Antiviral

Antiviral

Kanada, USA 2012; lavastaja ja stsenarist Brandon Cronenberg; osades Caleb Landry Jones, Sarah Gadon, Malcolm McDowell, Douglas Smith, Joe PingueBrandon Cronenberg sammub julgelt oma isa jälgedes, alustades karjääri keha-horroriga, mis vaatajale just kõige suuremat mugavustunnet ei sisenda. Kuid see polegi point. Tähtsaim on ebamugavus. Film on õnnestunud, kui vaatajal tekib vastureaktsioon, mis tekitab tema kehas impulsside jada, mis suunab mõtte teistmoodi liikuma. Film kui kokkupõrge vaatajaga, lahing, mis muudab eksistentsi vähem enesestmõistetavaks.

Nagu Davidi varasemates filmides, on Brandonigi esmalavastuses peategelase rollis nakkus, viirus. Kuid see viirus ei ole enam algstaadiumis, me ei näe seda levimas aina suurematele aladele ja tapmas aina enam inimesi. See viirus on juba muutunud ühiskonnale omaseks, see läbistab kogu ühiskonda ning ilma selleta ühiskond laguneks. See viirus, metafoorsel tasandil, on kuulsuse”kultuur”, mis on arenenud niikaugele, et kasvatatakse kuulsuste rakkudest steike, mis rändavad gurmaanide lauale..

Otsesel tasandil ühendavad fänne ja kuulsuseid just nimelt viirused, haigused: soovite saada herpest, mis tunduks nagu oleks saadud nimelt teie ebajumala huultelt? Aga palun, Lucas Clinic pakub nimelt kuulsuste kõige intiimsemat aspekti: nende haigusi. Haigustele on firmad välja töötanud copyright-süsteemid, omandades eksklusiivse õiguse inimesi nakatada.

Inimese kommodifikatsioon (kaubastamine)  on “Antiviralis” saanud hoopis uue mõõtme (“Kuulsused ei ole inimesed, vaid kollektiivsed hallutsinatsioonid”: kuulsus võrdubki kaup, otsene iha, mida inimestele müüa; inimlikkuse dimensioon on ammu, ammu selja taha jäetud), mis aga, kui lähemalt vaadata, paneb värisedes mõistma, ei ole sugugi nii kaugel tänapäevasest kuulsusehullusest. Tänapäevane popkultuuri-nähtus keeratud viimse piirini, muudetud horroriks. Kui kaugel on aga tung nuuskida välja kuulsuse iga eraeludetail sellest, et tahta teda sõna otseses mõttes ära süüa? Täielik osadus mitte enam ainult tema elust, vaid ka temast, tema kehast. Ei tundu sugugi nii võimatu. Puuduva inimlikkuse, inimsuse dimensioon meis endis, seatud meile otse silme ette.

John sureb lõpus

John Dies at the End

USA 2012; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Chase Williamson, Rob Mayes, Paul Giamatti, Clancy Brown

“John Dies” on ülevoolav seiklus, millesse on topitud kõikvõimalikke koletisi, trikke, leiutisi, mis autoril pähe on tulnud. Pole ka ime, kuna algmaterjali näol on tegemist romaaniga, mis on kokku toimetatud lühijuttudest, millest igaüks pidi esitama midagi ekstraordinaarset ja veidrat. Don Coscarelli on David Wongi/Jason Pargini kirjutisele truuks jäänud ning pooleteisesse tundi kokku kuhjanud kõik, mis raamatu pea viiesajal leheküljel leidus.

Kogu hullumeelne võitlemine ja hüppamine ühest maailmast teise, kolmandasse jne ning nende maailmade siia hüppamine aga ei jäta sugugi niivõrd eklektilist ja koordineerimatut muljet kui võiks arvata. Tuleb kiita lavastaja võimekust materjali käsitlemisel. Lisaks muidugi asjaolu, et pinnapealsest karnevalist mööda vaadates ühendab kogu tulevärki üks peateema: eksistentsiaalsed (või ka metafüüsilised) küsimused asjade, maailma ja meie olemise/olemuse kohta (mis ei ole sugugi väike saavutus väikese meelelahutusfilmi kohta).

