ö viivad filmi süžeed edasi, tekitavad inimliku mõõtme ja nõnda edasi. Kuigi – miks ei võiks keegi kunagi kätte võtta ja teha filmi, milles viimane inimene ongi viimane. (Isiklikult nautisin Bruno Lawrence’it üksinda ekraanil enam kui teisi kahte kokku.) Mis muudaks ka post-apokalüpsise võimalikult anti-humanistlikuks. Sisestades aga veel mõned karakterid, moodustub juba ühiskond ja tegevus toimub ikka veel inimsuhete tasandil. Väike perekond, väike rivaalitsemine, väike seebiooper. Aga inimene vs Maailm jääb seejuures tagaplaanile. Kahju. See kõrvale jätta, oli tegemist väga tugeva maailmalõpufilmiga. Lisaks väga detailitäpselt konstrueeritud, nii et ühtegi elementi ei ole tegelikult võimalik kõrvaldada ja teha kokkuvõte. Isegi algustiitrite tõusev päike on olulise tähtsusega.

Aga võib-olla on meie maailm juba ammu lõppenud ja ühiskond on vaid illusioon?

Ohutus pole tagatud

Safety Not Guaranteed

USA 2012; lavastaja Colin Trevorrow; stsenarist Derek Connolly; osades Aubrey Plaza, Mark Duplass, Jake Johnson, Karan Soni, Jenica Bergere

There’s no sense in nonsense, especially when the heat’s hot. – Vastupidi non-sense’i eristab sense’ist ainult ‘non’. Ja kui sa loed kuulutust, mis teatab: “WANTED: Someone to go back in time with. This is not a joke. You’ll get paid after we get back. Must bring your own weapons. I have only done this once before. SAFETY NOY GUARANTEED.” – paneb see tahes-tahtmata mõtlema sellele, kui peenike on piir nende kahe sõna vahel. Kuulutus on iseenesest vägagi tähenduslik, isegi siis kui tähistab ainult mõttetust, ehk kuulutaja vaimset mittekohalolu siin maailmas. Kui aga mõista kuulutust otseselt, tähendamas seda, mida ta ütleb, sõna-sõnalt (ja eeldades, et sa ei eksisteeri parasjagu ulmekirjanduse žanris), ähvardab kogu reaalselt sinu ümber eksisteeriv maailm vajuda mõttetusse, omandada eesliite ‘non-‘.

See on dilemma, millega asetatakse vastamisi “Safety” tegelased (keskeale lähenev playboy-ajakirjanik ja kaks noort vastandlikku interni): kas rebida tähendus kellegi teise maailmalt või riskida sellega, et nende endi maailm võidakse kiskuda tühjusse. Nende jaoks aga, kellele siinne eksistents ei ole sugugi niivõrd ‘sensible’ – mõistlik, mõttekas ja haaratav -, ei pea valik olema niisama lihtne. Ei pea olema “see või teine”. Maailmad sisaldavad nii ‘sense’i’ kui ka ‘non-i’. Kõige raskem eksistents, kõige keerulisem laveering ootab ees, kui sa asud selle ‘kui ka’ positsioonil. “Ajaränd on võimatu!” (“it makes no sense”); “Minu eksistents on mõttetu” (“it has no sense”). Ühest ‘non-ist’ teise minek võib luua kolmanda, uue eksistentsi, milles subjekt ehk suudab leida enesele tähendusliku/tähtsa (significant) reaalsuse. (kaks miinust teeb kokku plussi; ehk: mitte-eksistentsist luuakse eksistents.)Üheks võimalikuks teeks, viisiks, meediumiks, mille kaudu muuta mitte-eksistents täieõiguslikuks olemiseks, on Armastus: kahest, millel kummalgi ei ole oma eksistentsile õigustust, saab üks uues maailmas, mis on loodud just nende Armastuse kaudu. Ühesõnaga, ei looda mitte ainult iseennast, vaid terve uus maailm. Kuid need, kes ei ole selles suhtes sees, võivad näha kõigest seda, kuidas armastajad siit maailmast kaovad; saavad näha ainult uue maailma loomise võimalikkust, mitte seda, mis selles maailmas sisaldub. Nad peavad selle teekonna ise läbi tegema, ise sukelduma Armastusse ning sellele truuks jääma. Meie, siinpool ekraani, ja kõrvaltegelased, järvekaldal, näeme ainult haihtumist, mis jätab hinge tunde, mis ajendab tegutsema, ajendab enesest ja tuttavlikust ümbrusest välja astuma. Kuid meie jaoks oleks see juba teistsugune kogemus. Igaühe – iga kahe – jaoks erinev. Mistõttu me võimegi näha ainult sähvatust, mille tähenduses võib sisalduda ükskõik mida. Siin ei ole ohutus kunagi tagatud, ega ei saagi olla.

