2013 parimad

Veebruari esimene päev käes. Aasta on juba vana. Aga paneme ikkagi veel vanema aasta lemmikfilmid järjekorda, nagu ikka, meelevaldsesse ja isiklikku:

10. Her

her-2013

“Tema” on kehatu hääl, olend, kes suundub immateriaalsuse poole. Jaoquin – üheskoos kogu ülejäänud ühiskonnaga – avastab, et inimestevahelised – kehalised, ebapuhtad, lagunevad – suhted on liigselt valulikud. Mis oleks kui saaks seksida ilma kehata? Ainult häälega? Ilma puudutuseta? Martin Buber: “Suhe Sinaga on vahetu. Mina ja Sina vahel ei ole mõistelisust, eelteadmist ja fantaasiat; ning mälu ise muutub, püüeldes üksikust terviku poole. Mina ja Sina vahel ei ole eemärki, himu ega ennetamist; ja igatsus ise muutub, püüeldes unistusest nähtavaks saamise poole. Kohtumine saab teoks vaid seal, kus kõik vahendid on pihuks ja põrmuks.” (“Mina ja Sina”, lk 14-15) Aga mis siis, kui Sina-ks on vahend? Meedium, mis on loodud Sinaga suhtlemiseks? Kui vahend lakkab olemast vahend – ei ole ka vahetus/vahendamatus enam võimalik.

9. La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2

La-Vie-dAdèle-620x350

Filmi on süüdistatud “mehe pilgu” võimutsemise taastootmises ning geisuhete raamistamises heterosuhete vaatevinklist. Jah, raamat oli naise kirjutatud, film aga mehe lavastatud. Adèle loeb innukalt Marivaux’ “La vie de Marianne’i” (samuti mehe kirjutatud lugu naise vaatepunktist) ning teatab, et see on lausa suurepärane, elumuutev. Kas lavastaja teadlik ennetav enesekaitse? Igal juhul, olgu sellega kuidas on, kaamera tabab kõike, nagu peategelase nimekaim-näitlejanna kuskil ütles, kõiki emotsioone ja kõhklusi, vägivaldseid ja vaikselt pinna all tõmblevaid. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et vaid Euroopa filmitegijad suudavad noortesse suhtuda kui inimestesse, st jaotamata neid automaatselt headeks nohikuteks ja poppideks sitapeadeks. Mistõttu on ka võimalik ekraanil lahendada veidi keerukamaid probleeme kui vaid: how not to be an asshole and still succeed. Lühidalt: on võimalik märgata inimest, kes ei tea – eeltingimus igasuguseks arenguks, kas või tagurpidiseks.

8. Après mai

apres-mai

“La vie d’Adèle’i” kohta kirjutatud viimane mõte kehtib ka “Après mai” kohta: kasvada või mitte kasvada, ja kui, siis kuidas kasvada? Kuidas võtta vastu need “piirikogemused”, mis ootavad ees igat juba teataval määral välja kujunenud inimest? Siin lisaks: kuidas muuta maailm (paremaks)? Kuidas mässata? Mis juhtub siis, kui unistus hakkab lagunema, kui tekib sundus: hakka tööle, kohandu! Võitle – aga selle nimel, et saavutada parem positsioon. Ühesõnaga, kuidas kasvada, kui selle eeltingimuseks on vastuhakk iseenesele? Nagu Žižek ütleks, kuidas jätkata järgmisel päeval, n-ö pohmakaga? ’68 ei ole tänapäeval ka poliitiliselt sugugi aegunud; mitukümmend aastat hiljem suubuvad meie protestid-mässud ja nõnda edasi ikka veel vabaturuvangistusse, unistused kipuvad jääma vaid unistusteks, parimal juhul leiavad tee lõuendile-paberile-lindile, kui meile öeldakse: kasvage ometi suureks!

7. Les revenants

revenants

Võrdlused “Twin Peaksiga” on sagedased ja sugugi mitte täiesti asjakohatud. Aeglane lahtirullumine, mis on palju kaasahaaravam kui sadade peade otsastlaskmine või pimedast nurgast välja hüppavad kollikesed. Koletised on siin tavalised. Maailm on siin tavaline. Kus ei ole erakordsust, on kõrvalekalle kõige hirmutavam. Vaikselt ligi hiiliv arusaamine, et ei ole väljapääsu, on ainult ringrada, mis juhib alati sama tulemuseni: armastatute lagunemisprotsessi jälgimisele.