Film algab arutlusega kirve üle, mille terale tekkis auk, kui peksti mingit keskmisest suuremat nälkjat. Vars tuli välja vahetada. Järgnevalt kohtumine zombie’ga, kelle pea eemaldamise käigus murdus vars, mis tuli omakorda välja vahetada. Kui nüüd aga zombie taasilmub, pea tagasi keha otsa õmmeldud ja teatab, et see on seesama kirves, millega ta tapeti – kas tal on õigus? Algselt palja targutamisena kõlav jutustus omandab filmi edenedes sügavama tooni, kui kohtame tegelasi, kes on täpselt samad nagu alati, ainult et teised, või kes reisivad teistesse maailmadesse, kus nad peavad eksisteerima hoopis ümbermõtestatult.

Või tegelasi, kes näivad enesele ühtmoodi ja teistele radikaalselt erinevana. Või tegelasi, kes on surnud, kuid helistavad kusagilt seiskunud universaalsest ajast ning on suutelised oma sõnumid edastama läbi hot dogi või läbi päris koera. (Romaanis mängiti ka peategelase identiteediga, kuid kahjuks filmist on see aspekt välja jäänud.) Võimalike maailmade omavaheline mäng, nende samaaegne tegelik-olemine, samaaegne aktualisatsioon avab eksistentsiaalse pinge, mille all me samaaegselt oleme ning ei ole meie ise; oleme ühel ajal mina ja keegi teine – ning maailmade segunemise korral ei ole võimalik enam tõsikindlalt öelda, kellega tegemist on, kui ma lausun “mina”, selle viimase ja kõige tõelisema asesõna ilma milleta mind ei oleks.

Ühesõnaga, parim ulme-õudus-komöödia tulevärk ja sügavamal tasandil hiiliv eksistentsiaalne hirm ja ebakindlus. Aasta  alustamiseks ideaalne.

Metsamajake

The Cabin in the Woods

USA 2011; lavastaja Drew Goddard; stsenaristid Joss Whedon ja Drew Goddard; osades Kristen Connolly, Chris Hemsworth, Anna Hutchison, Fran Kranz, Jesse Williams, Richard Jenkins, Bradley WhitfordKust kohast alustada? Millisest … ? Tundub, et enamik filmikirjutajaid Eestis on juba linateost näinud, nii et võiks avalikult ja vabameelselt kõnelda, kuid samas äkki keegi veel ei ole ja loeb seda teksti ning mina lolli peaga rikun kõik momendid, mis filmi alustaladeks. Olgu, alustaladeks neid üllatuspöördmomente pidada ei saa, sest neiks on ikkagi juba sama(de)s žanri(de)s valmistatud filmid. Noored-lähevad-metsa-ja-avastavad-maja-ning-kollid-ning-üks-jääb-elama-žanr kuulub nende hulka. Võetakse ette viis stereotüüpset noort ning seatakse vastamisi vana majaga, millesse on ehitatud nt ülekuulamistuba:Ehk hakkab juhtuma veidraid asju. Ülekuulamistuba viib meid eelmainitud žanrist kaugemale viimasel ajal elujõuliselt vohama hakanud reality-tv-tapmise-žanri juurde, kust tänu keset õhulendu täiesti pilvitus taevas surnuks kukkuvale kotkale jõuame omakorda ulmefilmide valdkonda. Neid filmilaade on siin veel, kõike ei loetle, muidu läheb ehk vaadates igavaks (nii palju veel, et veidi nalja saab ka). Ühesõnaga, filmi alustaladeks ei ole mitte konkreetse teose stseenid, momendid, vaid kogu žanrifilmide ajalooline taust. Sellel taustal ilusasti eraldi seisvaid elemente hakatakse kokku segama ning uputatakse vaataja mängu, millest tal ei ole suurt lootust terve nahaga välja tulla. Lähed vaatama filmi ja saad mingisuguse õppetunni … Aga siiski on see väga hästi välja tulnud kompott, mis kohe kindlasti küll ei “re-defineeri õudusfilmi”, nagu öeldud kusagil, ilmselt DVD kaane peal, vaid esitab lõbusa loo kõige ülemise pildi laadis. Joss Whedon, stsenarist, on tõestanud, et suudab koherentselt jutustada lugusid, mis teistel võiks tõenäoliselt üle jõu käia; siin tundub vahel, et temagi on liig palju ette võtnud ja püsib ähvardus, et nüüd läheb asi p***e. Kuid tuleb puhta nahaga välja ning suudab lõpuks taaskord maailma päästa …

