USA 2011; lavastajad Sam Liu ja Lauren Montgomery; stsenarist Tab Murphy; osades Bryan Cranston, Ben McKenzie, Eliza Dushku, Jon Polito
Leitnant Gordon saabub Gotham City’sse, räägib, et kaugelt, lennukist vaadates võib see välja näha isegi suurejooneline, tsiviliseeritud … elamisväärne. Kuid tema kompromissitu ausus tähendab varsti ülalolevat saatust. Tähendab, on tarvis tegutseda, kasutusele võtta julmad ja ebaharilikud võtted. Gordonit räägib “Breaking Badist” ja “Drive’ist” tuttav Bryan Cranston, kelle sügav-käre hääl annab Gordonile piisava karakterisügavuse, piisava piinatud kaunishinge – kes vajadusel suudab kõigile tappa anda – iseloomu, et kanda “Year One’i” pea ainuisikuliselt oma õlgadel.
Kuigi tegemist on äärmiselt tumeda, üsna stiilse ja ladusa animatsioonithrilleriga, mis sobib suurepäraselt laupäevast palavikku alandama, on pea kõigest – peale Gordoni – kuidagi kiirustades üle joostud. Bruce Wayne eksisteerib loos üsna kummituslikult, esitamata endast muud versiooni kui vaid kättemaksuhimuline rikas mees, kelle vanemad keegi tappis. Kurikaelad on korrumpeerunud politseinikud, kes vist olid seotud suure narkotehinguga. Ühesõnaga, 65 minutiga anda ülevaade tervest aastast jääbki paratamatult ülevaateks, mis suudab keskenduda vaid ühele aspektile või tegelasele.
Kuid ülejäänule ei ole õigupoolest midagi ette heita. Põnev animatsioon, koomiksiseiklus, piisavalt ambivalentne, et jätta midagi ka vaataja enese hooleks. Kooskõlas Nolani filmidega on ka koomiks/animatsioon pööranud pilgu realistlikkuse suunas, seega ei leia siin üleloomulikke naervaid nirke vmt, vaid oma võimete piiridel tegutsevaid inimesi, kes võivad iga hetk murduda. Nii mõneski punktis – kui mängufilm kisub juba üpris ulmeliseks oma võitlustes-taaselustumistes – tundub animatsiooni räpane-verine reaalsus isegi tegelikum, kuid see võib olla ka palavik, mis kõneleb. Igal juhul, sobib hästi “Pimeduse rüütli tõusu” ootamiseks, ettevalmistumiseks viimaseks lahinguks.
lyhiyhendused 