2013 parimad

Veebruari esimene päev käes. Aasta on juba vana. Aga paneme ikkagi veel vanema aasta lemmikfilmid järjekorda, nagu ikka, meelevaldsesse ja isiklikku:

10. Her

her-2013

“Tema” on kehatu hääl, olend, kes suundub immateriaalsuse poole. Jaoquin – üheskoos kogu ülejäänud ühiskonnaga – avastab, et inimestevahelised – kehalised, ebapuhtad, lagunevad – suhted on liigselt valulikud. Mis oleks kui saaks seksida ilma kehata? Ainult häälega? Ilma puudutuseta? Martin Buber: “Suhe Sinaga on vahetu. Mina ja Sina vahel ei ole mõistelisust, eelteadmist ja fantaasiat; ning mälu ise muutub, püüeldes üksikust terviku poole. Mina ja Sina vahel ei ole eemärki, himu ega ennetamist; ja igatsus ise muutub, püüeldes unistusest nähtavaks saamise poole. Kohtumine saab teoks vaid seal, kus kõik vahendid on pihuks ja põrmuks.” (“Mina ja Sina”, lk 14-15) Aga mis siis, kui Sina-ks on vahend? Meedium, mis on loodud Sinaga suhtlemiseks? Kui vahend lakkab olemast vahend – ei ole ka vahetus/vahendamatus enam võimalik.

9. La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2

La-Vie-dAdèle-620x350

Filmi on süüdistatud “mehe pilgu” võimutsemise taastootmises ning geisuhete raamistamises heterosuhete vaatevinklist. Jah, raamat oli naise kirjutatud, film aga mehe lavastatud. Adèle loeb innukalt Marivaux’ “La vie de Marianne’i” (samuti mehe kirjutatud lugu naise vaatepunktist) ning teatab, et see on lausa suurepärane, elumuutev. Kas lavastaja teadlik ennetav enesekaitse? Igal juhul, olgu sellega kuidas on, kaamera tabab kõike, nagu peategelase nimekaim-näitlejanna kuskil ütles, kõiki emotsioone ja kõhklusi, vägivaldseid ja vaikselt pinna all tõmblevaid. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et vaid Euroopa filmitegijad suudavad noortesse suhtuda kui inimestesse, st jaotamata neid automaatselt headeks nohikuteks ja poppideks sitapeadeks. Mistõttu on ka võimalik ekraanil lahendada veidi keerukamaid probleeme kui vaid: how not to be an asshole and still succeed. Lühidalt: on võimalik märgata inimest, kes ei tea – eeltingimus igasuguseks arenguks, kas või tagurpidiseks.

8. Après mai

apres-mai

“La vie d’Adèle’i” kohta kirjutatud viimane mõte kehtib ka “Après mai” kohta: kasvada või mitte kasvada, ja kui, siis kuidas kasvada? Kuidas võtta vastu need “piirikogemused”, mis ootavad ees igat juba teataval määral välja kujunenud inimest? Siin lisaks: kuidas muuta maailm (paremaks)? Kuidas mässata? Mis juhtub siis, kui unistus hakkab lagunema, kui tekib sundus: hakka tööle, kohandu! Võitle – aga selle nimel, et saavutada parem positsioon. Ühesõnaga, kuidas kasvada, kui selle eeltingimuseks on vastuhakk iseenesele? Nagu Žižek ütleks, kuidas jätkata järgmisel päeval, n-ö pohmakaga? ’68 ei ole tänapäeval ka poliitiliselt sugugi aegunud; mitukümmend aastat hiljem suubuvad meie protestid-mässud ja nõnda edasi ikka veel vabaturuvangistusse, unistused kipuvad jääma vaid unistusteks, parimal juhul leiavad tee lõuendile-paberile-lindile, kui meile öeldakse: kasvage ometi suureks!