6. Before Midnight

before

Tundub, et 2013 oli hea aasta suhtedraamade jaoks. Suhe teise inimesega muutub seda populaarsemaks, mida rohkem vahendab ja loob suhteid ekraan. Ka kinoekraan, kust meieni jooksvad suhted piirduvad enamasti trajektooriga armumine-lollus-õnn. Igal juhul on värskendav ja värskendavalt valus vaadata kahte inimest, kes tunnevad end koos niivõrd loomulikult, kes tunnevad teineteist niivõrd hästi, et teavad täpselt kuhu nõelata või kuidas täpselt kust kohast meelitusega silitada. Ühesõnaga, filmis on tunda, kuivõrd kogenud on ka näitlejad-lavastaja omavahelistes suhetes, kuivõrd mugavalt nad end teineteise seltskonnas tunnevad. Ajaga korralikult paika loksunud kuid samal ajal kohutavalt terav.

5. La cinquième saison

saison

Mis siis, kui ei tulekski kevadet? Eestis elades kerkib see küsimus vähemalt kord talve jooksul esile. Ei, rohkem. Kõik on surnud, looduse poolt ei mingit elumärki. Pidevast ahjukütmisest laskub isegi Karlova või Raadi väikestele tänavatele sudu; hingata on raske; rääkida ei jaksa. Õnneks on meil olemas toiduained, mis kunagi ei aegu ja nõnda edasi, värvilised ja rõõmsad. Kuid kui kaua läheks aega, et külma ja näljaga kedagi ohverdama hakata? Tuua taas deemonid oma ellu, kes hingede eest päikest lubaksid? Poeetiline meditatsioon mudast, hallusest, masendusest, lootusetusest – asjadest, millest on sündinud parim luule läbi aegade.

4. Pacific Rim

pacific-rim

Suur viisil, mida ei ole suutnud ei muundujad, ei Gozilla, ei keegi õigupoolest. Tundub, et ühe merekoletise või roboti sammuga on tõepoolest võimalik ühelt mandrilt teisele astuda. Aeglaselt ja rahulikult – aga hävitavalt. Awesome, võiks selle kohta öelda, vähendamata kuidagi sõna algtähendust. Olete kunagi näinud, kuidas üks võitleja teist laevaga lööb? Jälle, aeglaselt ja rahulikult. Aga laev puruneb. Ja võitlus jätkub. Kuni maakera südameni välja. Et ühe hüppega taas väljuda. Ja sulle diivanile hüpata, sind üles ehmatada. Suurus loeb.

3. A Field in England

fieldinengland

The unthought hurts because we’re comfortable in what’s already thought. And thinking, which is accepting this discomfort, is also, to put it bluntly, an attempt to have done with it. That’s the hope sustaining all writing (painting, etc.): that at the end, things will be better. As there is no end, this hope is illusory. So: the thought would have to make your machines uncomfortable, the uninscribed that remains to be inscribed would have to make their memory suffer. Do you see what I mean? Otherwise why would they ever start thinking? (Lyotard, “Can Thought Go On Without a Body?”).

Need mõtted, mille eelduseks on ebamugavus ja kannatus, mille horisondiks on kogu elu hävimine, viimne mitte-inimlikkus, (mõeldava) aja täielik lõpp, viisid mu otse tagasi Inglise kodusõtta, millest Ben Wheatley tegelased välja astusid, et siseneda ajatusse aega, ekraaniaega, alkeemia, pettuste, transtsendentaalsuse ja kõige labasema kehalisuse aega. Aega, milles surm ei mängi enam mingit olulist rolli, kuna ta on juba juhtunud. Konkreetne ajalooline sündmus annab tõuke ajaloost – ja seega, lõplikkusest – väljumiseks. Siin me oleme, siin me tapleme, sellel väljal Inglismaal, millest üle minnes leiame Õllemaja. Viimane on muidugi metafoor – samas kui väli on ainus reaalsus? Hier stehe ich – enesekehtestus, mis kaotab igasuguse mõtte, kui siit ei ole enam kuskile minna.