Ja viisil, et see saab ka ükskord päästetud. Igal juhul, loodame, et see film ei vaju paari aastaga unustuste hõlma ning saab veel (ka minu poolt) ülevaatamist ja kaasamõtlemist, et mitte kohe paugupealt kuulutada kas saastaks või instantseks klassikaks – ja siis nurka visata.

Chillerama

Chillerama

USA 2011; lavastajad ja stsenaristid Adam Rifkin, Tim Sullivan, Adam Green ja Joe Lynch; osades Adam Rifkin, Ray Wise, Lin Shaye, Sean Paul Lockhart, Anton Troy, Joel David Moore, Kane Hodder, Richard Riehle

“Chillerama” on vanade õudusfilmide austusavaldus, mille peamiseks fookuseks on seksuaalne perverssus ja üldse, igasugune, seksuaalsus – peaasi, et oleks piisavalt eksplitsiitne. Seejuures on lausa üllatav, kuivõrd lõbusad, naljakad ja seikluslikud on pakutavad neli lugu. Aga võtame järjest. Cecil Kaufman paneb homsest kinni oma drive-in kino, viimase maamunal, ning soovib vaatajatele pakkuda show’d, mida need kunagi ei unustaks. Esiteks:Wadzilla, Adam Rifkini poolt lavastatud ja näideldud räägib mehest, kelle munandid suudavad toota vaid ühe elujõulise spermatosoidi korraga. (Hull?) teadlane leiutab ravimi, mis küll ei suurenda spermatosoidide kasvu, kuid võimendab selle ühe võimekust … Mees võtab rohtu ja läheb kohtingule kuuma tšikiga. Tuleb välja, et iga kord, kui ta erutub, kasvab spermatosoid sadu kordi suuremaks, sundides meest koheselt masturbeerima – ja “süsteemist välja saades”, hakkab Wadzilla juba elama omaenese suurepärast elu. Palju rõvedaid nalju ning ülivähe – tegelikult üldse mitte – tõsiseltvõetavust. Kuid seda ei olegi vaja, kui üks ülekasvanud hammastega spermatosoid linnas (hm … taustapildil) ringi sibab ja üritab vabadusesammast viljastada.I Was a Teenage Werebear, Tim Sullivani üllitis on üllatavalt leidlik … muusikal, milles geiteismelised muunduvad libakarudeks ning võitlevad omaksvõtmise nimel. Palju lolle tüdrukuid, karuseid poisse ja laulu ja tantsu ja verd. Nagu vaataks “Grease’i” ja mõistaks alles nüüd, kuivõrd totakas see laul ja tants kõik on. Tantsule ja trallile on veel lisatud James Deani mässumeelsust, mis paneb homolibakarud verejanuliselt normaalseid tapma ja nõnda edasi. Kindlasti lõbusam kui minu kirjeldus.The Diary of Anne Frankenstein, Adam Greeni “ümbertõlgendus” Anne Franki päevikust: nimelt leidis Hitler omal ajal juudi-kirjutise, milles räägitakse surmast elu loomisest ning asendas selle “päevikuga, mis oleks nagu kirjutatud mingi virila tütarlapse poolt”. Olete muidu kuulnud sellest, et Hitler on mingit pidi juut? Green mängib sellega üsna oskuslikult, tehes Hitlerist ainsa, kes soravat saksa keelt kõnelevate tegelaste seas pursib midagi juudikeele taolist, nimetab oma koletise Meshugannah’ks, kes näeb välja nagu rabi-Popeye ristsugutis. Peab ütlema, et “Diary” on neljast vast kõige leidlikum ja nutikam – võib-olla seetõttu, et ei keskendu vaid pornole.Zom-B-Movie, Joe Lynchi teisi kolme filmikatsetust raamistav jutustus drive-in-kinost, mis satub zombie-rünnaku ohvriks. Keskendub taaskord jälle pea ainuliselt pornole: zombie’d on seksihullud maniakid, kes kepivad kõike ja kõiki. Taustaks käib film “produtsentidelt, kes tõid meile näiteks “Salo 2-e”, nii et – mida siin ikka oodata. Konkurentsitult igavaim sissekanne muidu üsna naljakasse grindhouse-antoloogiasse. Üks nurin siiski: rohkem õudust ja vähem rõvedust ehk oleks asjad paremini tasakaalu toonud. Praegu jäi liigse parodeerimise tunne, mille äärmuslikkus ei olnud tihti sugugi äärmuslik, vaid – eriti viimase filmi puhul – nagu junn näkku.