7. Les revenants

revenants

Võrdlused “Twin Peaksiga” on sagedased ja sugugi mitte täiesti asjakohatud. Aeglane lahtirullumine, mis on palju kaasahaaravam kui sadade peade otsastlaskmine või pimedast nurgast välja hüppavad kollikesed. Koletised on siin tavalised. Maailm on siin tavaline. Kus ei ole erakordsust, on kõrvalekalle kõige hirmutavam. Vaikselt ligi hiiliv arusaamine, et ei ole väljapääsu, on ainult ringrada, mis juhib alati sama tulemuseni: armastatute lagunemisprotsessi jälgimisele.

6. Before Midnight

before

Tundub, et 2013 oli hea aasta suhtedraamade jaoks. Suhe teise inimesega muutub seda populaarsemaks, mida rohkem vahendab ja loob suhteid ekraan. Ka kinoekraan, kust meieni jooksvad suhted piirduvad enamasti trajektooriga armumine-lollus-õnn. Igal juhul on värskendav ja värskendavalt valus vaadata kahte inimest, kes tunnevad end koos niivõrd loomulikult, kes tunnevad teineteist niivõrd hästi, et teavad täpselt kuhu nõelata või kuidas täpselt kust kohast meelitusega silitada. Ühesõnaga, filmis on tunda, kuivõrd kogenud on ka näitlejad-lavastaja omavahelistes suhetes, kuivõrd mugavalt nad end teineteise seltskonnas tunnevad. Ajaga korralikult paika loksunud kuid samal ajal kohutavalt terav.

5. La cinquième saison

saison

Mis siis, kui ei tulekski kevadet? Eestis elades kerkib see küsimus vähemalt kord talve jooksul esile. Ei, rohkem. Kõik on surnud, looduse poolt ei mingit elumärki. Pidevast ahjukütmisest laskub isegi Karlova või Raadi väikestele tänavatele sudu; hingata on raske; rääkida ei jaksa. Õnneks on meil olemas toiduained, mis kunagi ei aegu ja nõnda edasi, värvilised ja rõõmsad. Kuid kui kaua läheks aega, et külma ja näljaga kedagi ohverdama hakata? Tuua taas deemonid oma ellu, kes hingede eest päikest lubaksid? Poeetiline meditatsioon mudast, hallusest, masendusest, lootusetusest – asjadest, millest on sündinud parim luule läbi aegade.

4. Pacific Rim

pacific-rim

Suur viisil, mida ei ole suutnud ei muundujad, ei Gozilla, ei keegi õigupoolest. Tundub, et ühe merekoletise või roboti sammuga on tõepoolest võimalik ühelt mandrilt teisele astuda. Aeglaselt ja rahulikult – aga hävitavalt. Awesome, võiks selle kohta öelda, vähendamata kuidagi sõna algtähendust. Olete kunagi näinud, kuidas üks võitleja teist laevaga lööb? Jälle, aeglaselt ja rahulikult. Aga laev puruneb. Ja võitlus jätkub. Kuni maakera südameni välja. Et ühe hüppega taas väljuda. Ja sulle diivanile hüpata, sind üles ehmatada. Suurus loeb.

3. A Field in England

fieldinengland

The unthought hurts because we’re comfortable in what’s already thought. And thinking, which is accepting this discomfort, is also, to put it bluntly, an attempt to have done with it. That’s the hope sustaining all writing (painting, etc.): that at the end, things will be better. As there is no end, this hope is illusory. So: the thought would have to make your machines uncomfortable, the uninscribed that remains to be inscribed would have to make their memory suffer. Do you see what I mean? Otherwise why would they ever start thinking? (Lyotard, “Can Thought Go On Without a Body?”).

