Casino Royale

Casino Royale

UK, USA 1967; lavastajad Val Guest, Ken Hughes, John Huston, Joseph McGrath, Robert Parrish, Richard Talmadge; stsenaristid Wolf Mankowitz, John Law, Michael Sayers jne; osades David Niven, Ursula Andress, Peter Sellers, Orson Welles, Woody AllenCasinoRoyale12Vaatasin küll uue Bondi, “Skyfalli”, hiljuti ära, kuid sellest ei ole nagu midagi kirjutada; kõik on juba ammu öeldud: on nii head kui halba, on parim bond ja ei ole midagi erilist. Aga, 1967. aasta “Casino Royale’is” on kindlasti midagi erilist ja kohe kindlasti ei ole see kuidagi tõsiseltvõetav. Loodud mitme lavastaja koostöös, kes õigupoolest omavahel eriti koostööaltid ei olnud, näitlejatega, kellest paljud osalesid filmis vaid raha pärast ning ei viitsinud suurt midagi teha. Välja arvatud ehk Woody Allen, kes oma dialoogi ise ümber kirjutas, et oleks vähemal veidigi naljakas, ning Ursula Andress, kelle esituse võiks vabalt mõnda “pärisfilmi” asetada ning sooritaks sealgi talutava rolli.Casino Royale (1967)Kuid, kui kokku on aetud sedavõrd võimas “seltskond”, juhtub tihtipeale, et kõik ajavad vaid oma rida. Orson Welles tegeleb maagiaga, Peter Sellers niisama lollitamisega jne. Ja kes seda teab, mida need tsenaristid toimetavad. Kui asi jõuab Saksamaale, Lääne-Berliini, ootab vaatajat ees niivõrd ekspressionistlik spiooni-urgas-kool, et selle paradoksaalsed nurkad ja võimatu matemaatika annavad aimu kogu filmi tegelikust eksisteerimisvõimatusest.CasinoRoyale15Algus: Sir James Bond (Niven) läheb Šotimaale M-i matustele (vist), kus teda soovivad tappa kõik seksikad naised. Lõpp: kõik on James Bond 007-d ja lendavad õhku. Kogu vahepealne on niivõrd absurdselt kvaliteedivaba, et lõpp on rohkem kui tasuv: enam me ei näe neist kedagi ühes filmis … Kuigi eraldivõetuna on ju tegemist maailmaklassi tegelastega (kuidas John Huston siia lavastama meelitati, nt?), siis töömeetodiks tundus neil olevat järgmine Sir Jamesi hüüatus: Get out of the bloody place before it blows up! Kiire, ülespuhutud, pompoosne ja kindlasti … maagiline – et suutis saada kokku pandud. Tubli! Ehk on maailmal ka taolisi ebavajalikkusi vaja?

You can’t shoot me! I have a very low threshold of death. My doctor says I can’t have bullets enter my body at any time.

Kümnes ohver

La decima vittima

Itaalia, Prantsusmaa 1965; lavastaja Elio Petri; stsenaristid Tonino Guerra, Elio Petri, Ennio Flaiano ja Giorgio Salvioni; osades Marcello Mastroianni, Ursula Andress, Elsa Martinelli, Salvo Randone, Massimo Serato

Robert Sheckley jutustusel “The Seventh Victim” põhineva filmi pealkiri muudeti kuuldavasti kümnendaks lihtsalt seetõttu, et eristada seda Mark Robsoni 1943. aasta teosest “Seitsmes ohver“. Aga see ei ole tegelikult oluline; olulisem on see, et tegevus toimub ühiskonnas, milles tegutseb Suure Jahi Ministeerium, mis paneb omavahel paari inimesi, et need teineteist tapaks. Vaheldumisi ollakse kütt ja ohver. Olles üle elanud kümme jahti, saavutatakse ühiskonnas kangelase staatus ja üüratud privileegid.A study of history confirms the validity of the Big Hunt theory: it is mankind’s safety valve. And if in 1940 the Big Hunt had existed, Hitler would’ve been a member and we could have avoided WWII. Now all is resolved, wars are over, and the violent instincts of man can now be expressed by a single and set competition. Igaühel on võimalus kedagi tappa; igaühel on võimalus saada tapetud. Seaduslikult. Sõjad ja kuritegevus põhimõtteliselt puuduvad; inimestel on kasutada pea piiramatu vabadus, psüühikahäireid ei eksisteeri. Maailma elanikkond on noor ja terve. Kas ei ole mitte ideaal, kuhu pürgida?

Minu lemmiklause kogu filmist, esitatud kutsuva-meelitava reklaamina Suure Jahi Ministeeriumi massiivsest hoonset: One Enemy a Day Keeps the Doctor Away … Tegemist on siin ideaalse bio- ja tanatopoliitika suhtega: elu mõtteks ei ole midagi muud kui elus püsida; ülejäänu on automaatne, kontrollitav, esemestatud käitumine, mida ülejäänud ministeeriumitel on lausa lapsemäng juhtida. Rahvastik hoiab iseennast tasakaalus, toimib kõrgeimal tasemel (vanurid lihtsalt kõrvaldatakse, ülalpeetavaid pole vaja), majandus õitseb jne. Miks kontrollida sündimust, kui võime kasvatada suremust? – Geniaalne, kas pole? (Muide, seadustatud vägivallast veel nii palju, et vale inimese maha nottimine toob 30aastase vanglakaristuse.)

Seks on labane, liiga lubatud, tappa võib iga kell, surma saada võib iga kell; automaatsus nüristab. Loomulikult otsustavad filmi peategelased, et murravad sellest kontrollimehhanismist välja. Igavlev-rikas Marcello ja kaunis-rikas Caroline pannakse paari, teineteist kõrvaldama, ent kangekaelsed “kangelased” kasvavad teineteise külge kinni, armuvad (väga hea tunnistus tõelisest armastusest: mõlemad lasevad teise ühe korra maha, kui teine elu jääb, on armastus ääretult tugev) ja jooksevad lennuki peale, et põgeneda kahekesi paradiisi … “Tere tulemast abielulennukile! … Kas sina, Marcello, võtad …” – Ja kaamera muudkui käib, ja käib … Ja kaks aastat pärast filmi lõppu avaldab Guy Debord oma Kuulsa raamatu “La Société du Spectacle” – sest väljapääsu enam ei ole. Nagu Patrick Batemanile selgest mõista antakse “THIS IS NOT AN EXIT”. Varajane farss kestvast spektaaklusest, ekraaniühiskonnast.