2. Gravity

gravity

Teistmoodi ruumikaotus, teistmoodi tühjus: piirideta, üüratu. Inimene on taaskord tähtsusetu, oma kookonis, mis teda kaitseb, millest väljaspool ootab teda otsekohene surm. Esimesest minutist peale, mis vaataja asetatakse otse skafandrisse, mille kiivri klaas võimaldab tal tajuda omaenese lähenevat surma, ei anta kunagi puhkust. Muidugi, lausa kohustuslikuna imbub kosmose tühjusesse inimlikkus, mis halvimatel hetkedel kisub imala suunas. Kuid vaatemängu see ei takista. Nagu juba tihti korratud: üks väheseid filme, milles kolmdee end tõeliselt ära tasub.

1. The Congress

congress

“Te sisenete täielikult animeeritud tsooni,” öeldakse vananevale näitlejannale, kes on eelneva filmiaja veetnud tavapärases draamas omaenese elust; näitlejannale, kes on müünud oma emotsioonid, oma kehatõmblused, oma pilgu, oma näo ja nõnda edasi stuudiole, et saada surematuks. Üks samm veel ning teda kui isiksust enam ei eksisteeri. Ainult jooned, ainult värvid, ainult unistused: siin on kõik see, mida sa tahad, et oleks. Nii vähemasti öeldakse. Aga kes kontrollib oma unistusi? Vastus: Mitte Keegi. Samal ajal kui mitte-animeeritud maailm vaikselt hääbub, rakendatakse õnnetute unistused veelgi suurema võõrandumise eesmärgil.

Väärivad samuti mainimist:

Csak a szel  – valus draama mustlastest ja vägivallast.

Le tableau – leidlik joonisfilm joonistest.

Antiviral – suure kehaõudusmeistri poeg paigutab meid tulevikku, milles on võimalik osta kuulsuste liha, nakatuda nende haigustesse jne.

Upstream Color – parimal võimalikul toonil: film, mida ei ole võimalik seletada

Lords of Salem – aasta parima õudukas, jätab igasugused conjuringid kaugele selja taha; nõiad ei ole ammu nii stiilselt hirmsad olnud.

To the Wonder – ilu, mis jätkab elupuu stiilis; taaskord suhted, valu ja armastus; aga ilus, väga ilus.

Child’s Pose – raske on olla vaene, veidi kergem on olla rikas.

The Lone Ranger – minu jaoks aasta üllatus; lõbus, seikluslik ja kõike muud head, mis paljudes seiklusfilmidest vägivaldselt välja jäetakse.

Don Jon – pornosõltuvus on halb. päris naised on paremad.

The Wolf of Wall Street – the carnival of wall street according to scoresese.

Le passé – perekondlikud suhted on keerulised, hästi keerulised.

Les salauds – räpane ja kole maailm, mida täidavad kaabakad ning mis muudab ka ilusad inimesed kaabakateks.

Drogowka – poola liikluspolitseinike korrumpeerunud tegevus.

Il futuro – noorus kohtub legendiga ning saab kogemuse võrra rikkamaks. bolano ekraniseering, mistõttu ka ilmselt siin nimekirjas.

La grande bellezza – ei ole midagi märkide taga, mis neid üleval hoiaks. kõik on fassaad. elul pole tähendust. suur ilu on pettus. aga ilus.

In a World – tundub, et parim indikomöödia, mis see aasta nähtud: in a world, where women are not the amazons we thought they were, they are even more powerful.

Advertisements

Mina ja Sina

Filosoofia ja ilukirjandus ühes lõigus, tundmatuseni segunenud:

“— Kõneleja, sa oled oma jutuga hiljaks jäänud. Äsja veel oleksid võinud ise oma juttu uskuda, nüüd pole see enam võimalik. Sest hetk tagasi nägid sa nagu minagi, et riiki ei juhita enam; kütjad jätkavad küll söe kühveldamist, kuid juhid valitsevad kihutavaid masinaid veel vaid näiliselt. Ja selsamal silmapilgul, mil sa räägid, võid sa nagu minagi kuulda, et majanduse hoovastik hakkab tegema kummalist häält; töökoja juhatajad naeratavad sulle üleolevalt, kuid nende südames valitseb surm. Nad ütlevad sulle, et kohandavad aparaati vastavalt oludele; kuid sa märkad, et nad suudavad nüüdsest veel vaid iseennast aparaadiga kohandada – kuni viimane seda võimaldab. Nende eestkõnelejad õpetavad sind, et majandus on riigi pärijaks; sa tead, et pärida ei ole midagi muud peale vohava Selle türannia, mille all kannatav Mina, üha võimetum toime tulema, ikka veel unistab, et on käskija.” (Martin Buber, “Mina ja Sina”, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 44)