Lühivaatamised 7-12

RoboCop (1987)

Ma arvan, et esimene kord, kui ma Verhoeveni “RoboCopi” peale sattusin, oli siis, kui ma külapiraadilt “Tom & Jerry” VHS-e laenutasin. Ühesõnaga, olin pisike ning kerisin kähku multikateni, mis olid vähemalt sama vägivaldsemad, aga mitte nii tõsised ja pimedad. Vaadates nüüd juba mitmendat korda, ei ole “RoboCop” – kuigi siiani pime – sugugi enam nii tõsine. Teemad, millega tegeletakse, muidugi on: korruptsioon, kapitalismi vaim, autoriteedi vankumatus, inimlikkuse puudumine ja nõnda edasi. Kuid huumorit ja mänglemist leidub selles kriitilises pilgus ühiskonnale tuleviku kaudu piisavalt. Samuti loomulikult üle vindi keeramist, grotesksust – ilma milleta ei oleks “RoboCop” tänase päevani ilmselt sugugi nii hästi vastu pidanud.

La fidelité (2000)

Andrzej Zulawski, ühe minu viimase aja lemmiku, kõige vaoshoitum film pärast “Possessionit” … Mis räägib üsna hästi selle poolt, et Zulawski ei tee just kõige vaoshoitumaid filme … Olgu, seda “La fidelité” loomuomadust on nimetatud ka lavastaja “küpsuseks” – kuid kas hullumeelsus ei võigi olla küpse filmitegija omaduseks? Võib, ja Zulawski kaheksakümnendate hullus paistab siin läbi igast tegelasest ja situatsioonist. Tegemist on loomulikult jällegi ühe pingelise ja veidra armastuslooga, milles oma olemuselt truudusevõimetu naine vannub ühele mehele truudust ning oma õnnetuseks vannub endale ka sellest kinni pidada. Jätkub üks suur kannatuste ja ootamatute juhtumuste jada, kus nii suur rõhk ei ole mitte perverssurstel (“Possession”) ega ülevoolaval energial (“L’amour braque”, “La femme publique”), vaid inimest tühjaks õõnestaval ja tagasipöördumatul ajal (mida filmis 2 ja pool tundi), mis lõpuks ei jäta järgi midagi peale tühja kesta, mis kunagi midagi ihaldas.

The Future (2011)

Miranda July “Me and You and Everyone We Know” oli veider ning lõbus lugu armastusest ja inimestest. “Tuleviku” kohta on öeldud, et see päriselt ei saavuta sama taset ja et sel puudub sarnane originaalsus; kuid – “Tuleviku” toon on läbinisti kurb, dramaatiline. Huvitaval kombel on näha ainult mõned üksikud lõbusa veidruse välgatused pimedast nukruseookeanist, milles inimesed “sooritavad jubedaid tegusd”. July ehk teeb hoopiski seda, mida keegi temalt ei oodanud? (On masenduses ja peab kroonikat oma depressiooni kohta.) Kuigi kasutab selle teistsuguse saavutamiseks sarnaseid vahendeid nagu eelneva – ei pruugi väga hästi sobida ektsentriline, energilise pilguga naine, kes kuidagi ei taha mattuda suruva laine alla ning hüplev kaamera, mis pigem vaatleb toimuvat kerge neurootiku pilguga.