Absentia

Absentia

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Mike Flanagan; osades Katie Parker, Courtney Bell, Dave Levine

Tricia mees kaob; ei mingit seletust, ei mingit jälge seitse aastat. On aeg kuulutada mees dead in absentia. Tricia on rase ning kergesti masenduv, talle tuleb appi emotsioonidega ja paberimajandusega tegelema (endine) narkosõltlaselt õde Callie, kellele meeldib jooksmas käia. Callie jookseb läbi tunneli ja kohtab Walterit, maaslamajat või all-lamajat või vahepealsuses-lamajat, keda ta oma kristlikus headuses toita otsustab. Surmatunnistus saabub ja samuti kadunud mees, esmalt selja taha, seejärel tunnelisse. Seejärel koju. Ja kõik läheb aina hullemaks.

Mike Flanagani indie-horrorist ei ole mõtet oodata kõva aktsiooni ega võimsaid kolle, kuid see-eest tasub igati oodata ootamist. Nagu Ti Westi “The Innkeepers“, on tegemist aeglaselt ja rahulikult üles ehituva draamaga, milles õpime tundma tegelasi ja – eelkõige – nende hirme. Õpime tundma asjaolu, et Los Angeleses toimuvad veidrad asjad ning siin rajoonis on targem alati uksed lukus hoida, kuid me ei õpi tundma neid asjaolusid endid. Need jäävad suuremaks osaks kestvusest saladuseks, müsteeriumiks, mida, vahel tundub, et hakatakse avaldama, kuid vaid välgatustena, mis tungivad tegelaste meeltesse ning puudutavad laastavalt nende hirmu-närve.“Absentia” annab lootust: ükskõik kui mõttetu on elu, ei ole seiklusi vaja kaugelt otsida, need on igal pool ja ainult ootavad, et sa eksiksid, astuksid tuttavalt rajalt korrakski kõrvale, et kukkuda … “Absentia” annab ka lootust, et pingelised ja mitte ainult efektsetel ehmatustel põhinevaid õudusfilme tuleb ka edaspidi. Siin valitseb alatine hukatuse-atmosfäär, milles on keeruline hingata nii tegelastel kui vaatajal. Kuhu kaovad kõik need kes kaovad? Ehk on nad kõik veel sinu selja taga? Siin ei ole isegi tähtsad ehmatused, mis vaikust katkestavad, vaid vaikus ise – mis jälgib kõike, mida sa teed, ootab ja imeb … Kuni lõpuks on vaid üks surnukeha ning kõik muu võibki olla vaid tähendustega täidetud eimiski. If the world consists of atoms, and atoms are basically nothing – then what in this world is actually solid?