Obama eetika

USA president Barack Obama teatas hiljuti seoses olukorraga Süürias – või õigemini, Süüria ümber, üle Süüria -, et “moraalne asi, mida teha, on mitte oodata ja mitte midagi teha” (“The moral thing to do is not to stand by and do nothing.”). Tegemist on taaskord maiuspalaga keelefilosoofidele; maiuspalaga, mida kohtasime ka enne 2003. aasta Iraagi sõda (Donald Rumsfeld: “But there are also unknown unknowns — the ones we don’t know we don’t know. And if one looks throughout the history of our country and other free countries, it is the latter category that tend to be the difficult ones.” – mida on analüüsinud nt Christopher Norris (Epistemology: Key Concepts in Philosophy, Bloomsbury Academic, 2005).

Niisiis, mida kujutab endast Obama eetika, lähtudes vaid sellest ühest lausest? Kõigepealt, definitsioon on negatiivne, see defineerib moraali eituse kaudu. Moraalne käitumine on vastupidine “ootamisele”/”pealtvaatamisele” (standing by) ja “mitte millegi tegemisele” (doing nothing). Eelduseks on loomulikult, et vaatame pealt ega tee midagi, kui näeme toimumas midagi vägivaldset, kui näeme esile tõusmas kurja. Vastandatuna kurjale, on õiglase, heatahtliku käitumine alati hea ja moraalne, olgu kui tahes vägivaldseks see osutub. Moraalne kood kirjutab heale ette, et tema peab sekkuma, alati ja iga kord. Aga kust pärineb moraalne kood? Millele toetub moraalne kood, millele peaks toetuma eetika, käitumine?

Vastus: mitte millelegi. Kui näeme, et igasugune uurimine ja tegelikkuse küsitlemine on peatatud, et ellu viia, aktualiseerida moraalset printsiipi, mõistame, et moraalsus ise moondub, omandab valugrimassides väänleva näo, mille kortsudest hakkab vaikselt immitsema kurja. Ning kogu maailm näeb seda, maailm on võrreldes “tundmatute tundmatute” ajajärguga moraalselt kahjustunum – ehk mitte niivõrd kergeusklik. Ning Obama ise tunnetab seda, mistõttu on tarvis vastutus mujale veeretada (“piiri tõmbamine keemiarelva kasutamiseni oli teiste riikide idee”). Vastutuse enda õlult ära tõstmine võimaldab ka väita, et hea-kurja piir on tõmmatud mujal, see on empiiriline fakt (keemiarelv), millest me ei tohi mööda vaadata, vastasel juhul pääseks maailmas lahti määratu rahvusvaheliste kuritegude laine …

Keemiarelv ei ole enam sugugi lihtsalt sõjapidamise vahend, “lihtne” massivmõrva tööriist, vaid piiri representatsioon. Selles suhtes ei ole sugugi oluline, kes seda kasutas, mis eesmärgil kasutas, millised olid ohvrid ja nõnda edasi. Tuleb tegutseda. The moral thing to do is to act and do something – positiivne eetika definitsioon, mille võib kasutusele võtta ainult seistes vastamisi absoluutse kurjaga. Obama on seega liikunud pragmaatiliselt tasandilt tõeliselt transtsendentaalsele, asunud võitlusse printsiibi kui sellisega, kurjaga iseeneses, mida ainult tema on suuteline ära tundma. Kahjuks aga on ka tema seetõttu ainus, kes on suuteline ära tundma eetilist käitumist. Oht seisneb (ka Obama enese jaoks) lisaks ka selles, et astudes võitlusse printsiibiga, ei võeta arvesse tagajärgi tegelikkuses, tagajärgi, mis mõjutavad paljude inimeste (ja riikide) elu ja surma. Nagu Sir Humphrey hoiatas peaministrit: “One can foresee a whole range of unforeseeable consequences.” Järjekordne maiuspala keelefilosoofidele. Mis aga ulatub filosoofiast veidi lähemale. Idealist Obama jaoks neid tagajärgi ei eksisteeri: hea valitseb printsiibina juba praegu, tema tegevuse kaudu. Eetika on Obama eetika.

