USA 2011; loojad Ryan Murphy ja Brad Falchuk; osades Dylan McDermott, Connie Britton, Taissa Farmiga, Jessica Lange, Evan Peters, Denis O’Hare, Frances Conroy
Ma ei ole ammu niivõrd palju järjest vaadanud ühtegi seriaali, viimati vist Dexteri neljandat hooaega. “American Horror Storyl” ja “Dexteril” on muidugi ühine aluspõhi, tuumteema – kollaps hea ja kurja, ilusa ja inetu, elu ja surma vahel.
Üleval oleval pildil on kaks poolust ilusasti eraldatud. Juba ikooniliseks saanud latekskostüümis tundmatu, kes ründab elu, sündi, rasedat naist. “AMSi” võlu ja valu üheaegselt on aga selles, et see niivõrd täistuubitud sümboleid, kummitusi, laipu, õõva, et ujutab nii tegelased kui vaataja üle, uputab igasuguse terve mõistuse ning kustutab piiri musta ja valge vahel – enam ei ole võimalik aru saada, kes on elus ja kes surnud. Põhiline: kas mina olen elus? Ja kas see on üleüldse oluline? Kas ma elan lakkamatus hallutsinatsioonis? Kas on ehk lateks hoopis elu alge?
Mis saab sellisel juhul – piiri kustumisel, erinevate reaalsuste ühekssulamisel – õigupoolest põhiliseks, ürghirmuks? Surm on kustutatud selle läbi, et ta on pidevalt kohalolev; surm muutub naabrimeheks, kellele igal hommikul tere öeldakse, kellelt käiakse suhkrut laenamas, kellele küpsetatakse kooki, kellega ennast vahel on hea üheskoos täis juua. “AHSi” põhivoorus minu arvamuse kohaselt ongi see, et tal õnnestunud miljonite inimeste unistused pöörata luupainajateks: peatatud elu, mis püsiks igaveses täiuslikkuses, nooruses; elu, mis oleks täis tohutul hulgal seiklusi igas ajahetkes, et on võimatu eraldada üht hekte igavikust; elu, mille iga hetk oleks igavikuline õnnelik näole krohvistunud naeratus, sest sel puuduvad algus ja lõpp – ühesõnaga, surematus.
Kes ei oleks unistanud ja laulnud koos Alphaville’iga “I want to live forever” … Ja mis oleks parem koht selle unistuse pahupidipööramiseks kui kummitusmaja LA serval, otse Hollywoodi ukselävel, kuhu on pidama jäänud nii palju hingi, keda kunagi pole jäädvustatud lindile või transleeritud digikoodi, keda ei ole surematuks kompuutergenereeritud. Kui palju lapsi on jäänud sündimata, elusid elamata, matuseidki pidamata selle unistuse tõttu, mis lubab säilitada sind igaveseks, pakkuda maailmale kui ikooni, kelle jalge ees armetud kummardavad; unistuse tõttu, mis lubab unistada endast kui jumalast. “AHSis” on see unistunud täitunud, enam ei ole võimalik surra; inimesed on sunnitud igikestvale, korduvale enesetapule või mõrvade jadale. Kedagi ei ole enam võimalik tappa, sest keegi/miski ei ole reaalne (ja samavõrra ei ole kunstlik, fiktsionaalne, kõik on deemonlik) – põrgu on igavene elu, igavene kivistunud naeratus lihatul kolbal, välja näitusele pandud turistidele imetlemiseks.
Ühes osas on stseen, milles kummitus-armuke Haydenit haarab armuaktieelne tapakirg; ta haarab noa ning pussitab oma kaaslast korduvalt. Hetkeks ehmunud, küsib viimane – kas sa midagi juua tahad? Tõuseb, särk verd täis valgunud, diivanilt ja asub soovi rahuldama.
lyhiyhendused 