Filmi alguses on õiendus: Jah, see on seesama Boris Karloff, kes lõi Frankensteini hirmutava kuju: siinne roll annab vaid tunnistust tema suurepärasest mitmekülgsusest. Ma küll ei ütleks, et Karloff siin väga oma mitmekülgsust näitaks: ilma Frankensteini-meigita on ta ikka samasugune hirmutav suurkuju, kes lihtsalt oma kohalolekuga ja tumma mõminaga suudab teistes tegelastes hirmujudinaid esile kutsuda. Ernest Thesiger (see, kes ülal sööma hakkab), kes mängib majaperemeest, seevastu on siin tõeline pärl: veider, arglik, neurootiline, veidi hullumeelne, naljakas ja kogu selle kompoti tõttu tõeline õudusfilmikarakter. Karloff, kui aus olla, mängib siin kõige vähem rolli. Kogu “vana pime maja”, kõik ülejäänud karakterid (tormi kätte jäänud linnavurledest hulluks läinud perepoegadeni) moodustavad kokku ansambli, kelle kokkupõrkeid rõskete kiviseinte vahel on lausa meeliülendav vaadata. Pingeline ja humoorikas, James Whale’i “Frankensteini” ja “Invisible Mani” vahepeale jääv klassik, õuduskomöödia tapvate neurootikutega, ilma kummitusteta, ja suurepärase valgustusega, mis laseb varjudel mängelda nii, et hakka või uskuma, et ilma kummitusteta filmi on viimased lavastaja teadmatagi sisse imbunud.
Jean “Artist” Dujardin saab hommikul peolt koju võristades löögi kaubaautolt ning satub kriitilises seisundis haiglasse. Tema sõpruskond, kõik umbes 30aastased edukad noored, ei suuda siiski oma puhkusest mereäärses suvilas loobuda – “Me ei saa siin niikuinii midagi teha”. Lähevad, kaklevad, naeravad, lõhuvad suhteid ja loovad tugevamaid; avastavad ennast ja teisi enda ümber, paljastavad saladusi ja peidavad uusi. Pikk, kahe ja poole tunnine väga sõbralik film inimestest, nende tihedatest suhetest, milles puudub lineaarne süžee – pigem on tegu nende elu jälgimisega paari nädala jooksul, mis areneb justkui loomulikult. Loomulikus tempos, nii et film võib tunduda isegi veidi lühike. Guillaume Canet on suutnud luua kaasahaarava maailma, milles sa tahad tundma õppida kõiki, keda ekraanil näed, tahad nendega koos naerda ja nutta, veini juua ja kalal käia. Niivõrd loomulikult sõbralikke filme (see ei tähenda ilustamist ega valusate hetkege vältimist) ei kohta tihti.
Kas karakter nimega Driver tuleb kuskilt tuttav ette? See siin ei ole kuidagipidi sugulane, ei film ega tegelane. See siin on Mel Gibson, keda viimati niivõrd heas vormis nägin “Paybackis”. Hea vorm: halastamatu, kiire, huumorimeelega tapja. Adrian Grunbergi debüütfilmis satub Mel-Driver Mehhiko vanglasse, mille elutingimused meenutavad rohkem gettot kui vanglat (aga kas getto ei ole ka veidi juba vangla poole kalduv?). Ta röövis raha, ta tahab raha tagasi ja vabadust tagasi, ja ta võtab need. Nii käigu pealt päästab ka paari inimese elu, kes seda väärivad ja saadab nii mõnedki, kes seda väärivad, teise ilma, taevasesse vanglasse. Mel – mis sa mehkeldad nii palju? Tee parem mõnusaid filme.
Ilmselt tuleb John Carteri kukkumisel kassahiti unistustetaevast läbikukkumispõrgusse süüdistada, jah, reklaamikampaaniat, mis ei andnud kuidagi alust loota, et selles filmis võib midagi olla, et see võiks isegi veidikenegi lõbus ajaviide olla. Kuid, õnneks reklaamikampaania eksitas: täiesti korralik ajaviide kurjade pilkudega ja võimsate pahalastega, printsessiga, tulnukatega, võõra planeediga, mõne lahingugagi, Marsi-gladiaatoriareeniga jne. Ühesõnaga, vaatamist leidub. Ja lisaks, boonusena, on olemas ka süžeelaadne asi, mis nii mõneski (liiga paljudes) seiklusfilmides jääb efektide taha varju (mm, ja isegi efektid ei varjutanud ekraanil toimuvat!). John Carter of Mars – ehk teenid sa DVD pealt rohkem ning sind ei tembeldata kvaliteedituks rämpsuks vaid seetõttu, et keegi ei ole sind näinud tegutsemas, vaid eelarvamuste ja turunduse põhjal? Minu arvamuse kohaselt väga korralik ulme, vesterni, seikluse, vähese huumorigi segu. Ehk loo moraal: andke Johnile võimalus.
lyhiyhendused 