UK, USA 2011; lavastaja Simon Curtis; stsenarist Adrian Hodges; osades Michelle Williams, Eddie Redmayne, Kenneth Branagh, Julia Ormond, Judi Dench, Emma Watson
Colin Clark, kelle kirjutiste põhjal käesolev teos põhineb, surub ennast järelejätmatult Laurence Olivier’ uue filmi, “The Prince and the Showgirl” võtetele tööliseks, kolmandaks lavastajaabiks. Peaosatäitjaks on muidugi Ameerika ja kogu maailma ikoon ja olemus, Marilyn Monroe, kes saabub võõrasse paika, võõraste inimeste sekka ja satub segadusse, muutub ebakindlaks jne. Ja otsib Colini seltskonda, kingib ennast Colinile, andub noorele mehele, otsides usaldust ja lähedust – kinnitust enese suurepärasusele.
Noored veedavad koos nädala, mille üks unustab ilmselt kiiremini kui teine, kuid milles mõlemad leiavad taas iseennast: kaks inimest, kes avavad end teineteisele. Kui tegemist oleks looga, milles Michelle Williams ei peaks rangete paikapandud iseloomu- ja välisjoonte järgi kehastama Marilyn Monroe’d, kes on kirjutajate poolt üsna tühjaks imetud nii isikupärast kui igasugusest tugevusest, võiks ehk olla tegu korraliku armastusfilmiga. Kuid Michelle peab Marilyniks kehastuma, mitte teda mängima, ning materjal, mis talle on ette antud, on kõike muud kui suurepärane. Ma ei räägi muidugi Marilyn Monroe’st, vaid lavastaja ja stsenaristi poolsest tööst.
Ilmselt oli tegu umbes sarnase situatsiooniga nagu ülemisel pildil: Michelle tahab kõigest hingest, et asjast asja saaks, kuid mees, kes teda peaks varustama kõige vajalikuga, on magama jäänud ja mõmiseb: “Ütle lihtsalt: vabandage, ma olin haige.” Nii jääbki Marilynist alles suurte hooletute tõmmetega joonistatud karikatuur, ameerika staarikapriissuse esindaja, mitte maailma kuulsaim filminäitlejanna. Mis ei tähenda, et ta ei võinud olla tujukas ja keeruline inimene, aga – keerulisusest on puudu, jääb tujukas. Kahju Williamsist, kes on praegu üks parimaid naisnäitlejaid filmiilmas, ilmselt ainuke, kes suudaks Marilyni rolliga hakkama saada.
Kuid Williams ei ole ainuke altveetu. “My Week with Marilyn” toetub pea ainult näitlejate meisterlikkusele ja andele. Nagu oleks tegijad otsustanud: “Meil on niivõrd suurepärane seltskond, rohkemat ei olegi vaja teha, film valmib ise.” Näiteks Kenneth Branagh Olivier’na on tõepoolest nagu Laurence, kuid ilmselt via Shakespeare, keda mõlemad mehed on mitmeid kordi tõlgendanud, mitte tänu stsenaariumile. Ilmselgelt anti Kennethile suuremad vabadused kui Michelle’ile, kes peab liikuma aegluubis ja käituma nagu reklaam. Olgu, näitlejatele ei ole midagi ette heita, isegi noorele Colini mängijale Redmayne’ile. Kahju ainult, et filmist, mida tõesti väga ootasin, ei tulnud välja muud kui üks tavaline dramöödia ja ülistus karikatuuridele; mitte inimestele, vaid ikoonidele.
lyhiyhendused 