The Hunger Games (2012)

Suurepärane film vaatamiseks olümpiamängude lõputseremoonia asemel. Kunagi vaatasin Itaalia poliitilist-ühiskondlikku satiiri nimega “Kümnes ohver“, milles inimesed jagati küttideks ja saakloomadeks – “Näljamängud” näeb nii mõneski stseenis välja hämmastavalt sarnane. Natuke hiljem vaatasin “Võistlejaid“, milles kondikavaks olev reality-show on täpipealt nagu “Näljamängudes”. (Siin ei ole mõtet vist “Battle Royale’ist” rääkidagi.) Ühesõnaga, sulam erinevatest popkultuuri viimase viiekümne aasta sotskriitika-(ulme)-filmidest, mis lõpuks kahjuks taandatud vaid osavalt teostatud aktsioonistseenidele, milles osalevad näitlejad vanuses 12-18 – nagu sihtgrupp. Loodame, et järgmine osa, milles oodata ehk mingit sorti vastuhakku (? – pole lugenud, ei tea), pöörab kriitilisele maailmavaatlusele rohkem tähelepanu. Ega siis alla 20aastased ei peaks olema huvitatud vaid teineteise tapmisest (ehk kuulsuse saavutamisest)?!

Prometheus

Prometheus

USA 2012; lavastaja Ridley Scott; stsenaristid Damon Lindelof, John Spaihts; osades Michael Fassbender, Noomi Rapace, Logan Marshall-Green, Charlize Theron, Guy Pearce, Idris Elba, Sean Harris, Patrick Wilson

Ma ei ole vaadanud “Alienit” sestsaadik, kui olin väike poiss; ühesõnaga, väga palju ei mäleta, kuid “Prometheust” vaadates tulid taas meelde kosmoselaeva kinniste ruumide kriipiv limane õudus, Sigourney Weaveri Ripley, kes võitleb nagu emalõvi higiste-haisvate meeste eest ja loomulik Tulnukas ise, tema sünd/sünnid inimkehast, mis ise pakub ennast roomava mitmesuise kurjuse sigitamiseks – kuni Ripley – ma ei mäleta enam mitmendas osas – peab võitlema iseoma lapsukesega, kes ähvardab alla neelata nii oma ema kui tema liigikaaslased.Kas ei ole siis mitte loomulik, et inimkonna loojad, insenerid, kes laenasid inimesele oma DNA, üritavad inimkonda Maa pealt – ja kogu kosmosest – minema pühkida. Kas ei sünnita inimene oma tegevuse kaudu mitte liigselt kurjust? Aga ruttame veidi ette, juba lahendus käes, aga filmist pole veel midagi räägitud. Teadlased Elizabeth Shaw (Rapace) ja Charlie Holloway (Marshall-Green) avastavad kutse loodetavate inimkonna esiisade poolt kaugelt-kaugelt galaktikast … Asutakse teele, pardal iseloomulikult kirev seltskond, kes omavahel sugugi hästi ei klapi – tülid on teretulnud nähtus kitsastes oludes. Kaasas on neil android David (Fassbender), kes pealtnäha töötab vaid loogika-arvutuste alusel, kuid kelle sileda Peter O’Toole’i/Araabia Lawrence’it tsiteeriva poleeritud pinna all on tunda pulbitsemist, tehislikelt intellektidelt mitte-oodatud emotsioonide esilekerkimist, ego moodustumist, mille käigus David üritab endasse haarata kõike võimalikku ümbritsevast kosmosest (ja kaosest). Davidi puhul tekib tahes-tahtmata paralleel Haliga “Kosmoseodüsseiast” – hingestatud (siin ka kehastunud) inimese looming, mis on inimesest kõvasti üle ja välja kasvanud – ning teab seda imehästi. Igasugune abi, mida David meeskonnaliikmetele (eriti lõpus Shaw’le) pakub, teenib tema enese ego.Ja võib-olla ka kosmose suuremat heaolu. Nüüd jõuame tagasi loo juurde. Inimesed lähevad otsima oma juuri. Leiavad need. Leiavad intelligentsed olendid, kes laenasid inimesele oma DNA (väga sobiv kompromiss: ’intelligentne disain’, mis töötab evolutsioonilistel põhimõtetel). Üks neist on veel elus, ning selgub, et ülejäänud on surmatud bioloogilise relva poolt, mis sai ehitatud eesmärgiga tappa kõik inimesed. See üks neist magab, ootab. Inimesi, kellele sai kutse saadetud. Inimesed peavad tulema ja esile kutsuma iseenese hävingu, äratama end hävitav jõud (kas siin võiks peitud metafoor inimkonna üldisele tegevusele?). Nüüd jõuame tagasi Davidi juurde. Kas tema viimane pingutus – päästa Shaw surnud planeedilt ja viia edasi teistele sarnastele – ei ole samuti mitte (kaval) plaan ärgitada inimest otsima iseenese hävingut? David ei tegutse kindlasti mitte Shaw päästmise nimel – pigem siis uute relvade otsingu nimel?“Prometheus”, film, mis näeb vahel välja justkui oleks Malicki “Elupuu” ambitsioonikatele elusünni-kujunditele antud konkreetne sisu, viitab, et igasugune alguse, juurte otsing jne viib hävinguni. Tsivilisatsioon, mis otsib oma algeid ja selle kaudu surematust, igavest elu, on juba niivõrd meeleheitel, et on määratud kohutavale ja piinarikkale surmale. Küsimus taandub sellele, kas lapsed suudavad tappa oma isa või isa oma lapsed. Võitlus on vastastikku esile kutsutud ning keegi peab hävima. Sünd kutsub esile surma, nagu hästi on teada. Lisaks sellele suurepärane vaatemäng. Tere tulemast, Alien-san!