Kõik maailma hommikud

Tous les matins du monde

Prantsusmaa 1991; lavastaja Alain Corneau; stsenaristid Pascal Quignard ja Alain Corneau; osades Jean-Pierre Marielle, Gerard Depardieu, Anne Brochet, Guillaume Depardieu, Carole Richert

tous-les-matins-du-monde-06-g“Seda mängin ma homme” täitub mul äkki üliselge tähendusega, sest Johnny mängib alati homme ja ülejäänud tulevad taga, selles tänases, millest tema oma muusika esimeste nootidega ilma vaevata üle hüppab.

Julio Cortazar “Tagaajaja”

Cortazari novell räägib 20. sajandi keskpaiga džässmuusikust Johnny Carterist (pühendatud Charlie Parkerile), Corneau-Quignard’i film aga 17. sajandi heliloojast Monsieur de Sainte Colombe’ist – kuid see ei ole siinkohal niivõrd oluline: aeg ei kustuta surnute hääli, mis tõusevad igas põlvkonnas uuesti ainulisena. Agambenlikult võiks öelda, et nii Carter kui Sainte Colombe on näited (example):

Igas kontekstis, kus ta oma jõudu rakendab, iseloomustab näidet asjaolu, et ta käib tüübi iga juhtumi kohta, ning samas, et ta on sisaldub neis. Üks ainulisus teiste seas, mis aga esindab igat teist ja seisab nende kõigi eest. Ühest küljest käsitletakse näidet tõelise partikulaarse juhtumina, teisest aga mõistetakse, et ta ei saa eksisteerida oma partikulaarsuses. Ei partikulaarne ega universaalne, näide on ainuline objekt, mis esindab ennast kui sellist, mis näitab oma ainulisust. (Giorgio Agamben “The Coming Community”, lk 9-10)

Sainte Colombe’i ja Carterit ei ühenda miski peale nende ainulisuse, mis on tingimus muutmaks nad ajatuks. Veelgi sobivam tsitaat “Tagaajajast”: “Ma mängisin seda homme.” Mitte ainult ajatu, vaid ajast ees; mida tähendab ajast ees? See tähendab: elavatest teises ajas, mitte-elavas.

Sainte Colombe küsib Marin Marais’lt, mida tähendab tema jaoks muusika; viimane vastab, küsides: “Kas see on seotud vaikusega?” – “Kuid vaikus on kõigest kõne vastand.” Vaikus on lihtne katkestus (kuigi paljud vaidleksid siinkohal vastu), eitus, kõneleva negatsioon – tapmine? Kuid muusika: tapetu, surnu elluäratamine, kommunikatsioon teispoolsusega: “Iga noot peab surema!” Iga heli peab jõudma siinpoolsusest kaugemale ja tooma tagasi armastuse, mida ei ole võimalik meie ajal tunda. Muusika ühendab armastuse ja surma, äratades mõlemad elule siinpool, elule, mis ei kuulu siinpoolsusse – meile. Ajast ees elule, näitlikule elule. Mitte armastuse surm (la mort de l’amour), vaid armastus surma vastu (l’amour de la mort), mis kõneleb muusikas ja ärkab ja nihestab meie mugavat olengut lihtsa juhtumina tüübis: me teame, et kunagi meie kõne eitab ennast, et me ei ole enam võimelised kõnelema; kuid et meie kõne võiks olla absoluutselt teine, meist ees, meile mitte alluv, meile mitte viitav? Kaotada ennast elus, nihkuda ajast välja, on hirmutavam kui lihtne surm.

Filosoofia eksisteerib vaid paradoksaalsete suhete olemasolu tõttu, suhete, mis ei ühenda või mis ei tohiks ühendada. Oleks kõik suhted loomuldasa legitiimsed, muutuks filosoofia võimatuks või asjatuks. Filosoofia on mõtte poolt võimatutele suhetele rakendatav vägivald.