Prometheus

Prometheus

USA 2012; lavastaja Ridley Scott; stsenaristid Damon Lindelof, John Spaihts; osades Michael Fassbender, Noomi Rapace, Logan Marshall-Green, Charlize Theron, Guy Pearce, Idris Elba, Sean Harris, Patrick Wilson

Ma ei ole vaadanud “Alienit” sestsaadik, kui olin väike poiss; ühesõnaga, väga palju ei mäleta, kuid “Prometheust” vaadates tulid taas meelde kosmoselaeva kinniste ruumide kriipiv limane õudus, Sigourney Weaveri Ripley, kes võitleb nagu emalõvi higiste-haisvate meeste eest ja loomulik Tulnukas ise, tema sünd/sünnid inimkehast, mis ise pakub ennast roomava mitmesuise kurjuse sigitamiseks – kuni Ripley – ma ei mäleta enam mitmendas osas – peab võitlema iseoma lapsukesega, kes ähvardab alla neelata nii oma ema kui tema liigikaaslased.Kas ei ole siis mitte loomulik, et inimkonna loojad, insenerid, kes laenasid inimesele oma DNA, üritavad inimkonda Maa pealt – ja kogu kosmosest – minema pühkida. Kas ei sünnita inimene oma tegevuse kaudu mitte liigselt kurjust? Aga ruttame veidi ette, juba lahendus käes, aga filmist pole veel midagi räägitud. Teadlased Elizabeth Shaw (Rapace) ja Charlie Holloway (Marshall-Green) avastavad kutse loodetavate inimkonna esiisade poolt kaugelt-kaugelt galaktikast … Asutakse teele, pardal iseloomulikult kirev seltskond, kes omavahel sugugi hästi ei klapi – tülid on teretulnud nähtus kitsastes oludes. Kaasas on neil android David (Fassbender), kes pealtnäha töötab vaid loogika-arvutuste alusel, kuid kelle sileda Peter O’Toole’i/Araabia Lawrence’it tsiteeriva poleeritud pinna all on tunda pulbitsemist, tehislikelt intellektidelt mitte-oodatud emotsioonide esilekerkimist, ego moodustumist, mille käigus David üritab endasse haarata kõike võimalikku ümbritsevast kosmosest (ja kaosest). Davidi puhul tekib tahes-tahtmata paralleel Haliga “Kosmoseodüsseiast” – hingestatud (siin ka kehastunud) inimese looming, mis on inimesest kõvasti üle ja välja kasvanud – ning teab seda imehästi. Igasugune abi, mida David meeskonnaliikmetele (eriti lõpus Shaw’le) pakub, teenib tema enese ego.Ja võib-olla ka kosmose suuremat heaolu. Nüüd jõuame tagasi loo juurde. Inimesed lähevad otsima oma juuri. Leiavad need. Leiavad intelligentsed olendid, kes laenasid inimesele oma DNA (väga sobiv kompromiss: ’intelligentne disain’, mis töötab evolutsioonilistel põhimõtetel). Üks neist on veel elus, ning selgub, et ülejäänud on surmatud bioloogilise relva poolt, mis sai ehitatud eesmärgiga tappa kõik inimesed. See üks neist magab, ootab. Inimesi, kellele sai kutse saadetud. Inimesed peavad tulema ja esile kutsuma iseenese hävingu, äratama end hävitav jõud (kas siin võiks peitud metafoor inimkonna üldisele tegevusele?). Nüüd jõuame tagasi Davidi juurde. Kas tema viimane pingutus – päästa Shaw surnud planeedilt ja viia edasi teistele sarnastele – ei ole samuti mitte (kaval) plaan ärgitada inimest otsima iseenese hävingut? David ei tegutse kindlasti mitte Shaw päästmise nimel – pigem siis uute relvade otsingu nimel?“Prometheus”, film, mis näeb vahel välja justkui oleks Malicki “Elupuu” ambitsioonikatele elusünni-kujunditele antud konkreetne sisu, viitab, et igasugune alguse, juurte otsing jne viib hävinguni. Tsivilisatsioon, mis otsib oma algeid ja selle kaudu surematust, igavest elu, on juba niivõrd meeleheitel, et on määratud kohutavale ja piinarikkale surmale. Küsimus taandub sellele, kas lapsed suudavad tappa oma isa või isa oma lapsed. Võitlus on vastastikku esile kutsutud ning keegi peab hävima. Sünd kutsub esile surma, nagu hästi on teada. Lisaks sellele suurepärane vaatemäng. Tere tulemast, Alien-san!