Lühivaatamised 6-12

Après le sud (2011)

Kena väike draamafilmike. Kenadest väikestest inimestest. Kelle elud ei ole just kõige kenamad. Kõik on omamoodi kannatavad hinged, valutavad liikmed ühiskonna kehas. Anne on ülekaaluline üksikema, kelle päevateekond viib ta haiglasse paigaldama maoballooni, mis tekitaks pidevalt täiskõhutunde. Amélie on tema tütar, suvine kaubamajakassapidaja, kes avastab, et ta on rase, kes avastab ühesõnaga, et tulevikku eriti ei ole. Luigi on tema boyfriend, kes paneb kuuri põlema, saab isa käest peksa ja tahab tagasi Itaaliasse põgeneda. Neile lisandub vana mees, kibestunud ja väärikust kaotav, seda meeleheitlikult taastada üritav. Vana ja nõder meeleheitlikkus viib aga üsna kindlas joones traagikani. Kõik kistakse alasti ja keegi ei saa enam hakkama endiselt, mugavalt, varjatult.

Hysteria (2011)

Siin võiks ju olla potentsiaali: “Film vibraatori leiutamisest”; Maggie Gyllenhaal, Jonathan Pryce. Nojah, muud midagi. Sest taandub kõik ikkagi samale vanale armastuskomöödiale. Kuigi jah, kuskil oli ka õppetund: naisi ei tasu taandada hüsteerikuteks. Muidugi, tuleb välja mõelda peenemad haigused, mis ei tunduks niivõrd peale surutud … Üks neist võiks olla nt mehe puudumine. Gyllenhaali tegelasel ei ole meest, ta jookseb ringi ja … hüsteeritseb. Lõpuks, kui armastusväärne mees ütleb kohtus, et tal ei olegi – et kellelgi ei ole – hüsteeriat, rahuneb naine maha ja mees suudab ta kodustada. Ja kõik. Vibraator jõudis ka kuninganna … kätte.

