Teel

On the Road

UK, USA, Prantsusmaa, Brasiilia 2012; lavastaja Walter Salles; stsenarist Jose Rivera; osades Sam Riley, Garrett Hedlund, Kristen Stewart, Amy Adams, Kirsten Dunst, Steve Buscemi, Viggo MortensenOo, kunagine nooruse unistuste väli! Laienda oma haarad tänapäeva ja lase tunnetada, et ükski unistus ei ole veel liiga kaugel, et ükski kogemus ei ole veel ära raisanud oma viimast verepiiska, et ükski haisev trükitäht ei ole kaotanud veel oma võlu võrgutada kujutlusvõimet. Kogu kogemus, kogu maailma tunnetus peab saama minu omaks ja mina pean saama üheks kogu maailmaga selle ühe tähe kaudu, mis tähistama kõike, mis peab mind viima igasse ajusoppi igas inimeses, kes vähegi midagi tunneb. See üks täht peab olema minu elu ja paljunema üle lehekülgede, millest moodustub lõppematu tekst, mis kannab mu laiali üle kogu krobelise, vesise, tulise, jäise, tuulise, vihmase, reetliku, armastava Maa pinna. See koni seal rentslis – see olen mina; see täht seal taevas valgustamas koni kustunud eksistentsi – see olen mina; see kiir nende vahel – see olen mina. Ja nõnda edasi.Ülemine lõik – milleks? Et illustreerida, kuivõrd raske ülesanne oli Walter Sallesil: tuua ekraanile teos, mille autor tahtis kogu oma kogemuse vahetuse lehele laotada; ja see kogemus pidi olema tema ning maailma ühtsus, ehk tema ELU. Kõigis oma üksikasjades. Kõigis oma piinlikes detailides. Alguses mainitud unistused on vaid üks aspekt neist. Ainult unistustest saaks ilusa filmi; kindlameelse ja sihipärase, nagu unistustel on kombeks olla. (Ma juba näen seda vaimusilmas, kuidas vägivaldses tärkamises noored värelevad eksistentsihämaruses!) Aga unistus võimaldab vaid alustada…Sallesil on sama probleem, mis Kerouacil: astudes edasi, unistustest leheküljele/filmilindile astudes muutub vaimusilmne eksistentsihämarus reaalseks-materiaalseks ning on võimatu tema üle saavutada täielikku kontrolli. Segadus, piinav valu rinnus, üle keha värisemine, ego muutumine trükitäheks … Unistus vabadusest on ilus ja kaunis; vabadus ise, kui mina olen vabadus – muutuv piinavaks ängistuseks (Kerouac); Unistus korrektselt struktureeritud ekraniseeringust äng-vabadust kujutavast filmist on pärit justkui narratiiviõpikust; reaalseks-materiaalseks muutudes aga demonstreerib oma vabadust ja laseb näitlejatel enese läbi avalduda, hoolimata struktuurist (Salles). Mis teebki “On the Roadi” suurepäraseks filmiks, mida minna vaatama taskus veinipudel, mida jagada kaasaga, ühilduda oma noorusega, ekraaniga, kõlaritega, isegi ehk tulevikuga, tunda paksu suitsuvinet hõljumas, kuigi isegi sigaretireklaamid on ammu keelatud.. Ma ei ole siin objektiivne, see ei ole arvustus, vaid minu isiklik kogemus sellest, kuidas ma kogen seda, kuidas ma hakkasin moodustuma. Oo, ängistav vabadus …

Ohtlik meetod

A Dangerous Method

UK, Saksamaa, Kanada, Šveits 2011; lavastaja David Cronenberg; stsenarist Christopher Hampton; osades Keira Knightley, Michael Fassbender, Viggo Mortensen, Vincent Cassel, Sarah Gadon

Super-ego: me peame jääma rangetesse teaduslikkuse piiridesse, me ei tohi laskuda emotsionaalsusse, müstikasse. Meid ümbritsevad vaenlased, kes ainult ootavad meie valet sammu, meie eksimust (meie isiksuse väljendust …)Ego: Lisaks näitamisele, millest tulenevad ja kuidas kujunevad inimeste neuroosid, peame aitama neil, mõelda, kuidas ja kelleks nad saada tahavad; me peame maailma parandama – ja selle kaudu saama ise paremaks inimeseks. Me peame valetama super-egole, temast mööda hiilima, temast kauem elama, et jõuda enesetäiustuseni, et läbi katastroofide lilledeni küündida.Id: Me peame nautima! Kogu oma kehaga, kogu oma hingega – seda, millega kokku põrkame! Ainult läbi vägivaldsete hõõrdumiste, erinevuste lahingu on võimalik luua midagi uut, midagi nauditavat; ainult vägivaldse iha kaudu on võimalik jõuda tõelise minaprotsessini; seks, väljapääs, metsikus! Võta mind ja ma võtan kogu oma täiusega sinu enda valdusesse!Ilma id’ita ei oleks David Cronenbergi “Ohtlikul meetodil” absoluutselt mingisugust elu. Keira Knightley Sabina Spielreinina on naine, anima, mõistetamatu müstiline sümbol, mis keeldub laskmast end terveks ravida. Läbi kogu tema olemuse karjub kehaline voolavus, metsikus, mis saab super-ego ja ego kaudu represseeritud, muudetud taltsaks. Oleks Cronenberg võtnu peavaatepunktiks Sabina, oleks film ilmselt tohutult jõulisem, vägivaldsem, ihalevam – kuid liiga palju keskendutakse kahele egole, kes ilma idita üldse ei eksisteeriks … Knightley suudab juba avaminutitega endasse koondada Cronenbergi eelnevate ulmekate, õudukate, thrillerite lihavad, limased kehamassid, mis katsuvad, rõhuvad, kuid samas vabastavad hoopis millekski ootamatuks – tema Sabina on põhjus, miks seda filmi vaadata, kuid loomulikult kandideerivad auhindadele ainult oma represseerimistegevuse poolt tuntud egod, kes panevad meid tundma end natukenegi mugavamalt, kui põrkame kokku idiga.