Bubba Ho-Tep

Bubba Ho-Tep

USA 2002; lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli; osades Bruce Campbell, Ossie Davis, Ella Joyce, Heidi Marnhout, Bob Ivy

Pildil on Elvise-jäljendaja Sebastian Haff. Või hoopis Elvis ise, nagu mees räägib? Nimelt olevat Elvis andnud Sebastianile kanda Kuninga raske rolli; ning kui Kuninga-asemik-Sebastian 1977. aastal sussid püsti viskas, jäi tõeline Elvis maailma tundmatutesse nurkadesse ringi hulkuma. Ja jõudis välja vanadekodusse, kus me temaga nüüd kohtume. Ja teda mängib kuulus kurjusetapja Bruce Cambpell. Elu vanadekodus ei lähe aga sugugi nii lihtsalt kui võiks. Kõigepealt, erektsiooni ei ole juba kahe presidendi ametiaja jooksul tekkinud. Eluisu on kadunud. Lisaks, hakkavad vanurid tema ümbe surema. Kas veidral kombel? Ei tea, tunduks nagu loomulik, kui vanurid kõngevad. Aga siis kohtab Sebastian/Elvis võimsat skarabeust/prussakat ning hakkab mõtlema, et midagi võib siin valesti olla.

Ehk isegi võib erektsioon tekkida. Selleks on ent vaja veel kohata mustanahalist JFK-d, mustaks värvitud JFK-d, et keegi aru ei saaks, et see tegelikult tema on ja et ta tõepoolest elus on. Ossie Davis mängib 1963. aastal tapetud Ameerika presidenti, kes on samuti sattunud ühte tundmatusse vanadekodusse ning kes teab üllatavalt palju vaaraode ning skarabeuside kohta. Kes oskab lausa Vana-Egiptuse piltkirja lugeda. Niisiis, mehed asuvad võitlusse maailma vanima kurjusega, muumiaga, kes sööb inimeste hingesid, tihtipeale neid inimeste buttcrack’idest välja imedes. Niisiis, üks asub oma kõndimisraami toele ning teine tuunib oma elektrilise ratastooli ning – vanadekodubluus muutub tõsiseks rock’n’rolliks!

Kuradi lõbus film on. Kaks kuulsat vanameest, Bruce Campbell/Elvis ja Ossie Davis/JFK, teevad vanale muumiale Bubba Ho-Tepile tuule niimoodi alla, et mitte-kuradi-keegi enam ei kahtle, et Elvis on elus. JFK võib-olla veidi vähem, aga vahet ei ole. Ja kõige olulisem: Elvis salvitab oma mune ise. Kui on vaja lõõgastavat õhtut tõeliste “vanade torisejatega”, siis – pöörduge siiapoole. Don Coscarelli, kultusliku “Phantasmi” lavastaja järgmine film “John Dies at the End” jääb nüüd minu poolt igal juhul pikkisilmi oodatud. Suurem eelarve ja veelgi – paljugi – rikkama kujutlusvõimega algmaterjal: David Wongi hirmsalt naljakas romaanike.

Wild Zero

Wild Zero

Jaapan 2000; lavastaja Tetsuro Takeuchi; stsenaristid Satoshi Takagi ja Tetsuro Takeuchi; osades Guitar Wolf, Drum Wolf, Bass Wolf, Masashi Endo, Kwancharu Shitichai

Punk-bänd Guitar Wolf on ainuke, mis seisab maailma säilimise ja tulnuk-zombie’de vahel. Rock’n’roll peab päästma maailma! Nii valjusti, lärmakalt, ülevoolavalt, vägivaldselt, koomiliselt kui võimalik! Rock’n’roll has no boundaries! Nagu postrilgi öeldakse: Trash and Chaossss!!! Üks oli veel – !