Men in Black III (2012)

Ausalt öeldes ei mäleta ma eelmistest filmidest suurt midagi. Tommy Lee Jones oli vist tegija ja Will Smith käis vahel vist närvidele. Siin on Tommy ikka tegija, Will ei käi niivõrd närvidele ja lisaks on noore K rollis Josh Brolin, kes võimaldab heita tõeliselt lõbusa ja isegi vahel sügava pilgu vana kivinäo mitte-nii-kivi-noorusse. Ajahüpped on võimsad, ajaloogika on samuti üllatavalt hästi kokku jooksutatud, lõpuks võib-olla isegi liiga perfektselt. Tulnukad on tegijad, humoorikad. Dialoog – ja dialoogi puuduminegi – on naljakad. Tegemist, ilmselt, viimase osaga: lõpp oli niivõrd kurvameelne ja ülev samaaegselt, et ega sealt enam kuskile eriti minna ei ole. Ring sai täis. 1969. aastast kuni 2012ni. “Mommy, the President drank my milk! And he didn’t say “please”.”

Iron Sky (2012)

Jälle: potentsiaali on. 1945. aastal lahkusid natsid Maalt ning asusid elama Kuu Pimedale Küljele. Nüüd, kui Ameeriklased saadavad üle pika aja Kuu peale ekspeditsiooni, avastab neegerastronaut, et natsid plaanivad taas Maad vallutada, puhastada jne. Siin on mõned head momendid. Ameerika president käitub nii, nagu vist tahaks käituda iga maailma tähtsaim inimene – karistamatult. Sõjaaeg toob riigijuhtides ikka välja parima. Kuid nali/huumor jääb enamasti ikka maha sellest, mida võiks saavutada kuu-natside vallutusega. Üsna labane, nagu maalased, kes ei väärigi muud kui natsivallutust. Aitab viita küll poolteist tundi, kuid ei mingit elamust. Üks oodatumaid ulmekaid valmistas (oodatud?) pettumuse. Parem “MIB 3-e” vaadata ja end ka mõnusalt tunda.

Lühivaatamised 4-12

Le testament du Docteur Cordelier (1959)

Jean Renoiri telefilm vanast ja paljutõlgendatud legendist kahestunud isiksusest, heast ja kurjast, kuritööst ja karistusest – ehk järjekordne lugu Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i teemadel. Kuulus psühhiaater Cordelier üritab välja mõelda ravimit, millega kõrvaldada inimesest moraalsed kõrvalekaldumised, millega muuta inimene täielikult puhtaks igasugusest psühholoogilisest takistusest saavutamaks vaimset puhtust. Loomulikult moondub mees aga täielikuks vastandiks oma saavutada püüeldule. Tulemuseks on Opale (Jean-Louis Barrault teeb kaksikrollis imepärase töö), nõtke, läbi maailma tantsisklev lohe, kes võitleb kõigega, mis ette jääb (nii laste kui vanuritega), põhjustab kogukonnale hirmuunenägusid lapsi söövate koletiste invasioonist jne. Lahendus nagu ikka. Vaadata tasub eelkõige Barrault’ tõttu, kes, muundudes ontlikust hallpeast kräsuliseks kurjamiks, teeb kindlasi ühe parima Mr Hyde’i tõlgenduse.

Django (1966)