Need mõtted, mille eelduseks on ebamugavus ja kannatus, mille horisondiks on kogu elu hävimine, viimne mitte-inimlikkus, (mõeldava) aja täielik lõpp, viisid mu otse tagasi Inglise kodusõtta, millest Ben Wheatley tegelased välja astusid, et siseneda ajatusse aega, ekraaniaega, alkeemia, pettuste, transtsendentaalsuse ja kõige labasema kehalisuse aega. Aega, milles surm ei mängi enam mingit olulist rolli, kuna ta on juba juhtunud. Konkreetne ajalooline sündmus annab tõuke ajaloost – ja seega, lõplikkusest – väljumiseks. Siin me oleme, siin me tapleme, sellel väljal Inglismaal, millest üle minnes leiame Õllemaja. Viimane on muidugi metafoor – samas kui väli on ainus reaalsus? Hier stehe ich – enesekehtestus, mis kaotab igasuguse mõtte, kui siit ei ole enam kuskile minna.

2. Gravity

gravity

Teistmoodi ruumikaotus, teistmoodi tühjus: piirideta, üüratu. Inimene on taaskord tähtsusetu, oma kookonis, mis teda kaitseb, millest väljaspool ootab teda otsekohene surm. Esimesest minutist peale, mis vaataja asetatakse otse skafandrisse, mille kiivri klaas võimaldab tal tajuda omaenese lähenevat surma, ei anta kunagi puhkust. Muidugi, lausa kohustuslikuna imbub kosmose tühjusesse inimlikkus, mis halvimatel hetkedel kisub imala suunas. Kuid vaatemängu see ei takista. Nagu juba tihti korratud: üks väheseid filme, milles kolmdee end tõeliselt ära tasub.

1. The Congress

congress

“Te sisenete täielikult animeeritud tsooni,” öeldakse vananevale näitlejannale, kes on eelneva filmiaja veetnud tavapärases draamas omaenese elust; näitlejannale, kes on müünud oma emotsioonid, oma kehatõmblused, oma pilgu, oma näo ja nõnda edasi stuudiole, et saada surematuks. Üks samm veel ning teda kui isiksust enam ei eksisteeri. Ainult jooned, ainult värvid, ainult unistused: siin on kõik see, mida sa tahad, et oleks. Nii vähemasti öeldakse. Aga kes kontrollib oma unistusi? Vastus: Mitte Keegi. Samal ajal kui mitte-animeeritud maailm vaikselt hääbub, rakendatakse õnnetute unistused veelgi suurema võõrandumise eesmärgil.

Väärivad samuti mainimist:

Csak a szel  – valus draama mustlastest ja vägivallast.

Le tableau – leidlik joonisfilm joonistest.

Antiviral – suure kehaõudusmeistri poeg paigutab meid tulevikku, milles on võimalik osta kuulsuste liha, nakatuda nende haigustesse jne.

Upstream Color – parimal võimalikul toonil: film, mida ei ole võimalik seletada

Lords of Salem – aasta parima õudukas, jätab igasugused conjuringid kaugele selja taha; nõiad ei ole ammu nii stiilselt hirmsad olnud.

To the Wonder – ilu, mis jätkab elupuu stiilis; taaskord suhted, valu ja armastus; aga ilus, väga ilus.

Child’s Pose – raske on olla vaene, veidi kergem on olla rikas.

The Lone Ranger – minu jaoks aasta üllatus; lõbus, seikluslik ja kõike muud head, mis paljudes seiklusfilmidest vägivaldselt välja jäetakse.

Don Jon – pornosõltuvus on halb. päris naised on paremad.

The Wolf of Wall Street – the carnival of wall street according to scoresese.

Le passé – perekondlikud suhted on keerulised, hästi keerulised.

Les salauds – räpane ja kole maailm, mida täidavad kaabakad ning mis muudab ka ilusad inimesed kaabakateks.

Drogowka – poola liikluspolitseinike korrumpeerunud tegevus.

Il futuro – noorus kohtub legendiga ning saab kogemuse võrra rikkamaks. bolano ekraniseering, mistõttu ka ilmselt siin nimekirjas.

La grande bellezza – ei ole midagi märkide taga, mis neid üleval hoiaks. kõik on fassaad. elul pole tähendust. suur ilu on pettus. aga ilus.

In a World – tundub, et parim indikomöödia, mis see aasta nähtud: in a world, where women are not the amazons we thought they were, they are even more powerful.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s