Üllatuslikult on aga just Armastus siin üsna kesksel kohal, ja märksõnaks on taaskord: Love knows no boundaries! Ace’i ja Tobio vaheline armastus ei tea ka soorollidest midagi, kuigi peenise näkkukargamine esimese korraks ära ehmatab, läheb ta siiski tagasi keset zombie-möllu Tobiot päästma ja kõikevõitvat suudlust taga nõudma. Lõpus leiab aset vist filmi parim stseen – zombie-love: kaks äbarikust armastajat, kes oma inimsuse ajal ei saanud teineteisega kuidagi hakkama, leiavad end suurimast armastusevannist just pärast elavaks surnuks muutumist – milline ilus sõbrapäevakaart:Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda; ärge zombie’stuge, tehke nalja ja lõbutsege. Kogu hingest, ega siis tulnuk-meteoriiditorm ka midagi teha ei saa. Head palmipuudepüha ja – ROCK’N’ROLL!!!

Lühivaatamised 3-12

Robinson Crusoe on Mars

USA 1964; lavastaja Byron Haskin; stsenaristid Ib Melchior ja John C. Higgins; osades Paul Mantee, Victor Lundin, Adam West

Pealkiri ütleb õigupoolest kõik, mis öelda on. Kosmoserändur hädamaandub Marsil. Kuid kaasas on tal ahv. Kellega koos ekslevad nad tund aega Marsi pinnal, mis valmistatud paberist ja papist, kuid mis näeb välja üllatavalt kaasahaarav, mitte üldse nii võlts kui võiks. Robinson leiab igasugu kraami, ka Marsi vorste koos vetikatega – siin peab ju seega olema elu? Ja tõepoolest, tulnukorjadest põgeneb üks mees ja põrkab kokku meie Robinsoniga. Nimeks saab tal Reede – ja teda ajavad taga Vaenlased vilkuvates-tulistavates kosmoselaevades, mis arusaamatul kombel justkui ei peakski liikuma, vaid manööverdavad kuidagi ruumiaukudes, ajaliselt, mustast august teise. Robinson ja Reede saavad sõbraks. Vot selline koolikirjand. Tasub vaadata kindlasti, lõbus artefakt möödunud ulmelistest aegadest.

Sound of Noise

Rootsi, Prantsusmaa 2010; lavastajad ja stsenaristid Ola Simonsson ja Johannes Stjärne Nilsson; osades Bengt Nilsson, Sanna Persson, Magnus Börjeson, Marcus Boij

Huvitav mõte. Huvitav “terrorismi” vorm. Koguda kokku trummarid ja hakata mängima muusikat avalikes kohtades ükskõik mille peal, mis kannatab heli toota. Olgu selleks keha, hapnikuaparaadid, ekskavaatorid, kassad, templid või kogunisti elektrikaablid, mida saab imehästi kasutada kitarrikeeltena. Kultuurilise “korraliku muusika” hegemoonia vastu võitlevat gruppi hakkab taga ajama mees, kelle kogu perekond on täis kuulsaid heliloojaid, dirigente, muusikuid, kuid kes ise on täielikult ebamusikaalne. Muusika, võib öelda, teeb talle isegi haiget. Kuid: päästja on lähedal: needsamad “terroristid” suudavad tema jaoks kõik esemed puudutusega helituks muuta, maailma vaikseks, rahulikuks – jääb üle kirjutada veel võimas – ja väga halb – meistriteos, millest miski puutumata ei jää.

Polisse

Prantsusmaa 2011; lavastaja Maiwenn; stsenaristid Maiwenn ja Emmanuelle Bercot; osades Karin Viard, Joey Starr, Marina Fois, Maiwenn, Nicolas Duvauchelle

Üks arvustaja IMDB-s ütles, et tegemist on kahetunnise “Võrgustikuga”. Tõepoolest, tehnika (võimalikult realistlik maailmavaade ühest vaatepunktist) on sarnane, temaatika (politseitöö argipäev) ja toon (lõputu võitlus, mis ei näita kuskilt tunneli lõpust valgust) on sarnased. Tempo on kiirem. Aega on ainult kaks tundi. Nii et algus võib tegelastega veidi segadusse sattuda. Tööpõld on erinev. Lastekaitseosakond. Ehk perverdid, pedofiilid – ja kuidas neid kirjedatakse, tekitatakse. Tundlik teema ja tundlik käsitlus sellest, kuidas on vajalik muutuda absoluutselt tundetuks, et jääda veidikenegi inimlikuks. Rikas tegelaste valik, kõik edastavad vajalikke nüansse inimlikest võimetest-võimetusest – ja superfinaal. Soovitan soojalt.