Kui mitte klassikaline, siis vähemalt kultuslik spaghetti-vestern Sergio Corbuccilt, peaosas ajamata habemega (mis funktsioneerib kui raudmask ja tulemasin jne) Franco Nero. Django veab läbi laastatud välimusega (sest laastatud on selle maastiku loomulik olek, ja see maastik pigem laastab inimesi kui vastupidi) maastiku kirstu. Kes sul seal kirstus on? – küsitakse. Django – kõlab vastus. Django on juba ammu surnud ja moondunud masinaks, mis võib tappa kõik, mis liigub. Djangot ei ole võimalik enam tappa. Kõik, mis kunagi oli elus, on läinud, jäänud on vaid klaasistunud pilk ja pöörlev metallfallos. Ta saabub mudasesse linna, milles kõik on mudane ja kõik on kõdunenud samasuguseks räbuks nagu tema ise. Surnud surnute vastu. Ja kirste pole vaja. Siin ei ole midagi väärikat.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Üllatuseks pean tõdema, et teine osa kofeiiniüledoosiga Sherlockist oli kõva parandus võrreldes eelmisega. Peamine on muidugi see, et finaal oli tehtud ilmselt nii põnevaks kui üldse annab aktsiooni puhul. Kui esimeses osas domineeris plahvatus, kaklus ja kaos, milles polnud suurt midagi näha (muutes ka filmi vaatamise mõttetuks), siis seekord oli panus pandud malekäikudele, mis tekitasid matiootuse ja isegi mõningase pinge. Säilinud oli esimesest osast tuttav ajalooline innovaatilisu: filmi tegevus toimus 1891. aastal, kuid Sherlock sõitis juba automobiiliga (iseliikuriga) ning Moriarty vana kuri soovis juba esile kutsuda Esimest maailmasõda täpselt sama malli järgi nagu see 23 aastat hiljem ka vallandati. Mis juhtuma peab, see juhtub. Huvitav, kas sellised filmid annavad ajaloole kuidagi juurde determineerituse maiku?

The Avengers (2012)

Nähtud ka esimene kohustuslik suvefilm, mille kohta juba nii palju igal pool öeldud, et ma ei teagi, miks ma sellest üldse kirjutan. Nõustun: väga kuradi mõnus oli. Nõustun: Hulk oli võrreldes eelnevate versioonidega kõige kuradi parem mis üldse võimalik. Vist. Need momendid, mil tal lubatakse särada kogu oma metsikuses, painasid mind veel mitme järngeva stseeni jooksul: tõsise tapmise ajal itsitasin sisemiselt ja hing hüppas sees. Aga jah, nõustun veel: kõik tegelased olid ilusasti välja joonistatud, isegi Black Widow ja Hawkeye. See tundus tõeliselt sulanduva bändifilmina. Ja nõustun veel: aktsioon oli muidugi viimase peal viimistletud ja kogu pea kaks ja pool tundi oli suurepärane meelelahutus. “Avengers” ei ole muidugi “Watchmen”, aga sinnani ju ei püütudki. Oma ala meister igal juhul. Bändijuht Joss Whedon oli igati õige valik. Ja nõustun veel:

Wild Zero

Wild Zero

Jaapan 2000; lavastaja Tetsuro Takeuchi; stsenaristid Satoshi Takagi ja Tetsuro Takeuchi; osades Guitar Wolf, Drum Wolf, Bass Wolf, Masashi Endo, Kwancharu Shitichai

Punk-bänd Guitar Wolf on ainuke, mis seisab maailma säilimise ja tulnuk-zombie’de vahel. Rock’n’roll peab päästma maailma! Nii valjusti, lärmakalt, ülevoolavalt, vägivaldselt, koomiliselt kui võimalik! Rock’n’roll has no boundaries! Nagu postrilgi öeldakse: Trash and Chaossss!!! Üks oli veel – !

Üllatuslikult on aga just Armastus siin üsna kesksel kohal, ja märksõnaks on taaskord: Love knows no boundaries! Ace’i ja Tobio vaheline armastus ei tea ka soorollidest midagi, kuigi peenise näkkukargamine esimese korraks ära ehmatab, läheb ta siiski tagasi keset zombie-möllu Tobiot päästma ja kõikevõitvat suudlust taga nõudma. Lõpus leiab aset vist filmi parim stseen – zombie-love: kaks äbarikust armastajat, kes oma inimsuse ajal ei saanud teineteisega kuidagi hakkama, leiavad end suurimast armastusevannist just pärast elavaks surnuks muutumist – milline ilus sõbrapäevakaart:Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda; ärge zombie’stuge, tehke nalja ja lõbutsege. Kogu hingest, ega siis tulnuk-meteoriiditorm ka midagi teha ei saa. Head palmipuudepüha ja – ROCK’N’ROLL!!!