Alain Badiou “Du cinéma  comme emblème démocratique”

Critique, 692-693 (Jan. 2005): 4-13.

 

Meie ja mina

The We and the I

USA, UK, Prantsusmaa 2012; lavastaja Michel Gondry; stsenaristid Michel Gondry, Jeffrey Grimshaw ja Paul Proch; osades Michael Brodie, Teresa Lynn, Jonathan Scott Worrell, Laidychen Carrasco, Meghan Murphy, Chenkon Carrascothe-we-and-the-iTundub, et Michel Gondry saab kõige paremini hakkama kitsastes ja piiratud ruumides; ruumides, mis väljastpoolt paistavad ääretult ahistavad, kuid seestpoolt on võimelised sirutuma üle kogu maailma. On tema kaks tippfilmi ju ometi toimunud põhimõtteliselt peas: “Eternal Sunshine …” ja “Science des Reves“. Kui aga pakkuda suuremat liikumisruumi, tunneb mees end palju ahistatumana – meenutage kas või “Green Hornetit” (olgu, siin oli vaja toota ka kassahitti).

Nüüd on härra Gondry tagasi väikeses, inimesi täis tuubitud ruumis, nimelt bussis; bussis, milles viibivad keskkoollased naudivad oma viimase õppepäeva lõppu, teevad suveks plaane, korraldavad pidusid, solvavad teineteist, klatšivad, kaklevad, vahel isegi naeratavad. Pea ja bussi oluline erinevus seisneb muidugi selles, et peas on võimalik luua kujuteldavaid ruume, mis reaalselt ei ole ülepea kujuteldavad. Bussis on aga tarvis läbi ajada keelega, mille sünnitab just nimelt ruumi ahistus.

Filmis mängivad noored põhimõtteliselt iseennast; energilisi, mitte-kõige-targemaid õpilasi. Nad ei pea näitlema, vaid peavad laskma oma sotsiaalsel taustal bussis laiali valguda ning konflikte tekitada. Niisiis, teistsorti ahistus lisaks ruumile: sotsiaalne (nii klassiruumi hierarhia, kodune – kui on kodu – olukord, tänavaelu jne). Pole ime, et film tundub üheaegselt nii loomulik kui ka stereotüüpe väljendav. See ongi eeldus. Eeldus milleks?

Noored on pandud bussi viimasel koolipäeval, et nad õpiksid vaataja silme ees seda, mida nad terve kooliaasta jooksul keeldusid õppimast: väljamurdmist oma seisundist ja kommunikatsiooni (lisaks tagakiusamisele). Õpiksid, et on olemas “meie”, tänu millele “mina” olemas saab olla. Ja õppetund vaatajale: “nemad” ei ole vaid need, kes on nähtaval; me näeme ainult väikest osakest keerukatest inimkujudest. Ja tänu Gondryle, kes suudab teha filme, ilma et tal tekiks vajadus raamida tegelate olemust loogilisse skeemi, milles inimene ja filmikeel kokku langeksid. Ainult sel juhul on veel üllatusmoment võimalik.

Täpsusest teaduses

… Selles Impeeriumis saavutas Kartograafia Kunst niivõrd suure täpsuse, et üheainsa Provintsi kaart hõivas kogu Linna ning Impeeriumi kaart terve Provintsi. Aja möödudes ei pakkunud need Määratud Kaardid enam rahuldust ning Kartograafide Gild koostas Impeeriumi Kaardi, mis oli Impeeriumi suurune ning mis langes sellega punkt punktilt kokku. Järeltulevad Põlvkonnad, kes ei olnud enam niivõrd haaratud Kartograafia Õpingutest kui nende eelkäijad, mõistsid, et Kaart oli Kasutu, ning teatava armutusega toimetasid selle Päikese ja Talvede Halastamatusse. Tänapäevani vedelevad Lääne Kõrbetes Kaardi Räbaldunud Varemed, asustatud Loomade ja Kerjuste poolt; kogu Maal ei leidu ühtki teist Geograafia Distsipliini säilet.

 Suarez Miranda, Viajes de varones prudentes,

Libro IV, Cap. XLV, Lérida, 1658

(Jorge Luis Borges, “The Aleph”, London: Penguin Books, 2000, lk 181)