The Woman in Black

UK, Kanada, Rootsi 2012; lavastaja James Watkins; stsenarist Jane Goldman; osades Daniel Radcliffe, Ciaran Hinds, Janet McTeer, Sophie Stuckey

Harry Potter satub silmitsi kummitusega, kes tapab kõik, kellega kokku puutub. Ja nagu näha, on võlukepp kadunud, nii et tegemist on võimetu mehega (võib vist juba “mees” küll öelda?). Ei, tegelikult ei ole tegemist naljafilmiga, vaid tõsise gooti-kummitusmaja looga. Maja on suurepäraselt õudses paigas tõusu ja mõõna vahel pendeldamas keset sood – seal ei tahaks isegi kummitada mitte, rääkimata elamisest. Külaelanikud on hirmul ja lapsed surevad järjest. Danielil on ka laps. Kes satub nüüd tema tõttu ohtu. Kas nad liiguvad edasi teispoolsusesse või jäävad siia. Miks üldse inimesed elada tahavad, kui nende elu niivõrd hirmus on nagu selles külas? Daniel leiab samuti hea sõbra. Vot, teine koolikirjand sai valmis.

House

Hausu

Jaapan 1977; lavastaja Nobuhiko Ohbayashi; stsenarist Chiho Katsura; osades Kimiko Ikegami, Miki Jinbo, Kumiko Ohba, Ai Matsubara, Mieko Sato, Eriko Tanaka, Masayo MiyakoTüdrukud! Peitust mängima! 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 … Ja absoluutselt kõik on pea alaspidi, kehad pahupidi, silmad põlemas, jäsemed omaette tantsimas maja seinte sees, mis on igatsusest lõbu järele hakanud elama aktiivset seedeelu.1977. aasta “Hausu” on suurepärane näide suurepärasest unenäolisusest, mis valmistatud äärmiselt odavate vahenditega, kuid sellise mängulisuse, loomingulisusega ja tempoga, et ei jää lihtsalt muud üle, kui kogu sellesse karjuvasse, hõõguvasse, rebenevasse suppi sisse sukelduda ja ära kaduda. Üks tüdruk süüakse ära klaveri poolt, ühe tüdruku söövad ära arbuusi kujul tema kaaslased – üks suur pidusöök, kust ei puudu haaravad tantsunumbrid, kummitama jääv soundtrack; ja loomulikult KUMMITUS. Maja ise. Ja kass. Ja tädi. (Kas pole mitte kurjakuulutav kooslus, organism, mis koosneb ehitisest, inimesest ja loomast?)Tädi, kes ikka veel ootab oma sõjas kaduma läinud meest, kes suudab rõõmu tunda vaid siis, kui sööb neitsi-tüdrukuid, tädi, kelle suust piilub välja silm ja vaatab sind nõudlikult – miks sind ei söödud? – Oota, küll süüakse. Kass, kes jõuab igale poole ammu enne, kui sina tulid mõttelegi teele asuda, kass, kes oskab kas mõtteid lugeda või mõtteid suunata, kass, kelles on koos kogu Jaapani mägede ja vulkaanide kummituslik jõud, mis ei jäta tsivilisatsiooni rahule. Ähvardab plahvatada, ähvardab plahvatama panna iga kergeuskliku sisemiselt ja lõpuks terve maailma.Nii et: kui on tarvis sukelduda psüühika kaugematesse nurkadesse, kuhu kuuluvad ka vanade ehitiste eluslihased, maailma kummituste paremik; kus maailm ei ole kastitatud kategooriatesse, vaid voolab vabalt kujundeid eristamata ja meediumeid tunnistamata – ühesõnaga, kui soovite, et oleks poolteist tundi teravamaitselist lõbu: pistke pea kassi lõugade vahele, või laske klaveril enda peal mängida, või vaadake “Maja”.